Mõni aasta tagasi kukkus oma kodus mu eakas lähedane. Midagi polnud katki, kiirabi ei olnud vaja, aga ta ei saanud ise püsti. Mina tulin kohale, kuid ei jaksanud teda põrandalt üles aidata.

Helistasin 112. Sealt soovitati minna tänavale ja otsida keegi, kes appi tuleks. Mäletan väga hästi seda abituse tunnet: inimene on põrandal, üksi teda tõsta ei jõua ning hädaabi numbril ei ole pakkuda muud lahendust kui soovitus otsida juhuslik tugevam inimene.

Keset tööpäeva polnud tänaval kedagi sobivat võtta. Poleks vist ka julgenud juhuslikku tursket meesterahvast eaka lähedase koduuksest sisse lasta. Lõpuks helistasin oma elukaaslasele, kes oli umbes tunni autosõidu kaugusel. Ta sõitis spetsiaalselt Tallinna, et aidata üks eakas inimene põrandalt püsti.

See kogemus tuli mulle eredalt meelde, kui ERR vahendas 1. septembril, et häirekeskus ei tohi enam kukkunud eakale politseid appi saata. 5. septembril kajastas ERR, et siseministeerium nõustus ajutiselt jätkama abi korraldamist töövälisel ajal. Tööpäeviti kella 9–17 korraldab abi kohalik omavalitsus, muul ajal reageerivad esialgu riiklikud operatiivteenistused – kiirabi, politsei või pääste.

Aastas olevat politsei sellistel väljakutsetel käinud umbes 600 korral. Ajutine kompromiss leevendab kõige teravamat lünka: vähemalt töövälisel ajal ei jää abi sõltuma kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajast. See ei ole aga püsiv lahendus.

Siseministeeriumi lähtekoht iseenesest ei ole vale. Politsei ei peaks olema Eesti eakate regulaarne kodune tõstmisteenus. Aga ajutine kompromiss ei vasta küsimusele, milline püsiv süsteem peaks appi jõudma. Tööpäeviti jääb abi korraldamine kohalikule omavalitsusele, kuid ka siin ei saa vastuseks olla lihtsalt "sotsiaaltöötaja".

Seejuures ei muutunud 1. septembril seadus. Politsei oli sellistele väljakutsetele reageerinud 2016. aastal häirekeskuse ja PPA vahel sõlmitud töökorraldusliku kokkuleppe alusel. Nüüd otsustas PPA sellest reageerimisest loobuda juhtudel, kus puudub politsei sekkumist nõudev oht. 5. septembril tehtud ajutine kompromiss korrigeeris omakorda töökorraldust, mitte õiguslikku raamistikku.

Ka vajadus senist korraldust muuta ei tekkinud üleöö. PPA oli juba 2025. aasta suvel tõstatanud küsimuse, et politseil puuduvad kukkunud inimese terviseseisundi hindamiseks ja abistamiseks vajalik pädevus ja varustus, sealhulgas tõstmisvahendid.

Siseministeerium ja sotsiaalministeerium olid lahendust otsinud pikemat aega, ometi ei olnud 1. septembriks, mil politsei senisest ülesandest loobus, uut kokkulepitud süsteemi olemas. Sotsiaalministeerium ja kohalike omavalitsuste esindajad ütlesid seda ka avalikult. 5. septembri kokkulepe täidab küll kõige kiireloomulisema lünga, kuid on sõnaselgelt ajutine. Püsiv lahendus on endiselt leidmata.

Kõrgharidusega sotsiaaltöötaja ei ole inimtõstuk

Sotsiaalhoolekande seadus määratleb sotsiaaltöötaja vastava erialase ettevalmistusega kõrgharidusega isikuna. Kõrgharidus ei anna talle aga üleloomulikku füüsilist jõudu. Kui täiskasvanud laps ei suuda oma vanemat põrandalt üles aidata, ei ole mingit põhjust eeldada, et seda suudab üksi kohale saadetud sotsiaaltöötaja.

Täiskasvanud inimese põrandalt tõstmine on oskus. Eakas võib olla nõrk, tal võib olla osteoporoos või tasakaaluhäire. Ta võib olla kukkunud kitsasse vannituppa, voodi ja seina vahele või sellisesse asendisse, kust teda on keeruline liigutada. Oskamatu tõstmisega võib teha viga kukkunule. Vigastus, mida esialgu ei märgatud, võib süveneda või inimene püsti aitamise käigus uuesti kukkuda. Sama reaalne on oht abistajale, sest valesti tõstes võib vigastada oma selga.

Mitme Euroopa riigi kogemus näitab, et probleemi ei peaks taandama valikule "politsei, kiirabi või sotsiaaltöötaja". Olulisem on, kas kodus elava eaka jaoks on ööpäevaringne teenus, mis ei piirdu häire vastuvõtmise või lähedase teavitamisega, vaid suudab vajaduse korral saata inimese juurde ka füüsilise abi.

