Eesti on tõstnud teema eesistumise prioriteeti hulka, kuna senine tootmine ja tarbimine pole jätkusuutlik. "Praegu me toodame mingi hulga tooteid, tarbime neid ja lõpuks jõuavad need prügimäele. Kogu see prügi hulk ilmestab raisatud potentsiaali," selgitas keskkonnaministeeriumi arendus- ja teadustegevuse nõunik Ivo Krustok.

Kõige värskematel, 2016. aasta andmetel on Eesti aga Euroopa Liidu 28 liikmesriigist ökoinnovatsiooni poolest 22. kohal. Kuigi meie positsioon on aegamööda paranenud, jääb see endiselt alla Euroopa Liidu keskmisele. Eesti kehvade näitajate peamised põhjused on komisjoni hinnangul ressursimahukas tööstus, asjaolu, et varases arenguetapis olevatel idufirmadel puudub võimalus saada stardiraha, ja ökoinnovatsiooniga seotud teemade vähene kajastamine meedias.

Euroopa Komisjon võtab ökoinnovatsiooni indeksi arvutamisel arvesse 16 indikaatorit, sealhulgas näiteks teadus- ja arendustegevule kulutatud ressurssi, ökoinnovatsiooniga seotud patente, akadeemilisi artikleid, meediakajastust, ressursitõhusust, ökoinnovatsiooniga seotud ettevõtete arvu ning nende tulu.

Krustok tunnistas, et kuigi Eesti start-up’id on pälvinud uuenduslike ja tõhusate lahendustega maailmatasemel tunnustust, pole riik suutnud veel ökoinnovatsiooni korralikult defineerida ja sellega seotud tegevusi esile tõsta. Samas astuvad ministeeriumid tema sõnul järgemööda samme, et olukorda parandada: näiteks on keskkonnaministeerium töötanud välja ressursitõhususe meetme tööstusettevõtetele, mis aitab tootmist efektiivsemaks muuta. Samuti on ministeerium hakanud koolitama ressursiaudiitoreid ning pakub rahastamisinstrumenti, mille raames peavad ettevõtted toetuse saamiseks kaasama ettevõttesse kõrgetasemelise spetsialisti, kes aitab organisatsiooni näha teise nurga alt ning toetab ettevõtet uuenduslike lahenduste leidmisel.

Teadmatus takistab

Ökoinnovatsiooni takistab nii ettevõtjate, tarbijate kui ametnike vähene teadlikkus. Väärtustava taaskasutuse meetodil töötav moedisainer Reet Aus rõhutas, et enamik tootmisettevõtteid ei vaata kaugemale kui viis või kümme aastat. Kuigi taaskasutus paistab koguvat trendikust, siis moelooja sõnul käitub teadliku tarbijana vaid väga väike hulk eestlasi. "Kui me räägime üldsusest või enamusest, siis peab olema realistlik ja ütlema, et eriti märgatavat teadlikkuse tõusu ma küll ei näe," tõdes Aus. "Kui vaatad, mida kaubanduskeskused pakuvad, kus on müükide ülekaal, milliste autodega inimesed sõidavad ja milline on keskmine tarbimisharjumus, siis ega inimene oma mugavustsoonist väljapoole eriti ei mõtle."

Eesti eesistumisel on ühe lahendusena välja pakutud toodete ja teenuste läbipaistvuse suurendamine. Minister Siim Kiisler selgitas keskkonnaministrite kohtumisel, et tarbijad saavad teha teadlikumaid otsuseid, kui neil on informatsiooni toodete ja teenuste keskkondliku mõju ehk jalajälje kohta, niisiis on üheks võimaluseks märkida jalajälge puudutav info toodetele sarnaselt nagu praegu on toiduainetele märgitud toiteväärtus.

Fookus mujal

Selleks, et ettevõtted saaksid kasutusele võtta uusi keskkonnasõbralikke lahendusi, tuleks Eestis toetada senisest enam rakendusteadusi, leiab Aus, kuna innovatsioon saab tihtipeale alguse akadeemilise avastuse ja ettevõtluse sümbioosist. Eesti võiks moelooja hinnangul olla ideaalne väikeriik, kus tegeleda rakendusteadustega, katsetada erinevaid tootmisvõtteid ja otsida uusi võimalusi, kuid meie teadustegevuse fookus on mujal ning rakenduslikkust on väga vähe. Niisiis toimub suurem osa innovatsioonist tootmisriikides, koostööprojektidena suurte instituutide vahel.

