“Eesti on juhtimas väga sisukat diskussiooni andmete vaba liikumise teemal,” ütles andmemajanduse guru ja MIT professor Alex Pentland oma kõnes. “Andmete vaba liikumine toob kaasa uusi ärivõimalusi, muudab asjaajamise lihtsamaks ja läbipaistvamaks nii ettevõtetele kui inimestele ning loob soodsa pinnase ühtlustamaks sotsiaalset ebavõrdsust. Samuti on see vajalik valitsuste üha efektiivsemaks funktsioneerimiseks.”

ERR News’il õnnestus professoriga konverentsil andmemajandusest vestelda.

Te olete öelnud, et andmed on jagatuna rohkem väärt, tänu sotsiaalsetele hüvedele, mis need endaga kaasa toovad. Kuidas sobitub see mõttekäik kokku privaatsusnõuetega?

Tuleb mõelda andmekogumise kahele etapile. Esimene etapp on loendusandmed. Iga valitsus töötab mingil määral andmete põhjal, mis ütlevad, kus inimesed elavad, kui palju nad teenivad ühes piirkonnas võrreldes teise piirkonnaga, kui paljud maksavad seal majad – see on see, mis paneb ühiskonna paremini toimima, see teadmine. Need on jagatud andmed, kõik need on jagatud andmed.

Teine etapp, mille peale mõelda, on andmed, mida inimesed jagavad kasu nimel. Näiteks ütlen ma oma pangale, mida ma oman ja kui palju ma raha teenin, et saada vastutasuks laenu. See on niisiis andmevahetus, millel on väärtus nii minu kui panga jaoks, aga see on väga kontrollitud selles osas, et ma saan otsustada, kellega ma mida jagan.

Andmevahetusest võib mõelda kui vahendist reaalmaailma tehinguteks: töökohaks, laenudeks, omandiks ja selleks, kui hästi valitsus saab mingeid asju teha. Kuhu nad suunavad vahendid, kuhu nad ehitavad tee, kuhu nad ehitavad kooli – sellised asjad. Need on praegu levinud andmevahetusviisid, mis on olulised.

Tulevikus ootavad meid sellised lahendused nagu võimalus jagada informatsiooni selle kohta, kuidas toimivad mingid ravimeetodid. Inimesed teevad seda mitteametlikult kogu aeg: “Tead, mul opereeriti seda organit” ja kõik hakkavad sellest rääkima, aga nad ei tee seda piisavalt ametlikult, et see võiks olla statistiliselt asjakohane, nii et see on kõik kuulujutt. Aga kas poleks kena, kui seda saaks teha viisil, mis aitaks päriselt teada, mis on parem? Praegu ei saa, sest pole sellist raamistikku, mis aitaks seda teha ilma ennast paljastamata. Niisiis räägime me sellisest raamistikust, kus inimesed saaksid pisut andmeid panustada, kuid vastutasuks saaksid kasu kogukonna tarkusest.

Me kuuleme pidevalt digitaalse ühisturu majanduslikust väärtusest. Kuidas on aga lood teiste väärtustega? Kuidas on lood sotsiaalsete lisandväärtustega?

Ma olen pisut kõhklev kõiksuguste väärtuste ennustamise osas, sest see on majandusharu, mida veel ei eksisteeri! Kuidas te teate, kui palju raha hakkab see väärt olema? Mina küll ei tea.

Mina olen huvitatud eelkõige tõsiasjast, et kogukonnad, kes vahetavad vähe andmeid, on kogukonnad, kus on lõppudelõpuks rohkem kuritegevust, kõrgem väikelaste suremus, nad teenivad vähem raha. Põhjus on väga lihtne: kui sul on vähem võimalusi; kui sa ei tea, mis toimub; kui sa ei tea, kuhu viia oma laps, kui ta jääb haigeks; kui sa ei tea, kust otsida tööd; kui sa ei tea, mis on hea tehing majaostu puhul, siis sa ei ole nii edukas.
See on isiklik väärtus. Igas ühiskonnas on sellised getod, mis lihtsalt ei ole kuigivõrd ühendatud sellega, mis mujal toimub, ja neil ei lähe nii hästi. Nende lastel ei lähe hästi. Ja siis on inimesed, kes on täiesti veebistunud ja teavad kõike – see tundub pisut ebaõiglane, kas pole?

Aga neil läheb väga hästi. Nii et miks me ei saa anda samasugust võimalust kõigile? Me võiksime, aga praegu ei ole süsteem niimoodi üles ehitatud. Nii et see on taas isiklik väärtus.

Veel üks teie mõte on see, et andmeid saab kasutada, ilma et oleks tingimata vaja üht kindlat kontrollipunkti. Kas see võiks aidata kaasa demokraatlikumale ühiskonnale?

Kindlasti. Ühiskonnal on kalduvus liikuda tsentraliseerituse poole, sest võimulolijad tahavad oma käpad võimu küljes hoida. Kui me tahame tõeliselt demokraatlikku osalusmajandust või –ühiskonda, siis see peab olema detsentraliseeritud, kõik peavad olema osanikud. Nii et ühiskond peab olema rohkem detsentraliseeritud kui praegu.

Kas sellega käivad kaasas ka enesestmõistetavad majanduslikud hüved?

Ligipääs meditsiiniteenustele, ligipääs töökohtadele - palju on selliseid asju, mis tähendavad praegu võimu. Miks on pangad võimsad? Sest nad kontrollivad informatsiooni, mida teistel pole. Loetlege veel võimukaid asutusi, suur osa nende tegevusest on olemuslikult informatsiooni kontrollimine. Nii et miks pole kõigil informatsioonile avatud juurdepääsu? See on võimu detsentraliseerimine, mis annab inimestele võimalusi laiemas mõttes.

Digitaalne ühisturg ja digitaalne ühiskond tervele Euroopale – pea ees vette või tasahilju?

Ma arvan, et tasub hüpata pea ees vette, aga sukelduda basseini õiges nurgas. Selles nurgas, kus on lihtne maanduda, on koondandmed. Siis ei teki kõiki neid küsimusi isikuandmete ja selliste asjade kohta.

Mõelge sellest niimoodi: mida me võiksime ära teha, kui meil oleks tõeliselt võimsad loendusandmed? Mitte lihtsalt andmed selle kohta, kui palju inimesi mingis linnas elab, vaid mis on nende keskmine sissetulek, kui palju nad sellel kuul kulutavad, kui palju kulutasid nad eelmisel kuul, kui paljud inimesed jäid grippi, kui paljud neist murdsid jalaluu?

Kujutlegem, et meil on kõik need andmed, aga ümbruskonna või linna tasemel.
See oleks väga kasulik, nii et sukeldugem sellesse. Sel on ilmselged hüved ja sellega ei seondu ilmselgeid probleeme. See tutvustab inimesi turvalisel viisil sellega, millest me räägime. Edasi saame rääkida juba pisut küsitavamatest ja võib-olla veidi ohtlikumatest lahendustest.