Eesti palgad kasvasid esimeses kvartalis võrreldes eelmise aastaga kaheksa protsenti. See on tekitanud rõõmsaid emotsioone, aga ka loomupärase vastandumise tööandjate ja ametiühingute vahel.

Ettevõtjad on seisukohal, et selline palgatõus on liiga kiire ja sööb seega Eesti konkurentsivõimet. Ametiühingujuht on seisukohal, et “just palgatõus hoiab meie majandust hetkel vee peal ja selle järsk katkestamine võib tuua kaasa vabalanguse”. Tema seisukohalt on põhiprobleem eelkõige selliste investeeringute vähesus, mis aitaksid kasvatada tootlikkust.

Majandusteooria lähtub arusaamast, et jätkusuutliku palgakasvu alus on tööviljakuse tõus. Tööandja seisukohalt tähendab see olukorda, kus lisandunud tootmismahu müügiväärtus on suurem kui selle loomiseks tehtavad lisakulutused. Kui ettevõte saab rohkem tulu, siis saab ta ka ilma kasumit vähendamata maksta rohkem palka. Kui aga tööjõukulu kasvab kiiremini kui lisandunud toote väärtus, jääb kasumiosa paratamatult väiksemaks.

Aga teisiti võttes on kõrge palgatase samal ajal ka kõrge tootlikkuse ehk konkurentsivõime näitaja. Maailma kõige konkurentsivõimelisemates riikides – Šveitsis, Singapuris ja USA-s ning Põhjala riikides – on samal ajal ka maailma kõige kõrgem palgatase.

Mis on aga Eesti nii kiire palgatõusu põhjused ja kuidas sellesse suhtuma peaks?

Vaatame kõigepealt palkade absoluuttaset. OECD riikide lõikes oli Eesti palgatase 2013. aastal kõige madalam, jäädes maha ka Poolast, Ungarist ja Tšehhist. Rääkimata Põhjamaadest, kellega võrreldes on meie palgad mitu korda väiksemad.

Mitmesugused muud statistikaandmed näitavad Eesti olukorda mõnevõrra paremana Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas, see aga ei muuda üldpilti meie kohast Euroopa raamistikus.

Tuntavalt madalam palgatase tingib paratamatult Eesti töötaja huvi kiigata lähedalasuvate Põhjamaade tööturu suunas. Kui osa inimesi liigub tööle välismaale, siis töötajate arvu püsimiseks peab tühimiku katma elanikkonna loomulik juurdekasv või tööjõu sissevool. Eestis on aga täna tegemist olukorraga, kus väljaränne on suurem kui sisseränne; seda vaatamata statistikatrikkidele.

Teine aspekt on jällegi tootlikkus. Kui tootlikkus suureneb, siis on võimalik heaolu kasv ka väheneva töötegijate arvu tingimustes. Eesti oleme täna olukorras, kus töötajate arv väheneb, aga tootmise efektiivsus ei suuda seda korvata. Tulemus on surve palkade tõstmiseks, mis omakorda mõjutab negatiivselt kasumeid.

Mida siis sellise olukorras pakub tööandjate esindaja? Kutsub üles vähendama palgasurvet. Kuidas? Toodagu sisse odavamat tööjõudu kui kohapealne.

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõustuda. Veelgi enam, tegemist on erakordselt halva signaaliga töötajatele, mida võib lausa võtta süüdistusena, et miks nii palju palka tahetakse.

Esiteks, palkade kunstlik madalalhoidmine pole Euroopa Liidu raamistikus kuidagi võimalik. Veelgi enam – see oleks lausa ohtlik, sest palkade ja heaolu kasv on ainuvõimalik tee Eesti ühiskonna kestvusele.

Palgakasv ei ole elamine ja koogisöömine tuleviku arvel – kui tänased palgad ei suurene, siis meil tulevikku rahvana ei ole. Küll leidub maid ja riike, kus eestlastele suudetakse palka maksta.

Teiseks välistööjõud. Tuletagem lugupeetud tootmisjuhile meelde, et Eesti on juba üle kümne aasta osa Euroopa Liidu tööturust. Sellel tööturul on peaaegu 300 miljonit töötajat, keda on võimalik vabalt Eesti ettevõtetesse palgata. Aga saame ju üheselt aru, et antud juhul soovitakse mööda minna turukonkurentsist ja palgata odavamat tööjõudu väljastpoolt Euroopa Liitu.

Väljastpoolt Euroopat tuleva odava tööjõuga kaasnevad aga olulised probleemid, mis sõna otsese mõttes halvavad Eesti majandusarengu. Kui ettevõtted saavad lühiajaliselt tulu odava tööjõu kasutamisest, siis sellega kaasnevad muud kulud ja probleemid lükatakse ühiskonna kaela. Aga peamine – odava tööjõu pealevool pärsib tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Kui odav tööjõud võimaldab jätkata tänast vähetootlikku tegevust, siis milleks investeerida tehnoloogia uuendamisse ja mõelda tööjõu parema kasutamise peale?

Odaval tööjõul põhinevat tootmisstruktuuriga jätkamine vähendab igal juhul Eesti konkurentsivõimet ja heaolu. Kui kõrge palgakulu ei survesta tehnoloogilist uuendust, siis moderniseerumist ei toimugi.

Veel kord – ma ei kutsu üles kuidagi meie tööturgu sulgema väljastpoolt Euroopa Liitu tulevale tööjõule, kui see toimub turupõhiselt. Vastuvõetamatu on aga tegevus, millega püütakse Eesti oma inimeste palgad madalad hoida ja investeeringud tehnoloogiasse tegemata jätta. See on olukord, mis tegelikult sööb tükke meie tuleviku heaolukoogist.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.