Toomas Sildam: Jüri Pihlile mõeldes ({{commentsTotal}})

Jüri Pihl.
Jüri Pihl. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Ajakirjanik Toomas Sildam kirjutab pühapäeval lahkunud kaitsepolitseiameti endisest peadirektorist Jüri Pihlist.

Head mehed lähevad vara. Ja ootamatult.

Kümme päeva tagasi kohtusin Jüri Pihliga, et kuulata tema meenutusi Eesti lähiajaloo mõnest põnevast leheküljest. Kaitsepolitsei kauaaegse peadirektorina oli tal kandev roll, et iseseisvuse taastanud Eestis läksid mitmed lood just nii rahulikult nagu need läksid. Kaitsepolitsei loodi ju siis, kui Eestis olid veel Vene väed ja kaitsepolitsei üks esimesi suuremaid ülesandeid oli Narva jätmine Eesti külge, kui piirilinnas autonoomiareferendumit korraldati. Vähesed mäletavad seda, kuigi paljud peaksid tänuvõlgu tundma.

Jüri Pihli enda mälu oli vahe ja sügav. Ta mäletas kõike ja kõiki, pidanuks mälestusi kirjutama, aga võib-olla ka mitte veel, sest paljudest asjadest on liiga vähe aega möödas ja paljud inimesed võinuks haiget saada. Jüri Pihli mälestused jäävadki nüüd eesriide taha, mis enam ei avane.

Siseminister Katri Raik rääkis täna Jüri Pihlist, enda ühest eelkäijast kui inimesest, kes ehitas Eesti sisejulgeoleku vundamendi ja ladus selle esimesed korrused. Tellised on täpselt paigas ja vuugivahed korralikud. Teised on saanud ja saavad edaspidigi seinad kõrgemaks teha, sest vundament kannab kindlalt.

Kaitsepolitsei peadirektor, riigiprokurör, justiitsministeeriumi kantsler ja siseminister – vähestele on nii palju antud ja veel vähesemad oleksid selle koorma välja kandnud. Jüri Pihl tuli toime. Ei hoidnud ennast ega halastanud kolleegidele.

Aga kui paljud oskasid teda ette kujutada hoolitseva vanaisana? Ainult need, kes olid seda ise näinud.

"Ma sooviks, et Eesti inimestesse sisendataks eneseusku. Et nad on kaitstud, et ei tasu kedagi karta ja tuleb olla väärikas Eesti kodanik," ütles Jüri Pihl ühes intervjuus Õhtulehele. Ja kordas mõni vastus hiljem: "Ma ei karda elada! Ja soovitan kõigil elada ja mitte karta."

Tema tõesti ei kartnud elada.

Kui tol kohtumisel, kümme päeva tagasi, teejoomise lõpetasime, arvas Jüri Pihl, et peaksime veebruaris veel kohtuma. See tundus hea mõte. Aga mõtteks nüüd jääbki.

Või siiski? Kaheksa aastat tagasi jätsime hüvasti teenistusülesande täitmisel langenud kaitsepolitseinik Tarmo Lauluga, kelle lemmikuks oli ansambel Vennaskond. Neilt laenas endapoolses lahkumiskõnes siis ühe rea president Ilves: maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Loodame, et nii võiks olla.

Toimetaja: Laur Viirand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: