Meelis Maripuu: kas me kardame või häbeneme oma ajalugu?

Kommunismiohvrite muuseum, mis järgmise aasta 14. juuniks kärbitud kujul küll valmib, on sattunud tupikteele. Kuna seni puudub teadmine, kuidas ja millises mahus Eesti Mälu Instituut ja ühes sellega avatavat muuseumi rahastatakse, puudub ka kindlus, kas muuseum pärast avamist tegelikult tööle hakkab. Välistatud ei ole ka instituudi senise teadustegevuse lõpetamine, kirjutab Meelis Maripuu.
Euroopa Liidu liikmesriigid kehtestasid sel nädalal sanktsioonid Venemaa ettevõttele, mis korraldavad desinformatsioonikampaaniaid. Blogi Propastop analüüs "Mälestusmärgid taaskord Venemaa propagandarelvana" avas meile Venemaa infosõja järjekordset peatükki. Eelnevate päevade jooksul on aktiivselt käima lükatud kampaania, mis tugineb tõsiasjale, et pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas leiti Eestis poliitiline konsensus ning avalikust ruumist on kõrvaldatud suurem osa Nõukogude okupatsioonivõimu sümbolitega monumente, mida Venemaa on alati käsitlenud oma kohalolu ja üleoleku sümbolitena.
Käimasoleva kampaania käigus esitatakse seda natsismi toetamisena ning eesmärk on taas põlistada oma teise maailmasõja "vabastaja" kuvandit. Suuremas plaanis on selle sõnumi adressaat Vene kodupubliku kõrval muidugi ka Lääne-Euroopa avalikkus, kus külma sõja pärandina on selleks endiselt piisavalt soodsat pinnast.
Teine maailmasõda põhjustas meie ühiskonnas enam kui viiekümneaastase kriisi. Kaotasime ligi viiendiku oma elanikkonnast: kümned ja kümned tuhanded mõrvatud, vangistatud, küüditatud, kodumaalt pagenud. Kui 20. sajandi alguskümnenditel toetus eestlaste kui iseseisva rahva identiteedi kujunemine meie rahvuslikule ärkamisajale, venestusaja kogemustele ja otsustavalt vabadussõjale, siis 21. sajandi Eesti ja eestlaste identiteedi on kujundanud 20. sajandi lähimineviku okupatsioonid.
Kuigi Nõukogude okupatsioon lõppes suure positiivse tõuke andnud vabanemisega, määratleb meid endiselt pigem aastakümneid kestnud Nõukogude terror. Sellest välja tulek ja taastumine on olnud märksa aega ja resurssi nõudvamad kui toibumine esimesest maailmasõjast ja vabadussõjast.
Aastate jooksul on mitmed autorid ette heitnud, et meie ühiskond on liigselt klammerdunud oma kannatuslugudesse ja määratleme end valdavalt läbi ajaloos kogetud ebaõigluse, mis takistab edasi liikumist.
Tõepoolest, tõdemus, et "pea iga Eesti pere kannatas Nõukogude repressioonides" mõjub juba käibefraasina, mida pole vaja tõestada. See loob ettekujutuse, et oleme end justkui ümbritsenud oma esivanemate kannatuslugudega, mille saatel kasvavad üles meie noored. Ja mis, oh häda, ei lase neil osa saada progressiivsest maailmast.
Samal ajal kogevad repressioonide uurijad järjepidevalt nähtust, mida kutsutakse põlvkondade vaheliseks vaikimiseks, mis tähendab, et repressioone kogenud vanemad vaikivad, et säästa oma lapsi ning lapsed ei küsi, sest tajuvad vanemate valu. Kommunistliku režiimi tingimustes oli see pragmaatiline valik, kuna nendest rääkimine võis kaasa tuua uue karistuse.
Taasiseseisvumisel see takistus kadus ja esmase mineviku avamise tormiliste aastate jooksul paljud lood talletati, loodetavasti veelgi rohkem anti neid edasi oma järglastele. Ka Eesti Mälu Instituut on neid salvestanud ja videolugudena kõigile huvilistele kättesaadavaks teinud suulise ajaloo portaalis Kogu Me Lugu. Muuseum ei jõua siiski igaüheni, sama oluline on meie iga pere lugu ja kui seda edasi ei jutusta, siis see kaob.
Võitlus Venemaaga "vabastaja" kuvandi ümber on vahelduva eduga kestnud juba aastakümneid. Märgilise sündmusena jääb ajalukku 2007. aasta aprillikuine pronksiöö, mille tulemusena saatis valitsus Tõnismäel seisnud pronkssõduri ehk Aljoša sõjaväe kalmistule.
2018. aasta 23. augustil avati Maarjamäel riigi rajatud Eesti kommunismiohvrite memoriaal. Sama aasta kevadel andis valitsus justiitsministeeriumile ülesande rajada endisesse Patarei vanglasse kommunismikuritegude muuseum ja uurimiskeskus ning selle ellu viimine delegeeriti Eesti Mälu Instituudile.

Rajatava muuseumi fookus on kommunistlike režiimide vägivalla ja ohvrite mälestamisel. Ekspositsioon annab ülevaate kommunistlike režiimide tegevusest nii meie regioonis kui ka kogu maailmas ja selle mõjudest tänapäeval. Muuseumi ülesanne on olla valdkondlik juhtiv haridus- ja teaduskeskus ning toetada riigi strateegilist kommunikatsiooni.
