Kuidas te kirjeldate seda, mis praegu Estonias toimub? Mitu avalikku pöördumist on nõukogule saadetud. Mis Estoniaga lahti on?

Paraku on olukord see, et meie rahvusooper on täna juhtimiskriisis. Juhtimiskriisi on reeglina kahel moel. Esiteks, kus juhtub mingi üks suur sündmus organisatsioonis, mis vallandab kriisi ja organisatsioon laguneb. Teine stsenaarium on see, et aegade jooksul tasapisi midagi tehakse valesti ja usaldus kaob. Organisatsioon mõraneb.

Kui ma ise diagnoosi paneks oma kogemuse pealt, siis ma arvan, et rahvusooperiga on see teine stsenaarium. Tasapisi on midagi valesti tehtud. Väga raske on defineerida konkreetselt, mis need juhtimisvead on olnud. Aga organisatsioonis on usaldus väga paljudel inimestel kadunud ja juhid on midagi valesti teinud. Esimene päästik oli hiliskevadel, kui see jõudis suure plahvatusega meediasse. Ja sealt edasi on see asi paisunud. See on nagu väljendus, et vimm, mis kogunenud salaja.

Ja siis ühel hetkel, kui esimene tilk lastakse välja, siis leiavad teisedki inimesed, et ka nendel on arvamus ja sama tunne. Nüüd on juunikuust saanud oktoober ja kogu aeg tuleb neid infokilde juurde. Täna on nõukogu käised käärinud ja asunud seda olukorda lahendama. Esimene samm oli eile.

Kui aga samm tagasi võtta, siis neid arvamusi on ju erinevaid. On arvamusi, mis on negatiivsed, on arvamusi, mis toetavad juhtkonda. Ka nõukogus, kus ma olen kaks kuud olnud, ka nõukogu liikmete seas on erinevad arvamused või tunnetused. On nõukogu liikmeid, kes arvavad, et meil on väga tõsine probleem. On nõukogu liikmeid, kes ütlevad, et probleemi ei ole ja see on ülereageering.

Kahe kuu jooksul on see dünaamika muutunud. Iga nädalaga on nõukogus rohkem neid liikmeid, kes ütlevad, et meil on probleem, millega me peame tegelema.

Kui inimesed avalikke pöördumisi teevad, siis järelikult on asi tõsine, sest üldiselt ju selliseid muresid püütakse esmajärjekorras lahendada organisatsiooni sees.

See oli Meelis Kompus, kes ütles mingis postituses, et kui asi on juba avalik ja jõudnud pöördumisteni, siis on ikkagi organisatsiooni sees midagi väga valesti ja sellega tuleb tegelema hakata.

Mul on väga hea meel, et see läks praegu seda teed, et Ivari Ilja tunnetas targa juhina – tema oli ka seda meelt, et see probleem ei ole nii tõsine –, et nõukogu liikmetes ühel hetkel oli enamus neid, kes arvavad, et probleem on tõsine. Ja ta targa juhina astus ise tagasi. Ma tunnustan teda selle eest. Ning eilsest on nõukogus ülekaalus need inimesed, kes tunnevad väga muret ja kes käivitavad muutuste ahela.

Kuidas kirjeldada seda probleemi tuuma, mis te olete kahe kuu jooksul Estonias näinud. Mis töötajatele muret teeb?

Kuna arvamusi on erinevaid, siis nõukogu tellib kõiki 450 töötajat katva rahulolu-uuringu. Seda on aastate jooksul tehtud, aga mitte viimase poole aasta jooksul, kui kriis on käinud. Me tahaks aru saada, kui lai ja kui sügav see probleem on. Enne kui me hakkame seda lahendama.  

Praegu tundub olevat kaks teemat. Heidetakse ette teatud personaliotsuseid juhtidele. Teiseks tahaks töötajad rohkem avatud õhkkonda, nende kuulamist, nad tahaks kaasa mõelda. Praegu tunnevad nad, et nad ei saa seda.

