40 aastat Liibüat valitsenud Muammar Gaddafi suri 2011. aastal araabia kevadest haaratud tormides ning pärast seda on riik sattunud sõjasohu, vahendas "Välisilm".

2012. aasta suvel suutis Liibüa Euroopa Liidu survel korraldada esimesed üldvalimised. Valimisaktiivsus oli ligi 62 protsenti ning 200-kohalisse parlamenti said enamjaolt üksikkandidaadid - neid olid 120.

Pooleteise aastaga ei suutnud rahvuskongress aga põhiseadust valmis saada, lisandusid raudse haarde lõdvenemist ära kasutanud äärmusrühmituste rünnakud ja tekkisidki vastasleerid.

Kodusõjas tõusid esile kaks suuremat keskust - Tripoli ja Tobruk. Oma juhust ei jätnud kasutamata ka ISIS-ele lojaalsust vandunud rühmitused. Alles siis, kui Tobruki valitsus sai enda ridadesse mõjuka kindrali Khalifa Haftari, hakkasid ISIS-e rühmitused kaotama.

Lahingute taustal püütakse ikkagi ka riiki luua. Tobruki valitsuse liider Haftar nõustus ÜRO vahendatud läbirääkimistel kohtuma Tripolis tegutseva rahvusliku ühtsuse valitsuse juhi Fayez Sarrajiga.

Emmanuel Macroni juures nõu pidanud mehed leppisid kokku, et korraldavad üleriiklikud valimised järgmise aasta kevadel.

Kogu see kodusõda tähendas kümnetele tuhandetele kodu kaotamist ja põgenemist Euroopasse. Ainuüksi Itaaliasse on jõudnud 11 000 põgenikku Liibüast. Põgenike arv väheneb iga kuu, kuid uue valitsuse peamine ülesanne on lõpetada sõda ja pakkuda inimestele turvalisust.

Tallinnas viibinud Liibüa välisminister Mohamed Taha Siala selgitas olukorda "Välisilmale" antud intervjuus:

Kas võitlus on nüüd lõppenud?

Suurtes piirides küll. See ei tähenda, et mõnes kohas pole vahel õnnetusi. Lihtsalt riigi valitsus ei kontrolli kogu riiki. Osa riigist - idapoolset - kontrollib kindral Haftar. Probleeme on ka lõunas.

Meil õnnestus võita ISIS-t Sirtes ja Benghazis. Nad on mõnes kohas kõrbes laiali paisatuna, me oleme ju suur riik. Meil on väga pikk, 4000 kilomeetrit maapiiri ja 2000 kilomeetrit merepiiri, mis on pikim vahemeres.

Kas inimesed süüdistavad praeguse olukorra tekkimises lääneriike?

Muidugi süüdistavad, sest nad osalesid režiimi muutuses ja siis jätsid riigi omapäi. Lääneriigid peavad osalema ülesehituses ja aitama poliitilises läbimurdes. Ligi viis aastat pidime hakkama saama ilma abita.

Ma ei saa öelda, et nad usuksid oma süüd, kuid nad osalevad protsessis ning mõistavad, et ka neil on oma osa riigi õigeksseadmises.

Me võitleme oma ühtse riigi pärast ja tahame, et riik jääks ühtseks koos ida-, lääne- ja lõunaosaga. Usume, et Liibüast saab demokraatlik riik. Just sai valmis ka põhiseadus, mille kirjutas kokku inimeste valitud komisjon. 3533

Rääkides valimistest veebruaris või märtsis ehk kevadel järgmisel aastal, kas on võimalik korraldada valimisi nii lühikese aja jooksul?

Ma pole ses osas nii optimistlik. Märts või aprill on liiga lähedal. Usun, et valimised toimuvad 2018. aasta jooksul. Meil on vaja palju tehnilisi, juriidilisi ettevalmistusi ning peame inimesi ette valmistama ja veenma, et nad läheksid aktiivselt valima.

Inimestel on põhivajadused rahuldamata, näiteks joogivesi. See on seotud elektriühenduse küsimusega, et vett saaks inimestele tuppa pumbata. Puudus on ka finantslikviidsusest. Pangandussüsteem ei paku piisavalt likviidsust, et nõudmist rahuldada, sest puudu on usaldusest.

Turvalisuse puudmine tekitab ka usalduse puudumist. Lisaks veel suur kukkumine naftatootmises - kui varem pumpasime 1,7 miljonit barrelit päevas, siis nüüd 200 000 päevas. See tekitas suure augu riigi rahakotis, kuid nüüd oleme jõudnud ühe miljonini.

Millal on Liibüa tavaline riik?

Kui meil on tugev valitsus.

Minu meelest kindral Haftar seda ei mõista, sest ta sätib ette mõningaid takistusi.

Kindral Haftar on armee komandör. Tobruki valitsus valis ta ametisse ja ta on legaalses ametis. Ta saab hästi hakkama terroristidega võitluses Benghazis ja pärast Pariisi kohtumist on selge, et ta tunnistab poliitilist kokkulepet ja töötab tsiviilvalitsuse juhtimisel.

Minu jaoks on selge, et kui ta tahab valimistel kandideerida presidendiks, sõltub see temast, sest ta on armee juht. Ta võib ise proovida.

Kas pole ohtu, et ta muutub järgmiseks Gaddafiks või kehtestab autoritaarse valitsuse?

Kui ta tuleb läbi valimiste, siis ma ei usu. Kui meil õnnestub põhiseadus luua, siis ohtu pole. Peame tegema põhiseaduse referendumi, sest meil pole põhiseadust. Ma ei usu, et Liibüa saab siis uue diktaatori.

Teie riiki vaadatakse kui lääneriikide ja Venemaa võitlustandrit mõju pärast Põhja-Aafrikas. Kumb võidab?

See pole midagi uut. Nõukogude Liidu ajal olid meil Venemaaga väga head suhted. See on meie saatus. Igal riigil on oma sihtmärk ja strateegia ning mõnikord riigid nagu meie leiame end USA ja Venemaa vahel. Sellega peab tegelema, see on sinu saatus.