Tõnis Kipper Kuressaare keskväljaku liiklusest: mängureegleid pole veel omaks võetud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Kuressaare kesklinn on pärast pikalt kestnud ja saarlaste närvikava proovile pannud ehitamist viimaks valmis saanud. Emotsioonid aga veel ei lahtu, sest vaatamata sellele, et linlased harjusid ehitustööde ajal oma südalinnas jalgsi liiklema, on nüüd lastud jalakäijate sekka ka autod. Raadio Kadi vastutav toimetaja Tõnis Kipper arutleb selle üle, kui vajalik säärane lahendus väikelinnas on.

"Sellest on umbes pool aastat tagasi, kui ma võrdlesin meie linnasüdame ümberehitust sipelga või herilase pesaga, kuhu ei maksaks lapsikult pulgaga sorkima minna. Kahjuks on see üsna tabav võrdlus ka nüüd, kus see kõik valmis ja pidulikult ära avatud - see kaua tehtud ja kaunikene. Poole aasta taguse ajaga on vahe vaid selles, et sipelgapesa on kasvanud kõrgemaks ja herilased läinud tigedamaks ehk, kirjanduslikud kujundid kõrvale jättes, ei ole tegelikult keegi päris rahul või päriselt leppinud uue olukorraga. Taheti ju parimat, et kõigil oleks hea, autod sõidavad ja inimesed jalutavad, ühine jagatud ruum, nagu ütlevad valla targad. Aga tahame siis midagi jagada? Või oskame?

Alustame sellest, et südalinnas saab liigelda kiirusega kümme kilomeetrit tunnis. Seda viimast numbrit tuleb minulgi hoolega silmas pidada - mis pattu salata, ma vahel ikka kihutan oma jalgrattal kiiremini. Mängureegleid pole veel omaks võetud ja vaidlused kestavad edasi. Mulle, kui põlisele jalakäijale ja jalgratturile meeldib, et praeguses lahenduses on tõstetud fookusesse inimene - jalakäija.

Praeguses olukorras nõuab omajagu fantaasiat ja isegi julgust seegi, et praeguses olukorras aru saada, kes kus tohib olla või sõita või liikuda. Ja piisab vaid ühest hullust pedaalisõtkujast roolis ja keegi saab surma. Seda me ju ometi ei taha? Paraku me peame selle jagatud ala idee jaoks veel kasvama ja arenema. Seniks võiks ikka proovida veel üht varianti, mis juba ligi poolteist aastat meie kesklinnas kehtis - autovabadust. Julgen meenutada, et kõik said oma sõidud sõidetud, maailm ei läinud hukka. Kuressaare on piisavalt väike ja armas linn, kus saab kõik asjad aetud, ka juhul kui autoga treppi ei pääse. Nii palju kui inimesi nii palju ka arvamusi. Minu oma ei pretendeeri kindlasti mitte absoluutsele tõele ja seepärast kuulame siia juurde veel paari," rääkis Tõnis Kipper uudistesaates "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Kui me vaatame nüüd selja taha, siis tegelikult siin ei ole neid masse, mida karta. Teiseks on oluline see, et kesklinna piirkonnas on kõige rohkem äriettevõtteid, kõige rohkem toitlustuskohti, kõige rohkem kauplusi, ja see meede, millest tehti Kuressaare linna juurdeehitus, oli ettevõtluse arenduse meede, mitte suretamise meede," kommenteeris ettevõtja Terje Nepper.

"Töötades siin, kesklinnas, olen vaadanud aknast seda, kuidas toimub see inimeste ja autode vahel käimine: lapsed käivad - või noh, mitte lapsed, vaid noored -, klapid on peas, kui vihma sajab, on kapuuts ka veel peas. Ühelt poolt auto laseb nad mööda, teiselt poolt auto tuleb ja ei lase mööda. Olles ise töötanud siin kesklinnas juba 20 aastat, ei näe ma mingit probleemi selles, et panna see auto siin väikeses Kuressaare linnas veidi kaugemale," rääkis linlane Anne Saar.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: