17-aastane Kelli Parts elab Pärnumaal Tori vallas talus koos ema Kairega.  Kelli sündis geeenirikkega, mistõttu ta ei istu, kõnni ega räägi - see tähendab, et ta vajab ööpäevaringset hoolt. Kuigi Kelli ei saa oma soove sõnadega väljendada, on tal emaga oma viis suhelda.

"Naermisega, jutustamisega, silmadega, miimikaga," iseloomustab tütrega suhtlemisviise ema Kaire.

Kaire pole Kelli sünnist saati veetnud temast eemal ühtegi ööd. Kuid abikaasa surma järel peab ta siiski enda ja tütre ülalpidamiseks juhutöid tegema. Tihti on Kelli temaga tööl kaasas ja vahel tuleb appi õde hoidma Kaire vanem tütar Aile.

Kaire tõdeb, et tal on kõrval head inimesed, kes teda aitavad, ent toimetulekuks tuleb ka ise tööd teha. "Nii lihtne see ongi. Aga see tulebki minu tervise arvelt, minu aja arvelt ja see tähendab tihtipeale seda, et Kelli on minuga kaasas."

48-aastase südika naise sõnul vajaks tema tütar tugiisikut, logopeedi ja ka koduõendusteenust, kuid praegu saab Kelli riigi kulul vaid füsio- ja tegevusteraapiat. Need teenused on Kaire keerulises süsteemis pidanud sisuliselt ise välja võitlema.

"Tegelikult täna me oleme nii meditsiini- kui ka sotsiaalsüsteemi poolt sinna kuristikku saadetud ehk kui ma astun uksest sisse, siis sealt ma lähen väga kiirelt välja, siis lähen aknast. Lõpuks heal juhul tuleb ka korstnast minna, kui mul veel on jaksu minna. Aga tegelikult, kui ei teata vastuseid, siis ei öelda ka otse välja, et me ei tea, vaid hämatakse või ei proovitagi lahendusi leida," kirjeldab Kaire suhtlemist bürokraatia masinavärgis.

Kellil on tema 17 eluaasta jooksul olnud üks aasta tugiisik, kui tema isa suri. "See tugiisik, kahjuks, me temaga lepingut pikendada ei saanud. Ja viimase kahe aasta jooksul mul on nüüd käinud kümme proovijat. Esimene lahkus selle tõttu, et omavalitsuse menetlusprotsess läks liiga pikaks, inimene leidis töö, ja ütleme, nendest üheksast seitse on öelnud, et see palk ei ole üldse mõeldav sellise lapse hooldamise peale," rääkis Kaire.

"Ma saan aru neist. Ma väga hästi mõistan, sest ma tean, mis vastutus see on. Mina olen seda kandnud seitseteist aastat."

Järgmisel aastal saab Kelli täisealiseks ja võib erihoolekandeteenust taotleda. See on teenus, mis aitab inimesi, kes vajavad tervise tõttu igapäevaelus palju tuge ja järelevalvet. Järjekorda saanuks Kelli panna juba 16-aastaselt, kuid Kaire pole seda teinud.

"Sest põhimõtteliselt Eestis täna tema jaoks erihoolekandes kohta ei ole. Seda ei plaanita ka teha. Käisin alles ise ühe erihoolekande reformi tutvustust kuulamas ja sealt sain nagu aru, jah, et nii keerulistele inimestele meil täna kohta ei tule. Ja olgem ausad, ega me ei tea, kauaks Kellile elupäevi on antud. Ma ei näe ka mõtet viia teda lihtsalt kuskile hääbuma," rääkis ema.

"Kellil oleks vaja sellist kohta, kus ta oleks hooldatud, kus temaga käidaks õues, kus temaga käidaks lihtsalt väljas, vahet ei ole, välikontserdil, sest ta on harjunud seda tegema. Ta on harjunud meiega igal pool käima, sest muud moodi ma ei saaks kodust välja," rääkis Kaire Parts.

Partsi hinnangul tuleks riigis piiratud eelarve juures leida tasakaal erihoolekandeteenuste rahastamise ja kodus lähedast hooldavate inimeste toetamise vahel.

"Sealt tekibki dilemma tegelikult, et kas on raha või ei ole. Kui ei ole raha, siis ei saa reaalselt ka. Kui mul raha ei ole, siis ma autosse kütet ei pane. Nii lihtne see ongi," tõdes Parts.

"Aga siis tuleb mõelda, mis on see prioriteet tegelikult. Et kas me tõstame kellegi palkasid või me nüüd saame natukene kokkuhoidu sealt, et me jätame mõneks aastaks need palgad ja suuname selle näiteks erihoolekandele või anname ka omavalitsustele hoobasid ja rahastust, millega näiteks toetada neid samu hooldajaid, kes meil täna kodudes on?"