Teil kõigil on erinev taust. Rodolphe on olnud juba üsna kaua Euroopa Liidu kõneisik Eestis, aga Robyn, sina pole üldse eurooplane. Mis sind siis siia tõi?

Robyn: Mu isa on eestlane, mõlemad mu vanavanemad põgenesid siit sõja tõttu. Ma elasin vahepeal Austraalias ja mõtlesin, kui kerge on mul sealt tagasi koju minna ja kuidas minu vanaemal polnud seda vabadust, nii et see tekitas minus tahtmise tulla siia tagasi ja vaadata, mille ta pidi maha jätma. Ma tulin siia ka selleks, et päriselt eesti keel selgeks õppida. Kui ma siia jõudsin, siis ma teadsin nelja sõna, praegu ei tea ma just palju rohkem. (Naerab) Ma tean pisut rohkem, aga ma tahtsin siia tulla, et keelt rääkima õppida, sest mu isa räägib seda vabalt, aga mina ja meie pere teised lapsed ei õppinud seda kahjuks kunagi.

Ja kuidas sulle Eestis meeldib?

Robyn: Ma armastan Eestit, mul on siin rohkem sugulasi kui Kanadas. Kui ma elasin Austraalias, tekkis mul tohutu koduigatsus, kuigi ma olin seal vaid aasta. Siin olen olnud kaks aastat ja mul pole sugugi koduigatsust. Mul on topeltkodakondsus ja mu vanematel on mõlemal kodakondsus, nii et nad käivad siin millal iganes soovivad ja võivad jääda nii kauaks kui tahavad, nad ei pea muretsema viisade või kuuekuuliste piirangute ega millegi pärast. Ilm on Kanadaga väga sarnane, loodus on väga sarnane, isegi osa arhitektuuri – loomulikult mitte vanalinnas – on väga sarnane. Ma ei rääkinud eesti keelt, aga see oli minu jaoks väga tuttavlik. Nii et siin on väga kena.

Nii et kas kas sa tunned end eestlasena?

Robyn: Tunnen küll, ma olen end alati eestlasena tundnud. Mu ema sai vanasti kadedaks, sest Kanadas on kõik kuskilt pärit. Mu emapoolne suguvõsa on šoti-iiri päritolu ja ema ütleb alati: "Sa ei identifitseeri end üldse šotlasena! Sa ikka mõistad, et sinus on šoti verd ka?!" Ma ütlen, et nojah, aga ma tunnen end eestlasena.

Aga miks sa tunned end rohkem eestlasena?

Robyn: Ma tõesti ei tea! Võib-olla sellepärast, et see on nii erinev. Kanadas on kõik šotlased ja iirlased. Seal on ka suur eesti kogukond, aga see pole nii suur. Nii et see oli lihtsalt pisut ebatavalisem, pisut erinev.

Robyn Laider tuli Eestisse oma juuri otsima ning sattus muuhulgas Euroopa Liitu avastama. Autor: Siim Lõvi /ERR

Kuidas sa jõudsid Euroopa Liidu eesistumise juures töötamiseni?

Robyn: Puhas õnn. Ma töötasin toimetajana Wiedemanni tõlkebüroos ja ma väga-väga tahtsin siin (eesistumise meeskonnas) töötada. Ma nii väga tahtsin! See oli sõna otseses mõttes ainukordne võimalus, nii et ma olin selle pärast väga elevil, kuigi ma ei teadnud Euroopa Liidust suurt midagi. Ma teadsin, et see on mingi asi, aga me Kanadas pole Euroopa Liiduga kuigi hästi kursis. Ma kandideerisin ja anusin ja palusin, et nad mind siia tööle võtaksid.

Miks see su jaoks nii oluline või põnev oli, kui sa Euroopa Liidust suurt midagi ei teadnudki?

Robyn: Sellepärast oligi, et ma ei teadnud suurt midagi. See on midagi uut, midagi sellist, mida ma saan ära kasutada, kui ma ükskord tagasi Kanadasse lähen. See on midagi sellist, mis laiendab silmaringi. See on nii erinev sellest, mis meil seal on. Katharina rääkis enne, et ta õppis koolis Eesti kohta, sest nad õpivad, kes on Euroopa Liidu liikmesriigid. Ainuüksi liikmesriikide mõiste oli minu jaoks väga uus, kui ma esimest korda Euroopasse tulin. See annab täiesti uue perspektiivi. Ja jällegi – peresidemed. Minu praegused tegemised on midagi sellist, mida mu vanaema oleks võinud teha, kui ta oleks saanud siia jääda, aga ta ei saanud. Ma tahtsin väga teha midagi sellist, mida tema oleks võib-olla teha tahtnud.

Euroopa Liit on küllaltki vastuoluline ja kõigil on selle kohta erinevad arvamused. Sina tuled väljastpoolt – ma küll eeldan, et sul on Euroopa Liidu kohta pigem positiivsed tunded, kuna sa töötad siin, aga mis on su muljed Euroopa Liidu kontseptsiooni ja selle suhtes kasvava negatiivsuse osas?