Ka komisjoni tõdes oma aruandes, et teaduse ja arendustegevuse toetamine ja rahastamine on Eestis kehvas seisus, mistõttu peavad ettevõtted lootma välistele rahastusmehhanismidele nagu EL-i fondid ja Norra toetused. See takistab omakorda vähese projektijuhtimissuutlikkusega uute ja väikeste ettevõtjate sisenemist turule.

Krustok nõustus, et teaduses on vähe rakenduslikkust, kuid tõstis esile ülikoolide juures tegutsevaid innovatsioonikeskuseid nagu Adapter, mis viivad kokku ettevõtted ja ülikoolid ning muudavad osapoolte suhtlust tõhusamaks.

Ökoinnovatsioon tasub ära pikas vaates

Nii ettevõtjad kui komisjon tõid olulise ökoinnovatsiooni takistava probleemina välja projektide hanketingimused. Samuti kõlas see erinevate liikmesriikide läbiva probleemina EL-i keskkonnaministrite kohtumisel Kultuurikatlas.

Ökoinnovatsiooni arutati EL-i keskkonnaministrite mitteametlikul kohtumisel Kultuurikatlas. Autor: EU2017EE

Ettevõte Kompaktfilter OÜ tegeleb vee- ja kanalisatsioonisüsteemide projekteerimise ning ehitusega. Täpsemalt on Kompaktfilter muutnud efektiivsemaks pinnasfiltritel põhinevad looduslähedased reoveepuhastid, mis kulutavad vähe elektrienergiat. Ettevõtte juhataja Kaspar Nurk möönis, et ehitusvaldkonnas takistab uuenduslike keskkonnasõbralike lahenduste kasutamist eelkõige majanduslik ja poliitiline olukord, mille tõttu on väga keeruline hangetega löögile pääseda. "Kõik põhineb sellel, et ehitame odavamalt, aga kasutuse poolele pööratakse väga vähe tähelepanu," ütles Nurk.

Ta rõhutas, et suurte keskkonnasäästlike projektide kasulikkust on näha alles pikema aja jooksul, mistõttu on selle ehitamist esialgu keerulisem põhjendada. Seepärast vajab tema hinnangul keskkonnasäästlik ettevõtlus täiesti eraldi seaduslikku raamistikku. "See on mingis mõttes riigi innovatsioon ka, sest kui me teeme suuri projekte, siis sellel on natukene teised reeglid, kui mingit odavat ja ökoloogilist vidinat müües, kus on see efekt kohe näha," võrdles ettevõtja ning lisas, et suurprojektidel ulatub efekt kümnetesse aastatesse.

Regulatsioone tuleb muuta

Nurk tõi näiteks enda ettevõtte puhastid: "Kui me vaatame kogukulusid näiteks 30 aasta jooksul, siis energiasäästlikud ja madalate hoolduskuludega puhastid on kindlasti oluliselt väiksema kogukuluga kui on energiat raiskavad süsteemid, mis on praegu suuremal jaol kasutusel." Hangete puhul võetakse aga arvesse rajamise kulusid, mis on energiasäästlike süsteemide puhul üldjuhul suuremad. Ka komisjoni aruanne toob välja, et Eesti riik ei suuda keskkonna- ja innovatsioonialastes hangetes käituda aruka tarbijana ning et praegused hanketavad on seadusekesksed ja jäigad.

Krustok tõdes, et kuigi hanketingimused on üks põhilisi probleeme EL-i liikmesriikides, siis ühtegi konkreetset lahendust neljapäevasel kohtumisel välja ei pakutud. Minister Kiisler rõhutas kohtumisel, et ökoinnovatsiooni ettevõtteid ei saa toetada üksnes sellepärast, et nad on keskkonnasõbralikud, vaid nad peavad olema ka kasumlikud.

Aus leiab, et riik saab lisaks hanketingimuste muutmisele teha palju ära teistegi regulatsioonidega, alates saastemaksudest kuni prioriteetsete tegevusvaldkondade muutmise ja keskkonnasäästlike projektide eelisrahastuseni. "Ökoinnovatsiooni mõttes oleme me küll jäänud natukene äärealale," tõdes moedisainer. "Ma arvan, et üks põhjus on ka see, et meil on siin nii hea elu. Piisavalt on vett ja piisavalt on metsa, nii et me ei mõtle nendele teemadele, millega tegelikult väga suur osa maailmast iga päev silmitsi seisab – nende jaoks on see igapäevane reaalsus, mitte mingi nurga taga seisev koll."

Euroopa Komisjon on defineerinud ökoinnovatsiooni kui mis tahes innovatsiooni, millega edendatakse märkimisväärselt säästvat arengut, vähendades tootmisviiside keskkonnamõju, suurendades vastupanuvõimet keskkonnakoormusele või tagades loodusvarade tõhusama ja vastutustundlikuma kasutamise.