Kuigi öösel langeb temperatuur kargete miinuskraadideni ja järve peal teeb oma töö ka tuul, on kalaküla rahvas rõõmsate nägudega. Külma vastu on nad end kindlustanud kalaroogade, lõkete, iglude ja kõdadega.

"Suuremale osale eesti rahvast ei ütle kõda mitte midagi. Eelmine aasta, kui me siin kalakülaga asusime, siis üks meesterahvas tuli rääkis, et nemad käisid 50-60ndatel järve peal niisuguste sibulakuivatamise majadega, mis on kokkupandavad ja siis nad otsustasid, et talvel on ka väga hea need järvele panna ja kala püüda seal. Ühe öö me oleme juba vastu pidanud ja siin kõdas kaks inimest täitsa magasid," tutvustas kõda selle ehitaja, üks kalaküla elanikest Kaur Salus.

Kuigi ööd veetma jääb kalakülla vaid paarkümmend julgemat, oli päeval Peipsi peal rohkem kui 400 kalameest. Kõik ikka selle nimel, et Kasepää kala püügivõistluse tiitel koju tuua.

"Väikest kala on muidugi palju, aga märkasime, et jää peal oli ka natuke suuremaid ahvenaid," muljetas Kasepää kala 2019 korraldaja Tarvo Leon.

"Ahvenapoiss, siis on kiiska, üks rääbis, noh midagi on, aga mitte eriti," loetles kalamees Roman oma saaki, kes kinnitas, et läks jääle puhkama, sest kalapüük olevat puhkus.

"Mulle meeldib kala püüda, sest siis saad rahulikult kannatlik olla," ütles kalamees Grant, kes kiiska ja ahvenat oli saanud.

Vanasti elasid kalamehed Peipsil hea kalasaagi nimel nädalate kaupa. Lisaks kalaküladele tekkisid lausa kalatänavad, ajutiste kirikute ja kõrtsidega. Kuigi tänapäeval on lood teisiti, on ka nüüdsetel kalameestel kodus ootavatele naistele üht-teist öelda.

"Mu kallis kallakene, ma armastan sind, anna andeks, et täna järve peal olin, kuid iga kalal veedetud päeva annab vanajumal tagasi. Selle päeva, mis ta tagasi annab, kingin ma sulle," läkitas kalamees Paul oma naise poole teele.