Lääne ajakirjanduses on ilmunud massiliselt artikleid, mis räägivad sellest, et Venemaa tungib kohe-kohe kallale Euroopale, eelkõige Balti riikidele ja Poolale ja et NATO väed ei ole valmis sõjas karastunud vene sõduritele vastu astuma. Hirmu toidab ka USA võimalik taandumine Euroopa kaitsmiselt.

NATO juures töötavad Eesti diplomaadid on rääkinud, et nemad küll ei ole tähele pannud, et sõjalise poole peale oleks allianss kuidagi ohje lõdvemaks lasknud. Sõjaline planeerimine jätkub endises vaimus, rääkigu poliitikud, mida tahavad.

Ettevalmistused

Hiljuti näitas ETV Suurbritannia 2025. aastal valminud kaheosalist dokumentaalfilmi "NATO telgitagused: võitlus Putini peatamiseks", milles keskendutakse NATO võimekusele paisata kiiresti vägesid oma idapiiri kaitsele.

Põhjalikult valgustatakse iga-aastast suurõppust Steadfast Dart, milles 10 000 sõdurit koos varustusega paisatakse idatiivale. Õppuste stsenaarium nägi ette, et Venemaa on suurte jõududega Balti riikidele kallale tunginud ning abi on vaja kiiresti kohale toimetada. Eesmärk oli kümne päevaga, jõuti 8,5-ga. Seda peab meeles pidama, sest just see on ligikaudne aeg, mille jooksul tuleb ise hakkama saada.

NATO on teinud targa otsuse eelpaigutada Balti riikidesse teatud suuruses liitlaskontingendid, Eestis on näiteks britid, prantslased ja ameeriklased. Neid on küll vähe, kuid sümbolina on see oluline. Venelased teavad, et rünnates peavad nad ka nemad maha tapma. Leedust saab aga hoopis kõva sõna, kui sinna paigutatakse alaliselt Saksamaa brigaad, enam kui 4000 meest.

Brittide dokumentaalfilm ei ole mingi roosamanna, selles räägitakse avameelselt ka kitsaskohtadest. Näiteks sellest, kuidas retke jooksul paljud sõjamasinad rikki läksid ja neid tuli remontida ja transportida. Või sellest, millist väljakutset nõuab välihaiglate ehitamine. Ilmastik, millega lõunapoolsed sõdurid pole harjunud.

Kõige olulisem on mentaalne pool. Sõdureid tuleb ette valmistada julmaks võitluseks kaevikutes elu ja surma peale. Filmis jookseb pidevalt läbi Ukraina kogemus. NATO peab valmis olema venelaste samasugusteks julmusteks nagu Ukrainas.

Millest avalikkus ei tea

Igatahes ei jäänud selle filmi põhjal küll muljet, et NATO istub jõuetult käed rüpes ja ootab hirmunult venelaste kallaletungi. Ettevalmistused käivad, ainult et ajakirjandus ei pööra neile suuremat tähelepanu, sest pealkirjad laadis, et kohe on käes katastroof, müüvad paremini.

Suhteliselt tähelepanuta jäi 18. augustil Kaliningradi lähedal toimunud NATO etteteatamata õppus, millest võtsid osa USA ja Norra hävituslennukid, Poola maaväed, AWAKS luurelennukid jpm. Sõjalised vaatlejad lugesid sellest välja signaali Venemaale, et ei tasu jamada juttudega sellest, kuidas Kaliningradist lastakse välja ballistilisi rakette Euroopa suunal või siis tahetakse hõivata kriitiline Suwalki koridor.

Samasse rubriiki kuulub ka USA augusti lõpus tehtud otsus paigutada Norrasse Trondheimi neli tiibrakettide Tomahawk laskeseadeldist. See tekitas muide Moskva raevuka reaktsiooni, sest need raketid "katavad" suure osa Venemaa Euroopa territooriumist.

Veelgi märgilisemaks võib pidada hiljuti Islandi lähedal toimunud NATO õppust "Põhja-Viiking". Selles harjutati võitlust Venemaa allveelaevastikuga. Märgiliseks teeb õppuse asjaolu, et esimest korda ei olnud kohal ameeriklasi. Õppuse juhtriik oli Prantsusmaa.

Ameeriklased on kogu aeg rääkinud, mitte ainult Donald Trumpi ajal, et eurooplased peavad oma julgeolekus liidrirolli enda kätte võtma ning USA-l on aeg n-ö välja kolida. Ei ole kindel, kui siiras see mõtteviis on. Analüütikud on meenutanud, et kui 1990. aastate lõpus tahtis Euroopa Liit tekitada julgeolekukoostöö väljaspool NATO-t, tormas USA toonane välisminister Madeleine Albright Euroopasse ja sõimas neil näo täis, et kuidas te julgete tekitada midagi paralleelset NATO-ga (loe: USA-ga).