Eduka ühiskonna vundament ja samaaegselt nii eeldus kui ka püsiv eesmärk on rahumeelne kooseksisteerimine ning ühiskonnaliikmete omavaheline elementaarne lugupidamine.

Riigi kui ühiskonna kooshoidja ülesanne on otsida pidevalt kompromissi, et tagada ühelt poolt inimeste vaba väljendus- ja sõnavabadus ning teiselt poolt kaitsta kõigi kodanike teisi olulisi põhivabadusi, sealhulgas kaitsta neid diskrimineerimise eest.

Riigi sekkumine inimeste suhetesse saab tuleneda ainult ühiskondlike kokkulepete tagamise vajadusest. Juhul, kui need lepped on „hapuks“ minemas, tuleb neid vajadusel tagada ka sunnimeetmetega. Tegu on olukordadega, kus osa inimesi sülgab enamuse poolt aktsepteeritud ühiselureeglitele, lähtudes egoistlikult vaid enda kujuteldavatest õigustest.

Selliste pseudoõiguste alla võib lugeda ka vihakõne pidamise.

Vihakõnelejad peavad ennast pahatihti “paremaks ja kõrgemaks inimtüübiks,” kel olevat justkui õigus otsustada, millistele tingimustele peab vastama “õige inimene” ja anda juhtnööre, kuidas suhtuda erinevatesse inimestesse. Tuttav hoiak, kui meenutada eelmisel sajandil maailmas levinud “puhtuse teooriaid,” mis tõid lõpuks kaasa sadu miljoneid ohvreid.

Millest toonased vastasseisud ja konfliktid algasid? Tihtipeale just provotseerivatest vihakõnedest ja –tegudest, millele järgnes äärmusluse ja võõraviha massidesse jõudmine ning süüdlaste otsimine vähemuste hulgast.

Kas ka Eesti ühiskonnas on rahumeelne ühiselu hapnemas? Mingil määral küll. Tasahilju on tunnetatav, kuidas demokraatlikud protsessid on segunemas populistliku kõikelubatavusega. Õigemini proovivad teatud jõud üht teisega asendada, tuues aluseks põhiseaduses deklareeritud põhivabadused, “unustades” sealsamas kokkulepitud kohustused.

Käärimise protsess on kahjuks alanud ning riigi kohus on sekkuda, et tasakaal ja rahu ühiskonnas säiliksid. Vastasel juhul lendab purgilt kaas ning protsessi tagasipööramine muutub märksa keerulisemaks, kui mitte võimatuks. Lisaks oleksime siis ise kerge saak neile, kes peavad oma propagandas Ida-Euroopa väikeseid rahvusriike ajutisteks nähtusteks, ajaloo ebaõnnestumisteks.

Provotseeriva vihakõne või -teo lubatavus mängib otseselt kaardid kätte meie vaenlastele.

Vihakõnega võitlemine ei tähenda kriitika lämmatamist

Kui diktaatoril on kombeks lugeda vihakõneks ükskõik millist tema ja ta tegevuse suunas tehtud kriitikat, siis demokraatlik riik peab vägagi selgelt määratlema piirid, kus normaalne ja konstruktiivne kriitika poliitikute ja poliitika või sotsiaalsete olude aadressil kandub üle ühiskonda ohustavaks tegevuseks.

Kui piirid ei ole paigas, siis ei saa keegi meist kindel olla selles, et ta ise ei satu mingil ajahetkel mõnda rünnatavasse vähemusse. Vihakõne ja selle eest võimaliku vastutuse sätestamine ei tohi kunagi saada enamuse ründerelvaks vähemuse vastu. Õigusriigis annab vihakõne keelustamine vähemusele kaitsekilbi kuritegelike rünnete eest.

Juba mitmendat aastat käib avalikkuses arutelu selle üle, kas vihakõne keeluvajadus on Eestis ka reaalselt vajalik või on see pelgalt “lömitamine” lääneliku demokraatia ees. Sisuliselt on diskussiooni keskmes see, kas vähemuste kaitse on enamuse asi või on ta vähemuste endi probleem ning nende ellujäämise küsimus ehk siis looduslik valik.

Olen sügavalt veendunud, et meil ei ole õigust jätta osade inimeste saatus loodusliku valiku rüppe. See oleks hukatuslik. Vihkamine, sildistamine ja kastistamine on vägivalla eelpostid, seda nii ühiskonnas kui ka perekonnas.

Erinevalt perekonnast on ühiskondlikes protsessides kõned ja teod tunduvalt avalikumad ning seega oleme kõik osalised, kui me räigusi, solvanguid, ähvardamisi ja vaenu õhutamist tegevusetuselt või hoolimatult pealt vaatame. Leian, et riigil ja iseäranis tema seadusandjal on lausa kohustus sekkuda ennetavalt vihakõnesse- ja tegudesse.

Neli aastat tagasi justiitsministeeriumis vaevaliselt alanud karistusseadustiku muutmise ehk vihakõne kriminaliseerimise protsess jõudis eelmisel aastal ühiskondliku kokkuleppeni. Ka 2015. aasta aprillis sõlmitud valitsuslepe deklareeris seda kui edasilükkamatut vajadust. Mingil hetkel protsess aga pidurdus. Miks?

Tundub, et populistlikud kaalutlused ja hirm võtta vastutus riigi juhtimisel tehtavate keeruliste otsuste eest kipuvad üles kaaluma ühiskondliku rahu ja tasakaalu vajadust. Kui see tõesti nii on, siis on asi juba väga hapu!

Olgu siin välja toodud ka põhilised karistusseadustikku planeeritud “vihakõne” muudatused: „karistuse määramisel on raskendavaks asjaoluks, mistahes süüteo toimepanemine lähtudes vaenulikkusest kannatanu vastu seoses tema tegeliku või arvatava kodakondsuse, rahvuse, rassi, kehalise tunnuse, terviseseisundi, puude, vanuse, soo, keele päritolu, etnilise kuuluvuse, usutunnistuse, veendumuste, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi või varalise või sotsiaalse seisundiga.“

Samuti loetakse kuriteoks avalik tegevus, millega avalikku korda ohustades kutsutakse üles vaenule või vägivallale isikute vastu eelpool toodud erisuste ja veendumuste alusel.

Usun, et igaüks meist leiab sellest erisuste nimekirjast mõne, mille poolest kas tema ise või mõni tema lähedane teistest erineb. Nii ksenofoobia kui võrdõiguslikkus on oma olemuselt piiritud – me kas peame üksteisest lugu või mitte, natuke suhestuda pole paraku võimalik.