See eristus on oluline. Eakas võib juba olla koduteenuse klient, talle võidakse tuua süüa, aidata koristada või teha muid igapäevaseid toiminguid. Sellest ei järeldu aga, et laupäeva öösel kell kaks oleks olemas keegi, kes tuleb teda kukkumise järel püsti aitama. Ka turvanupp ei lahenda probleemi iseenesest. Kui nupu vajutamise järel helistatakse üksnes inimese lapsele, naabrile või häirekeskusele, jääb ikka vastuseta küsimus, kes tegelikult kohale läheb.

Just selles osas on mitme lähiriigi lahendused huvitavad. Rootsis ja Norras on turvahäireteenus seotud võimalusega saata vajaduse korral inimese juurde koduhoolduse või muu reageerimisteenuse töötaja.

Soomes on kasutusel turva-auttamispalvelu ehk turvaabiteenus, mille mõte ongi, et abivajaduse korral tuleb turvaabistaja inimese juurde koju. Saksamaal täidab sarnast funktsiooni hausnotruf, kus ööpäevaringne keskus hindab olukorda ja korraldab vastavalt vajadusele abi.

Õiguslikult huvitav on ka Läti lahendus. Seal on drošības poga ehk turvanupu kaudu osutatavale teenusele kehtestatud riiklikud nõuded: häiresignaale võetakse vastu ööpäev läbi, hinnatakse olukorda ning vajaduse korral korraldatakse abi inimese kodus. Kui olukord nõuab kiirabi, päästet või politseid, kaasatakse need.

Ka Eestis on lahendusi, kus reageerimine ei piirdu telefonikõnega. Tallinna sotsiaalvalveteenuse puhul võib kukkunud inimese juurde sõita reageerimismeeskond. Samal ajal ei ole see Eesti turvanuputeenuste üldine mudel. Näiteks Medi tavapärase häirenuputeenuse puhul tähendab reageerimine üldjuhul ühenduse võtmist inimese kontaktisiku ning vajaduse korral häirekeskusega, oma väljakutseekipaaž on eraldi ja territoriaalselt piiratud teenus.

Sotsiaalhoolekande ülesanne, aga mitte tingimata sotsiaaltöötaja töö

Sotsiaalhoolekande seaduse § 17 järgi on koduteenuse eesmärk tagada täisealise inimese iseseisev ja turvaline toimetulek kodustes tingimustes. Abistatakse toimingutes, mida inimene oma terviseseisundi või tegevusvõime tõttu kõrvalise abita teha ei suuda. Kui inimene lebab põrandal ega suuda vanusest ja vähenenud tegevusvõimest tingituna ilma teise inimese abita püsti saada, sobib see üsna hästi sellesse raamistikku.

Probleem on selles, et meie koduteenused on üles ehitatud eelkõige ette planeeritud abi jaoks. Hinnatakse inimese abivajadust, määratakse talle teenus ja lepitakse kokku vajalikud toimingud. See süsteem ei ole üles ehitatud vastama kõnele kell 2.17 öösel, kui inimene vajab ootamatult kohe füüsilist abi.

Seetõttu ei piisa sellest, kui riik ütleb kohalikele omavalitsustele, et "see on nüüd teie sotsiaalvaldkonna ülesanne". Ülesandega peab kaasnema võimekus seda päriselt täita. Sotsiaalhoolekande ülesanne ei tähenda ka seda, et just sotsiaaltöötaja peab ise kohale sõitma ja inimest tõstma. Korraldamisvastutus ja teenuse praktiline osutamine on kaks eri asja.

See on ka põhiõiguste küsimus

Kukkunud eaka põrandalt püsti aitamine võib tunduda liiga argise probleemina, et rääkida põhiseadusest. Tegelikult on just sellistes argistes olukordades näha, kas põhiseaduse postulaadid inimese jaoks päriselt midagi tähendavad.

Põhiseaduse § 28 näeb ette, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Veel otsesemalt sätestab sama paragrahv Eesti kodaniku õiguse riigi abile vanaduse korral. Põhiseaduse § 10 seob meie põhiõiguste süsteemi inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõttega ning § 14 paneb õiguste tagamise kohustuse nii riigivõimule kui ka kohalikele omavalitsustele.

Põhiseaduses ei ole eraldi paragrahvi pealkirjaga "õigus väärikale vananemisele". Ometi kasvab väärika vananemise nõue välja inimväärikusest, tervise kaitsest, õigusest abile vanaduse korral ja sotsiaalriigi põhimõttest.

Riigikohus on rõhutanud, et PS § 28 lõikest 2 tuleneb õigus saada riigilt abi vanaduse korral ning et eakad on sotsiaalselt haavatav ja kõrgendatud abivajadusega grupp. Riigil on sotsiaalsete riskide puhul küll ulatuslik otsustusruum selle üle, millise süsteemi ta loob, kuid loodud süsteem peab võimaldama põhiseadusega nõutavat abi tegelikult saada.