Ja siis küsid seda juhi käest ja tema ütleb, et kuidas seda pole, ma kogu aeg räägin ja kaasan. Aga töötajad seda millegipärast ei tunne seda.

Juhtimiskriis ei olegi tihti ratsionaalne, vaid see on emotsionaalne tunne. Ja siis nõukogu liikme jaoks on küsimus, kas sa tunnetad seda, et see on probleem või ei ole.

Need inimesed, kes seal majas töötavad, nad võtavad seda asja kõike väga isiklikult ja emotsionaalselt. Tegemist on professionaalidega ja eesmärk peaks ju olema, et need, kes Eesti kultuuri nii kõrgel tasemel teevad, et nad saaksid seda teha rahulikus ja heas tööõhkkonnas. See on ikkagi kadunud?

Absoluutselt nõus. See, kes esimesena peab sammu tegema, on nõukogu kui Estonia kõrgeim juhtimise tase. Meie oleme esimese sammu teinud. Mis sealt edasi järgneb, siin me tahame ära oodata uuringu tulemused. Nõukogu ei saa toetuda oma otsustes emotsioonidele, kirjadele ja arvamustele. Me peame aru saama. Tuli ju ooperisolistide kiri, mis oli ülikriitiline. Aga eile tuli alajuhtide kiri, mis oli pigem toetav tänasele juhtkonnale. 

Aga mis siis tegelikkus on? Me ei tohi ka üle reageerida. Järsku see ongi ainult mõne inimese probleem. Teeme selle uuringu ära, see võtab kuu aega. Täna on nõukogus tahe. Veel mõni kuu tagasi oli osal see olemas, osal mitte. Aga nüüd on dünaamika muutunud.

Teil on hästi pikk erasektori kogemus. Mis need konkreetsed sammud edasi on, kui uuringutulemused on selgunud?

Eks ta muidugi sõltub uuringu tulemust. Aga mu heal kolleegil Mart Mikul oli hea piltlik kujund selle kohta, et kui kruus on vastu põrandatud puruks kukkunud, siis võite üritada seda kokku liimida, aga tihti tuleb leida uus kruus.

Minu isiklik arvamus on, et sellises olukorras ilma muutusteta juhtkonnas on väga raske olukorda kokku lappida.

Äriettevõttes juhtub samamoodi. Mina poolteist aastat tagasi lõpetasin oma töö Coop Pangas mitte sellepärast, et mul ei olnud töötajate usaldust. Vaid mul kadus ühel hetkel ära nõukogu usaldus selja tagant. Ja minul tuli lahkuda. See ongi juhtide elu ja juhtide maailm. Sulle antakse võimalus. Kui sa suudad seda kasutada ja sul tekib jalgealune ja sa saad seda teha. Aga ühel hetkel elu läheb edasi ja kõik ammendavad ennast ja teevad ka vigu. Siis juhtubki, et kas töötajad võtavad su maha või omanik võtab su maha.

Selles mõttes ei ole Estonias midagi eriskummalist. Väga kahju on muidugi, sest see on meie väga armas rahvusooper. Minul on ka väga valus lugeda neid kirju ja minna järgmisel hetkel saali ja vaadata seda inimest laulmas ja mõelda, et tegelikult on ta kas piinatud geenius või et tal on raske. Ja ma ei taha seda näha.

Olen loomulikult realist ja me ei saavuta iial olukorda, kus kõik 450 töötajat ütlevad, et kõik on väga hästi. Alati on organisatsioonis inimesi, kes on rohkem rahul ja kes vähem rahul. Siin ei ole äriettevõttega midagi erinevat. Võibolla selles, et Estonias on rohkem loovinimesi.

Selles mõttes on mul väga hea meel, et nõukogu tunneb täna rohkem vastutust. Veel mõni kuu tagasi oli see hõre. Võibolla see oligi hea, sest ega nõukogu saa reageerida üle ja kiiresti kohe ja praegu. Aeg annab arutust ja täna me selle teemaga väga tõsiselt tegeleme ja jätkame järgmistel nädalatel.