Kui paluksin teil nimetada mõne inimese või ühenduse, kes on teie hinnangul kõige rohkem panustanud Eesti kultuuri ja pärimuse hoidmisesse, siis mis te vastaksite? Kas teie esimene mõte oleks mõni tuntud eesti helilooja, keeleteadlane, pärimusmuusik, kirjanik või dirigent? Kui kaua teil läheks aega, et nimetaksite Eesti kultuuri peamise hoidjana näiteks noorteühendust Sinine Äratus või sama ühenduse katusparteid EKRE-t?

Just viimased kaks peavad ise end rahvuslikkuse ning kultuuri peamisteks edasikandjateks. Sinine Äratus on oma kodulehel olevas tutvustuse kirjutanud: "Meie suurim eesmärk on sütitada eestlaste uus rahvuslik ärkamine, mis kindlustaks tulevastele põlvedele esivanemate pärandit hoidva rahvusriigi ja annaks eestlastele oma eneseteadvuse teiste soomeugri ja Euroopa rahvaste seas." .

Sarnase teksti leiab ka EKRE kodulehelt, kus põhikirjas on eesmärkide all muu hulgas välja toodud "eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine läbi aegade". Seega peaks mõlema organisatsiooni ülim siht olema meie keele, muusika, kirjanduse ja ka vanema elulaadi hoidmine ning tutvustamine nii noortele kui ka vanematele ning vastavad eesmärgid peaksid väljenduma ka organisatsioonide tegevuses. Siin aga tekivad esimesed vasturääkivused lubaduste ja tegude vahel.

Huvitav on näiteks EKRE jagatavate katuserahade sihtgrupp: nimekirja tipus troonib abordivastaste ühendus, suure osa toetustest said usuga seotud organisatsioonid, ning otseselt eesti keele ja pärimusega seotud ühendusi on nimekirjas vähe ning needki jäävad järjekorras tahapoole. Tekib küsimus, kas tõesti on eesti rahvuse, keele ja kultuuri peamisteks säilitajateks kirikud ning suurimaks ohukohaks abort?

Rahast ning lubadustest olulisemad on siiski teod. Sirvide Sinise Äratuse lehel asuvat sündmuste rubriiki, ei hakka seal silma ühtegi otseselt näiteks murdekeelte, regilaulu või keeleteadusega seotud üritust. Ühtegi sarnase temaatikaga sündmust ei ole märgata ka EKRE kodulehel. Ainukesed eelnevalt mainitud teemadega seotud tegevused on Sinise Äratuse sotsiaalmeedias ilmunud postitused, mis avaldavad toetust Venemaa põlisrahvastele ning udmurdi keeleaktivistile Albert Razinile. Seejuures ei ole organisatsioon näidanud huvi näiteks traditsiooniliste keelemurrakute uurimise, arendamise ja õpetamise vastu Eestis. Mõlema ühenduse silmapaistvaimaks teoks on tõrvikurongkäikude korraldamine, mille seotust kodumaa kultuuri kandmisega on keeruline mõista.

Kuid mis on selles halba, et teatud organisatsioonid nimetavad end kultuuri eeskõnelejateks ja peamisteks kandjateks, isegi kui nad seda tegudes ei ole? Igaüks ei peagi peast teadma Kirde-Eesti murdeid ning vabal ajal rahvarõivaid kandma, sest kultuuri hoidmiseks on ka muid viise. Probleem on selles, et rahvuslikkusest ja kultuurist on tehtud poliitiline vahend ning kultuuri hoidmise nime all tehakse haiget paljudele Eesti inimestele. EKRE-meelsete inimeste karmid väljaütlemised on pannud mitmeid Eestis elavaid noori mõtlema siit lahkumise peale. Ka isamaalisus ning kodumaa kultuurist huvitumine on saanud külge veidra maigu ning sellest on maalitud vale pilt. Selleks, et kohalikku kultuuriväärtust hoida, ei pea olema konservatiivne erinevusi kartev kodanik, kuid just sellise kuvandi on suutnud väike hulk inimesi lühikese ajaga tekitada.

Aga kes on tegelikult need inimesed, kes meie pärimust ja kultuuri edasi kannavad? Need on tavalised inimesed, kes teevad seda kirest ja tahtmisest, nad ei pasunda oma tegudest valjul häälel ning oma panusest rääkides jäävad tagasihoidlikuks. Nad on eriilmelised, nende seas on erineva soo, seksuaalsuse, nahavärvi, hariduse ja elukogemusega inimesi, kuid neid kõiki ühendab kirg pärimuse ja meie kultuuri hoidmise vastu. Nad teevad seda läbi laulu, tantsu, pillimängu, kirjanduse, käsitöö ja oma igapäevase käitumise. Seejuures ei mõtle nad endast kui kultuuri päästjatest ja säilitajatest, see on midagi neile hingeomast ja pakub rõõmu. Kas meie kultuuri aitab säilitada ja edasi kanda tõrvikurongkäikude korraldamine ja vihaste sotsiaalmeediapostituste kirjutamine? Või on suurem mõju muusikatudengil, kes vabal ajal kõneleb võro kiilt ning uurib rahvuslikku käsitööpärandit? Kas tumedama nahavärviga tüdruk, kes valdab Eesti rahvuspille ja teab peast pärimustantse, on kuidagi alam kui valge keskealine mees, kes riigikogus vaid suurte sõnadega ärpleb? Kumb neist aitab tegelikult meie vanemaid kultuurikihte elus hoida ja taaselustada? Mis saab siis, kui noor, kellele meie pärimus, keel ja ajalugu on südamelähedane, tunneb, et siin riigis ei ole tal hea olla ning lahkub?

Meie kultuuri ei saa kanda edasi üksikud radikaalsed (noorte)ühendused, kes just selle oma eesmärgiks võtnud on. Selleks, et meid elujõulisena hoida, on tarvis, et inimesed omal initsiatiivil asjast huvitatud oleksid. Ja kultuuri poliitiliseks muutmine ning radikaliseerimine sellele kindlasti kaasa ei aita.

Eesti kultuur ei ole vihkamine, ebaviisakus ja tülitsemine. Sellise käitumise nimetamine kultuuri hoidmiseks teeb ühe väikese rahva keelele ja kultuurile kahju mitmes mõttes – see peletab eemale kultuuri kandjaid ja hoidjaid ning tekitab suurt kahju mainele. Kultuur ja rahvuslikkus kuulub kogu rahvale, mitte väikesele hulgale marurahvuslastele.