See ei tähenda, et politsei peab igale kukkunud inimesele appi sõitma või et riik peab kõrvaldama inimese elust iga raskuse, ka inimesel endal ja tema perekonnal on vastutus. Aga perekonna abi ei saa tähendada eeldust, et igal eakal on läheduses füüsiliselt piisavalt tugev laps, naaber või tunni kaugusel viibiv väimees, kes saab keset ööd või keset tööpäeva autosse istuda ja kohale sõita.

Vananevas ühiskonnas on kukkumine ja sellest tingitud abivajadus täiesti etteaimatav olukord. Riigi positiivne kohustus ei seisne tingimata selles, et abi peab andma üks konkreetne ametkond. See seisneb selles, et loodud peab olema toimiv süsteem.

Kas abi võib sõltuda elukohast?

Sotsiaalhoolekanne on Eestis suuresti kohaliku omavalitsuse korraldada ning see on ka mõistlik, kuna kohalik võim tunneb oma inimesi ja kohalikke olusid kõige paremini. See ei tähenda siiski, et põhiõiguste kaitseks vajaliku abi olemasolu ise võiks sõltuda sellest, millises Eesti 79 omavalitsusest inimene juhtub elama. Nii võibki abi tegelik sisu ja kättesaadavus omavalitsuseti väga palju erineda, Narvas katsetatakse näiteks lisaks heaolumeistrite süsteemi.

Riigikohus on sotsiaalteenuste kontekstis rõhutanud, et sõltumata sellest, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused ülesanded omavahel jagavad, vastutab põhiõiguste tegeliku realiseerumise eest lõppkokkuvõttes seadusandja. Riik ei tohi lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsa avaliku teenuse kättesaadavus sõltub ulatuslikult inimese elukohajärgse omavalitsuse suutlikkusest.

See ei tähenda, et kõigis omavalitsustes peaks teenust osutama täpselt samal viisil. Kohalik autonoomia võimaldabki valida kohalikele oludele sobiva lahenduse. Ühes piirkonnas võib selleks olla omavalitsuste ühine mobiilne meeskond, teises professionaalne teenuseosutaja, kolmandas mõni muu toimiv lahendus.

Riigi tasandil peaks olema otsustatud vähemalt see, millise abi peab inimene saama sõltumata oma elukohast. Kui vanadusest tingitud ootamatu abivajaduse korral peab olema tagatud ööpäevaringne võimalus saada asjakohast abi, siis on see põhiõiguste seisukohalt piisavalt oluline küsimus, et selle põhialused ei tohiks kujuneda 79 omavalitsuse erineva praktika ja juhuslike ametkondlike kokkulepete summana.

Vajame 24/7 kiire koduabi teenust

Süsteem ise võiks olla üsna lihtne. Kui 112-le tuleb teade kukkunud eakast, tuleb häirekeskusel kõigepealt hinnata terviseriski. Inimene ega tema abikaasa ei pea ise otsustama, kas kukkumise taga võis olla insult, südamerike või muu äge terviseprobleem või kas kukkumise käigus tekkis vigastus. Kui selleks on põhjendatud kahtlus, läheb kiirabi kohale.

Kui meditsiinilist vajadust ei ilmne ja puudu on üksnes füüsiline abi püsti saamiseks, suunatakse väljakutse piirkondlikule kiire koduabi meeskonnale. Tavapärane väljasõit tuleb korraldada nii, et üks töötaja ei peaks vanainimest jõuga põrandalt üles rebima. See võib tähendada kaheliikmelist meeskonda või sobivat tõstmisvahendit ja selle kasutamise väljaõpet.

Korduvad kukkumised peaksid omakorda käivitama tavapärase abivajaduse hindamise. Kui inimene vajab juba mitmendat korda abi põrandalt püsti saamiseks, võib ta vajada kodu kohandamist, abivahendeid, füsioteraapiat või koduteenust. Korduv väljakutse võiks seega olla ka tee ennetava ja püsivama abini.

Eesti vananeb. See tähendab, et selliseid väljakutseid tuleb juurde. Politsei ei pea olema eakate kodune tõsteteenus, kiirabi ei pea olema sotsiaalhoolekande asendaja ja kõrgharidusega sotsiaaltöötaja ei ole inimtõstuk, aga vanal inimesel, kes lamab oma kodu põrandal ega saa püsti, peab olema kindlus, et abi tuleb. Mitte tunni aja pärast teisest linnast perekonnaliikme näol ja mitte juhusliku möödujana tänavalt, vaid osana teadlikult üles ehitatud abisüsteemist. Väärikas vananemine tähendab muu hulgas sedagi.