Tõnis Kipper: sajandi ehitus lõppes, mis saab edasi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Kuressaare sajandi ehitus lõppes ja valmis keskväljak koos üle mõistuse pompöösse kemmerguga. Vähemalt sajandijagu aastaid pole nüüd põhjust kesklinnas nii suurteks töödeks labidat maasse lüüa, leiab Tõnis Kipper Vikerraadio kommentaaris.

Nüüd on ta meil siis valmis, see kaua tehtud ja kaunikene. See meie keskväljak, Kuressaare süda.

Väljendit "sajandi ehitus" sobib siinkohal pruukida küll. Mõnele tundusid need ligi poolteist aastast tõesti sajandist pikemad, mina loodan, et vähemalt sajandijagu aastaid pole nüüd põhjust kesklinnas nii suurteks töödeks labidat maasse lüüa.

Kemmerg-mausoleum

Pean tunnistama, et alguses ei meeldinud see võiduprojekt mulle kohe mitte üks põrm. Minu meelest oli see kõige igavam, vaimu- ja fantaasiavaesem. Aga kui juba targad pead selle vist autorite enestegi üllatuseks parimaks tunnistasid, olgu siis peale.

Nüüd, kui asi valmis, tuleb tunnistada, et mulle täitsa meeldib, peaaegu kõik. Purskkaev, see ühetasandilisus, ilma nende tobedate kõnniteeservadeta, see välimööbel, kuigi muidugi võinuks meie valdavalt vesist ilmastikku arvestades puidu asemel pruukida PlastRexi prügist tehtud ägedat materjali, mis ei idane ega mädane.

Mulle meeldib see, et kogu lahenduses on tõstetud fookusesse inimene-jalakäija. Mis mulle aga kohe kuidagi ei meeldi, on see raekojatagune kemmerg-mausoleum. Muidugi peab keset linna üks kemps olema, oli see seal ju ennegi, aga uus on ikka üle mõistuse pompöösne lahendus, mis kultuurikeskuse poolt tulles kipub lausa meie ajaloolise raekoja varju jätma... See ei lähe kohe mitte.

Ma ei süüdista siinkohal niivõrd projekti autoreid, välja pakkuda võib ju mida iganes, küll tahaks teada, mis kohaga mõtlesid need meie arhitektid-muinsuskaitsjad ja muud ametnikud, kes sellele lahendusele sellisel kujul rohelise tule andsid.

Ma lähen kohe vägisi kurjaks ja meenutan mõne aasta tagust juhtumit, kui üks meie ettevõtja tahtis oma kulu ja kirjadega peatänava äärde Tauno Kangro skulptuurse Tõllu püsti panna. Ma ei hakka siinkohal lahkama, kas ja kui suur kunst see Kangro looming on. Minu jaoks olid täiesti arusaamatud need argumendid, millega meie toonase linnavalitsuse idamaa targad selle idee põrmu tampisid.

Tegelikult ma saan ju aru, mõne ametniku jaoks ongi elu tipphetk, kui saad Kangrole ära teha. No ja siis nüüd? Kus te nüüd olite, kui raekoja külge ehitati see hirmus asi? Toompeal on ju ka miljonipeldik, kas peab siis ka meil olema? Miljoni dollari küsimus.

Õnneks sama kalliks meie keskväljak ei läinud. Loomulikult võinuks midagi teha teisiti ja kiiremini ja paremini ja odavamalt jne. Aga võtame siis selle tagantjärgi tarkuse kaasa järgmiste projektide tarvis.

Tahaks siinkohal kohe südamest kiita ehitajat, seda tavalist ehitusmeest, kes iga ilmaga neid hiina graniitkuubikud tänavaks tampis, ega teinud välja neist möödakõndivatest linnakodanikest, kes kõik ju täpselt teadsid, kuidas neid kive tegelikult peaks maha panema. Lõpp hea, kõik hea.

Mis saab järgmisel suvel?

Omaette fenomen oli muidugi meie tänavapiknik, mille raames suurehitus õnnelikult valminuks kuulutati.

Vaesed turistid! Nad ei saanud ikka kohe üldse aru, mis linnas toimub. Miks tulevad sõna otsese mõttes tuhandel inimesed linnatänavale sööma? Miks küpsetavad pirukaid ja voolivad võileibu, tulevad lillede ja lipukestega ja rahvariides... Ja nii juba mitu aastat.

Kas keegi suudaks ära mõistatada, miks mõni idee hakkab nii hästi oma elu elama ja kestab ilmselt veel aastaid ja aastaid?

Kuidas teha midagi sellist, kuhu tulevad nii need, kes ikka igal pool käivad, kui ka need, keda ei kohta teatris, kinos ega näituste avamisel. Küll siis oleks lihtne üritusest sündmus teha. Ja tänu tänavusele tänavapiknikule tundub ka taasavatud kesklinn veelgi kenam ja inimesesõbralikum.

Ometi on mul natuke hirm ka. Mis saab järgmisel suvel? Siis ei ole ju enam kedagi ega midagi, kelle kaela ajada oma äri käibe langus, külastajate vähesus, sandisti lapitud müüride varisemine ja paduvihma-aegsed uputused.

Siis tuleb vaadata üle oma menüü või kaubavalik, hinnakiri, teeninduskultuur ja tõdeda, et vahest ei olegi kõigi hädade põhjus kesklinna remont. Siis peabki äkki peeglisse vaatama ja otsima oma hädade ja saamatuse põhjust sealt. Kui muidugi selleks ajaks mõnda uut sajandi ehitust käima ei lükata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: