2011. aasta üleminekuvalitsuse täieliku ebaõnnestumise juures oli suur roll lääneriikidel. Ühelt poolt suudeti õhulöökidega edukalt takistada Liibüa armeel korraldada tsiviilelanike tapatalguid. Teisalt aga jättis Euroopa eri hõimud koostöö ja leppimise otsinguil üksi. Vastasseisust sündis läbikukkunud riik ehk alates 2014. aastast on kaks valitsust. Üks valitseb riigi lääneosas, pealinnas Tripolis ja selle ümbruskonnas - Islamistliku Liibüa Koidiku Allianss. Vastaseks on kolme tugeva hõimu toel kindral Khalifa Haftar, kes valitseb kaubanduspealinnas Benghazis ja selle ümber.

Lääneriigid, eelkõige aga Euroopa Liit kardavad endiselt Süüria stsenaariumi kordumist. Kui Liibüa ülemvõimu pärast võitlevad leerid on üksteisega liiga hõivatud, saab ISIS rahulikult oma mõjujõudu suurendada, haarates kaasa noori ja pakkudes neile väljundit. Ka neile, kes ei jõua üle Vahemere ihaldatud Euroopasse.

"Kui sa lahkud oma riigist, oma külast, regioonist, siis tahad raha teenida. Ja kui sul ei õnnestu Vahemere ületamine, siis oled kerge saak radikaalsetele islamiliikumistele," nentis migratsiooniekspert Thiermo Diagme.

ISIS on jõupositsioonil Sirte linna ümbruses, kus tal on väidetavalt umbes 3000 võitlejat.

Euroopa Liidul on üha suurem huvi Liibüa jaluleaitamiseks - iseasi, kas oma vigu soovitakse tunnistada. Praegu tahetakse lüüa kaks kärbest ühe hoobiga - migratsioonivoo peatamine ja ISIS-e kasvu takistamine.

On kõlanud hinnanguid, et Liibüa rannikul ootab pool miljonit inimest, kes tahavad paadiga Euroopasse jõuda. Märtsis oli esimene hoiatav võrdlusbaas olemas - Itaaliasse saabus 9600 inimest ehk neli korda rohkem kui eelmise aasta märtsis. Eelmise nädala algul ehk samal ajal, kui Euroopa välis- ja kaitseministrid arutasid Liibüa aitamise võimalusi, uppus Vahemerel sadu inimesi, kes lootsid Tobrukist Itaaliasse jõuda.

"Meile teada olevalt lahkus umbes 100-200 inimest Liibüas Tobrukist Itaaliasse. Nende paati juhtinud inimsmugeldajad käskisid neil minna suuremale alusele, kus oli juba sadu inimesi. Ja kui nad seda öösel merel tegid, läks suurem alus ümber. Kõik inimesed, põhimõtteliselt kõik, kes alusel olid, uppusid. Mõned pääsesid. Need, kes ei läinud suuremale alusele, veetsid kolm päeva merel kuni kaubalaev nad päästis ja viis Kreekasse, kus saime neid küsitleda," selgitas ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) pressiesindaja William Spindler.

Et läbikukkunud riigis mingitki lootust pakkuda, vahendas ÜRO veel ühe valitsuse kokkupanekut, millel nimeks rahvusliku ühtsuse valitsus ja mida juhib peaminister Fayez Sarraj. Sellele on pakkunud avalikku toetust nii NATO peasekretär Jens Stoltenberg kui ka äsja Euroopas ringreisil olnud USA president Barack Obama.

"Me jätkame Liibüa rahva ja uue valitsuse toetamist, kui ta proovib julgeolekut tagada üle riigi. Nõustusime, et USA ja Saksamaa püsivad tugevate partneritena terrorismivastases võitluses ja luures. Kasutame kõiki vahendeid, et takistada terroristide reisimist ja rünnakute kavandamist. See sisaldab ka info paremat jagamist meie riikide vahel ja Euroopas," selgitas USA riigipea Saksamaal.

Ainukene häda uue rahvusliku ühtsuse valitsuse toetamises on selles, et tegelikult puudub ülevaade riigis toimuvast ja sellest, kes seda uut institutsiooni toetab. Isegi kui keskpank ja naftakompaniid on nõus asuma uue valitsuse selja taha, on sellest vähe. Vaja on ka kahe vastasleeri tunnustust.

Tripoli islamistlik liikumine võttis oma algse toetuse tagasi ja ka Tobrukis tegutsev parlament ei andnud oma õnnistust ühtsusvalitsusele. Seega on kõik need välismaa riigijuhtide toetusavaldused üksnes poliitiline kõmin, kuna eelkõige peaksid liibüalased ise otsustama, kes riigijuhiks sobib. Liibüa lõunaosa on täielikult kohalike hõimude ja sõjapealike juhtida, kes ei ole üdini lojaalsed ühele või teisele või kolmandale valitsusele.