Justiits- ja digiministeeriumi rahastusel on instituut sellega samm-sammult edasi liikunud, kuid kärbete tõttu oleme lõpuks sunnitud kolmandiku projekteeritud ekspositsioonist jätma välja ehitamata.
Patarei muuseumi avamiseks valmistudes kohtume arusaadavalt paljude erinevate inimestega ja loomulikult tunneme huvi ka inimeste isiklike lugude vastu ning testime, milline on ühiskonna teadlikkus meie teemade valguses.
Kui uskuda häälekaid etteheiteid meie ühiskonna takerdumisest ohvrinarratiivi, siis peaks eeldama, et sellekohased teadmised on iseenesestmõistetavalt ka noortel inimestel, kelle koolitee on selle tähe valguses kulgenud.
Kohtudes grupi üliõpilastega tõstatus küsimus, miks on muuseumi avamine kavandatud just 14. juunile. Piinliku hetke vältimiseks reedan lugejatele, et tegu on Eesti Vabariigi (ainsa) riikliku leinapäevaga, milleks on valitud 1941. aasta juuniküüditamise aastapäev ning sel puhul heisatakse leinalipud. Sel kohtumisel ei tekkinud paraku ühelgi noorel inimesel mõtet, mis seos võiks 14. juunil olla kommunismiohvrite muuseumiga.
See vahejuhtum viis mõtted rajale, et kas ja mida on oma perelugudest punase terrori aastatel rääkinud meie avalikkuses tuntud inimesed, mis võiks kõnetada teisigi. Meenutame, et käibefraasina on pea iga Eesti pere kogenud Nõukogude repressioone ja neist räägitavat justkui liigagi palju.
Tehisaru annab meile nüüd vähemalt esmase mulje saamiseks käepärased vahendid. Kui tudengite olematu arusaam meie lähiajaloost ja rahvuslikest tähtpäevadest kahjuks isegi väga ei üllatanud, siis meie avaliku elu tegelaste ja arvamusliidrite mõtteavalduste filtreerimine valmistas tõsise üllatuse.
Otsingutest jäid teadlikult kõrvale tegevpoliitikud, kellest näiteks endine peaminister Kaja Kallas on tuntud oma põhjalike teadmistega pereajaloo mustematest peatükkidest, kuid ülejäänutelt, ettevõtjatelt, muusikutelt, ajakirjanikelt ja muidu avaliku elu tegelastelt olid vaid mõned üksikud killud, kaunid emotsionaalsed meenutushetked. Ja siis laiuv tühjus ja vaikus.
Kas me kardame või häbeneme oma ajalugu? Kas see on alateadlik soov kaitsta end ebameeldivate mõtete eest? Nii nagu Vene-Ukraina sõja puhkemise esimesel aastapäeval Tallinnas eksponeeritud puruks lastud Vene tanki puhul ilmnes pahameel, et "lastele ei tohi näidata koledaid asju!".
Me küll eemaldasime lõpuks avalikust ruumist palju punasümboolikaga monumente, ent Maarjamäe punamemoriaaliga mängitakse endiselt ümbermõtestamise pimesikumängu ja sedagi vaid sõnades.
Kommunismiohvrite muuseum, mis järgmise aasta 14. juuniks kärbitud kujul küll valmib, on sattunud tupikteele. Ettevõtmise eest vastutav justiits- ja digiminister Liisa Pakosta on meedias asunud levitama vaadet, nagu oleks Patarei muuseumi puhul tegemist eraalgatusega (olgugi vajalikuga), mida riik lihtsalt ei suuda rahastada ja seda peaks tegema erasektor.
Formaalselt on see õige, kuna Eesti Mälu Instituut ongi eraõiguslik sihtasutus, kuid oleme kogu selle projekti algatanud valitsuse suuniste alusel ja aastaid investeerinud sinna riigi raha. Kuna seni puudub teadmine, kuidas ja millises mahus instituuti ja ühes sellega avatavat muuseumi rahastatakse, puudub ka kindlus, kas muuseum pärast avamist tegelikult tööle hakkab, kuna personali selleks ei ole. Välistatud ei ole ka instituudi senise teadustegevuse lõpetamine.
Põlvkonnad, kellel oli isiklik kogemus Nõukogude ühiskonnast, astuvad paratamatult järk-järgult aktiivsest elust kõrvale ja asemele tulevad uued.
Meie Nõukogude aja järgne avanemine on nüüdseks jäänud juba terve põlvkonna kaugusele ja vahepealsete aastakümnete petlik kujutelm üleilmastuvast liberaliseerumisest on tekitanud võõrandumise ja vaikimise oma päritolust.
Ühiskondlikul tasandil võib vaikimine paraku viia selleni, et olulised õppetunnid ununevad ja samu vigu korratakse uuesti. Seda ajal, mil maailm meie ümber ja meie koos sellega oleme spiraaliga uues üleilmses kriisis. Jättes ise oma ajalooga tegelemata, anname paratamatult ise suure panuse Venemaa infosõja eesmärkide täitmiseks.
Toimetaja: Kaupo Meiel




