Olen elanud Soomes pikka aega (üle 20 aasta), pendeldades kahe maa vahet ja mõlema arenguid jälgides. Minu tähelepanekute järgi on "julma" ühiskonna ja "südametu" riigi toel Soomes võimalik elust läbi tulla nagu nuga sulavõist nii, et isklik panus või sooritus jääb alla miinimumi.

Mõned aastad tagasi Soomes tehtud uuringust selgus, et iga kuues noor on ühel või teisel moel riigi ülalpidamisel. Hõlpelu ülistamisega astus näiteks ajalehes Ilta-Sanomat üles 42-aastane mees, kes kiitles sellega, et tal pole olnud vaja kogu elu jooksul päevagi tööd teha! Meedias käivitunud debatti sekkus murelikult ka tollane president Tarja Halonen.

Seega arvan, et pole põhjust rääkida Soomes valitsevast tugevast edukusekultuurist, nagu Tamminen oma kirjutises rõhutab. Pigem on seda lahe lõunakaldal: eestlasele on vaid parim küllat hea ja sageli ei piisa sellestki. Soomlane lepib üldjuhul vähemaga.

Muidugi peab küsima, kas sellisel tasemel riiklik ette- ja järelhooldus, kus inimese omavastutus isikliku elu ja toimetuleku eest on viidud peaaegu miinimumini, õigustab ennast. Oma äärmuslikes vormides minu arvates mitte.

Soome ühiskonna tugi ei ole seejuures näiline, vaid vägagi tõene (ja nagu sa, Juhani, väidad, ka kontrolliv). Sellest tuleneb üks nähtus, mida kõrvaltvaataja tajub arvatavasti paremini kui soomlane ise: riigi ja üksikisiku suhe on ühiskonnas viimase võimaluseni paigas, aga inimestevahelised suhted ei ole. Ja miks peaks, kui riik vastutab ja hoolitseb!

Et mu mõte oleks selgem, toon näite. Tuntud soome laulja suri Hispaania päikeserannikul. Lehed arutlesid, kelle mure peaks olema tema põrmu kodumaale toomine. Läks aega palju või vähe, surnud laulja lõpuks välja ilmunud täiskasvanud pojad leidsid nördinult, et muidugi Soome riigi mure.

Arvan, et just inimestevaheliste suhete katkemine, lihtsa inimliku soojuse ja vastutuse asendumine riikliku regulatsiooni peale lootmisega käib Soomes käsikäes üha suurenevat individualismi, nartsissimi ja külmusega, nähtustega, mida Juhani Tamminen näeb täiesti õigesti vägivalla allikatena. Kõik see ei puuduta muidugi sugugi ainult Soome ühiskonda.

Perede vastutus on tabu

Kus lõpeb vabadus ja kust algab vastutus? Millest Soomes ikkagi räägitakse, kui pidevalt võetakse jutuks nuorten pahoinvointi [noorte äng -toim], mis justkui oleks tulistamiste ja meeletute tegude põhjus ja vabandus? Kui taas oleks justkui süüdi endale tuhka pähe raputav ühiskond: kool ei pööra tähelepanu, liiga vähe on noortepsühhiaatreid, ei osata noori motiveerida jne. Ikka jälle see riigi kõikehõlmav vastutus!

Tähelepanu väärib asjaolu, et süüdistatavate ringist on välja jäänud kodu ja vanemad, mis kõneleb medali teisest küljest ehk inimeste omavaheliste, perekonnasiseste kontaktide puudumisest ja teatud mõttes ka selle nähtuse aktsepteerimisest. Pärast viimast Soome koolis aset leidnud tulistamist istus ka meil Aarne Rannamäe juhtimisel koos asja arutanud vestlusring. Ootasin, et saates osalenud sotsioloogiaprofessor Mikko Lagerspetz kasvõi poole sõnaga puudutab vanemate ja kodu rolli kogu selles traagilises ahelas, aga asjatult ootasin.

Vanemad kardavad oma lapsi või Michael Winterhoffi mugandades laste armastuse kaotamist, õpetajad kardavad õpilasi ja õpilaste vanemaid. Ring sulgub. Piire ja keelde ei ole, on vabadus ilma vastutuseta.

Mida siis teha? Olen nõus Juhani Tammineni retseptiga: "Ennetamist tuleb lisada ja väriseval hääletoonil esinemist vähendada. Alati ei pea kõike mõistma ja indiviid kannab ise lõppvastutust." Selle selgeks õppimine algab kodust, mitte kuskilt mujalt.

Kirjutised ei muuda tõeliselt olulist

Meile on viimasel ajal muret teinud see, mida Soome lehed meist kirjutavad, millise pildi maalivad. Otsime kallutatust, ehkki äsja läbi viidud uuring seda ei kinnita. Nüüd ehk on soomlastel põhjust samasugust muret tunda. Ega see Juhani Tammineni kirjutis neile ka just rõõmu ei valmista.

Midagi uut neis asjus siiski ei ole. Alati on kirjutatud igat moodi. Pole vaja minna kaugemale kui 1930. aastatesse. Mida me tollastest Soome ja Eesti lehtedest loeme? Soome parempoolsed ringkonnad ründasid Pätsu režiimi ja kiitsid vapse. Eestis oldi vihased selle peale, et Soome teatud tegelased sekkusid meie sisepoliitikasse, erilist halvakspanu äratas Artur Sirgile Helsingis korraldatud pidulik matusetalitus. Meie praeguse presidendi vanaonule, saadik Hans Rebasele tehti tõsiseid etteheiteid, kuna ta ei suutnud takistada Eestit halvutavate artiklite ilmumist Soome lehtedes.

Ehk piisab sellest. Kõike on juhtunud ja kõigest saab üle, tõeliselt olulisi asju sedasorti kirjutised ei kõiguta ega muuda.

Autor on Eesti instituudi Helsingi filiaali asutaja ja endine juht ning Soome Eesti-ühingute liidu endine juht. Aastatel 1991-1995 töötas ta Soomes Eesti suursaatkonna kultuuri- ja pressinõunikuna.