Põhja-Eesti rannikumurre meenutab soome keelt oma kõlalt ja sõnavaralt, Lõuna-Soome rannik on aga täis eestlaste jälgi. Sõbrakaubandus oli see, mida harrastati aastasadu perekonniti, külast külla. Ühised jaanituled süüdati tihti Suur- või Tütarsaarel, kus nii mõnigi noormees või neiu oma südame kaotas.

Regulaarne laevaliiklus ühisel lahel algas 1830. aastatel. Åbo aurulaevaühing tegi otsa lahti. Nende laevadega saabusid 19. sajandi keskpaiku lõunanaabriga tutvuma keelemehed Elias Lönnrot ja August Ahlqvist. Nemad äratasid Eestis huvi Soome vastu ja Soomes Eesti vastu. Eestlaste meelest oli Soome vabam ja arenenum ning peagi muutus muistsest ajast veidi hirmutavana tundunud "Kaljuvald" meile külgetõmbavaks.

Sellele aitas kaasa Papa Jannsen, avaldades uudiseid ülelahesündmustest ja soomlaste ettevõtmistest. Huvi äratamiseks kõlbasid ka "muigvel" lood. Muu hulgas andis Jannseni leht teada, et soomlased olla käinud Lõuna-Eestis õige isevärki looma ehk põhjapõtra näitamas. Soomes on, millest eeskuju võtta, leidis oma 1870. aastate esinemistes korduvalt ka Carl Robert Jakobson, kes soovitas eestlastel Soome õppima minna. Ta ei kõnelnud kurtidele kõrvadele.

Aga veel enne, kui eestlased suuremal hulgal hakkasid Jakobsoni nõuannet järgima, toimus sündmus, millel oli otsustav tähtsus. Jannsenid - vanahärra, Lydia ja Harry - tegid juunis-juulis 1871 neljanädalase ringsõidu Soomes. Vastu võeti neid nagu kuninglikke kõrgusi. Lönnrotist alates ja Snellmaniga lõpetades võõrustasid eestlasi kõik tollased Soome vaimusuurused. "Ärgem lahkugem veel, päikesetõusuni on aega," ütles Snellman Alppila restoranis peetud pidusöögil, ühes käes veiniklaas ja teine käsi ümber neiu Lydia piha.

Soome silla ehitamine oli alanud. Juba selle reisi ajal aimus soomlastele, et poliitiliselt sünge saatusega hõimurahva hulgas on neid, kes oma vaimult ja hariduselt kellelegi alla ei jää, vaid kes on "koguni ülemal", nagu arvas Antti Almberg Lydiat silmas pidades.

Sama koges mõni aeg hiljem ka pastoritütar Aino Thauvón-Suits. "Oli nagu oleks mingi lõunamaa tuul nad puhunud soome teaduse pühasse paika, nad olid tulnud Pariisist ja omandanud suurlinna vaba käitumise, nende riided olid kulunud, aga nende lõikes oli elegantsust." Püha paik oli Helsingi ülikooli raamatukogu. Konrad Mägi, Aleksander Tassa, vana Martna pigimustade juustega tütar Titti, Tuglas, Suits... nad kopeerisid Hurda kogusid. Tööotsa oli noortele sokutanud Aino Kalda vend Kaarle Krohn, kellele eestlased sümpatiseerisid.

Valga tüdruk Hella Murrik, enda sõnul Eesti esimene naismagister, jõudis Helsingisse 1904. aasta hilissügisel ja sobitus peagi kohalikku seltskonda. Hella oli samal arvamisel kui tema papa, nurgaadvokaat ja raamatukaupmees Ernst Murrik - tegemist on sama rahva ja sama keelega, kus ehk ainult murdelisi erinevusi on.

Pärast Hellat algas eestlaste tõeline invasioon Soome lahe põhjakaldale. Tähtsaimad ühendavad märksõnad olid teadus, kirjandus ja kunst, aga ka vabamad olud. Just Soomes sai tuule tiibadesse Noor-Eesti. Helsingisse saabusid Villem Grünthal-Ridala, Johannes Aavik, Nikolai Triik ja Eduard Vilde. Viimane hakkas siin toimetama oma pilalehte, linna lähedal maal aga oli kolm aastat redus Konstantin Päts. Varjupaiga said põhjanaabrite juures ka vennad Astid ja Jaan Teemant. Kõik need mehed andsid oma kohalolekuga Soome sillale poliitilist värvingut.

Soome ei püüelnud mitte üksnes meie vaimuhiiglased ja poliitikud. Lahe põhjakaldale saabus hulganisti ka käsitöölisi ja muude elualade esindajaid, kes arendasid siin elavat seltsitegevust. Eesti Heategeva Seltsi eestvedaja oli hilisema Eesti konsuli Schwalbe proua, akadeemilisust esindas Soome-Eesti Liit.

Kahe suure sõja vahel pakkus ennast tormiliselt üles ehitav isamaa eestlastele uusi väljakutseid. Ka meil olid nüüd vabadus ja võimalused! Ehk seetõttu minetas ülelahe naaber veidi oma külgetõmbavust. Äärmiselt tihe läbikäimine aga jätkus ja nüüd olime võrdsed partnerid. Nii majanduslikult kui ka vaimselt. Seda viimast eriti, egas muidu käinud Tulenkantajat Eestist Euroopat otsimas.

Oktoobris 1939 pöördus üle Soome lahe Helsingisse tagasi viimane liinilaev. Järgmine kord nähti Soome laeva Tallinna sadamas juulis 1965. Kakskümmend kuus aastat katkestust, salajast ja poolsalajast raadiokuulamist ja televisioonivaatamist ning piiratud läbikäimist. Soomlaste jaoks sümboliseeris tollal eestlast Georg Ots ja Eestit Saaremaa niitude kastene süli. Kõigest hoolimata kuulutasid Turu toomkiriku kellad ka sel vaikival ajastul eestlastele jõulurahu.

Antiigi filosoofidel on igavese ringkulgemise idee. Selle kohaselt ilmuvad samad tegelased teatud ajavahemiku järel ikka ja jälle areenile. Miski ei ole ainukordne, ka Sokratese surm mitte, väitsid mõtlejad. Idee on täielikult rakendatav Eesti-Soome suhetes. Möödunud sajandi 80. aastate lõpu suurte muutuste ajal olid meie jaoks jälle olemas ennastunustava aitamistahtmisega Kaarle Krohnid, kes eestlasi toitsid, katsid, juhendasid ja julgustasid.

Miski ei ole ainukordne! Laulva revolutsiooni aegu oli tsükkel taas kord täis saanud ja eestlastel jälle asja oma põhjanaabrite juurde. Kellel pikemaks, kellel lühemaks ajaks. Meil ei ole teineteisest pääsu. Paul-Eerik Rummo on selle ilusasti kokku võtnud: Jälle algan mõtlemata muust, ennäe õuna kinni hoidmas puust! Hobune ei taha valla reest, metsnik metsast, pargivaht alleest, alpinistid köiest, käsi käsipuust... tuulest, taevast, kurgede klukluust...

Täna, 6. detsembril on Soome iseseisvuspäev. Autor on Eesti instituudi Helsingi filiaali asutaja ja endine juht ning Soome Eesti-ühingute liidu endine juht. Aastatel 1991-1995 töötas ta Soomes Eesti suursaatkonna kultuuri- ja pressinõunikuna.