Robyn: Nagu ma ütlesin, siis Kanadas on kõik šotlased ja inglased – mina olen ka. Kui Brexit juhtus, siis ma tundsin nagu osa minust oleks pooleks raiutud. Kuni Brexitini tundsin end võrdselt šotlase, inglase ja eestlasena, aga nüüd tunnen nagu osa minust oleks ära võetud. Minu jaoks on traagiline, et see juhtub. Asi pole ainult minusugustes inimestes, kes tunnevad, et osa nende identiteedist võetakse ära, vaid kõigis neis, kes on pärit riikidest nagu Eesti ja kes peavad nüüd samuti oma identiteedi osas valikuid tegema.

Euroopa Liidu eesistumine on samuti huvitav kontseptsioon: paljud inimesed võib-olla ei teagi selle kohta, kui just nende riik pole parasjagu eesistuja. Kas teil on ka eelmiste eesistumistega mingeid kogemusi olnud?

Katharina: Mina olin Saksamaal alati poliitiliselt väga aktiivne. Kuna ma huvitun poliitikast, siis ma jälgisin tervet Saksamaa eesistumist. Mulle tundub, et seda on inimestele veidi keeruline reklaamida, sest enamik Euroopa kodanikke ei tea päriselt, mis see on. Ma mäletan, et kui Saksamaa oli eesistuja, räägiti sellest pidevalt ajalehtedes, uudistes – kõik kuulsid sellest kogu aeg, aga mõtlesid, et… Noh, okei. (Kehitab õlgu) Aga mis see on? Mida nad teevad? Mulle tundub, et Eesti on veidi teistsugune, sest nad reklaamivad seda nii palju ja on nii uhked, sest see on esimene kord, kui me oleme eesistujad, nii et see on suur asi. See on väga hea tunne, mida kogeda.

Katharina sõnul ühendab Eesti eesistumine kenasti mineviku, oleviku ja tuleviku. Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas sa tunned end pigem motiveerituna, sest inimesed on siin eesistumise üle uhkemad või muutub see aeg-ajalt demotiveerivaks, kui sa näed, et inimesed ei mõista seda teemat või ei huvitu sellest nii väga?

Katharina: Ma olen väga motiveeritud, sest mulle tundub, et suhtumine Euroopa Liitu on Eestis veidi teistsugune. Mulle paistab, et eestlaste jaoks on Euroopa Liit vabaduse ja iseseisvuse sümbol, nii et minu arvates on eestlased väga uhked, et nad on Euroopa Liidus – see on teistmoodi, kui näiteks minu koduriigis. Me võtame seda iseenesestmõistetavana, see on minu isiklik arvamus. Nii et tore on näha, kuidas inimesed on päriselt sellesse teemasse süvenenud ja soovivad midagi muuta, soovivad sellest maksimumi võtta.

Mis on teie esimesed muljed eesistumismeeskonnas töötamisest?

Rodolphe: Inimestel on väga keeruline mõista, mis on Euroopa Liit, isegi Saksamaal või Prantsusmaal. Inimesed ei saa sellest aru, sest see on nii kaugel, nii et meie ülesanne on seda neile selgitada. See on oluline ka Eestis, aga eestlased on väga euroopameelsed, nii et nendeni on võib-olla lihtsam jõuda. Prantslaste jaoks on Euroopa Liit midagi väga abstraktset, nad ei hooli sellest: "Me kulutame nende jaoks raha, aga me ei tea kuhu see läheb!"

Eesti ülesanne on tuua Euroopa Liit inimestele väga lähedale ja tegelikult me näeme, et Eesti demokraatia ongi inimestele väga lähedal, näiteks näeme ministreid tänavail kõndimas. Prantsusmaal ei näe ma iial midagi sellist! Ministrid on kõik mustade akende taga! Eestis on demokraatia inimestele lähedal ja nad tahavad sama teha Euroopaga. See on suur väljakutse, aga see oluline, et tuua Euroopa inimeste juurde tagasi.

Aga kuidas sulle tundub, kas see õnnestub ka? Kas inimesed tunnevad eesistumises demokraatiat ja selle sisulist poolt, mitte üksnes praktilisi kõrvalnähtusi, mis sellega kaasnevad, näiteks liiklusummikuid või suletud tänavaid? Kas inimesed mõtlevad päriselt sellele, et eesistumine on oluline ja et Eestil on võimalus mõjutada otsuseid Euroopa tasemel?

Rodolphe: Nojah, kui sa oled liiklusummikus, siis sa saad pahaseks, aga ummikud on normaalsed – need pole ainult eesistumise pärast. Kui USA asepresident siin käis, siis oli sama lugu.

Ma pean pigem silmas, et on asju, mis on nähtavamad, mis puudutavad inimesi väga otseselt ja võivad neis tekitada mingeid emotsioone. Võib-olla nad ei tunne, et teemad, mida Euroopa Liidu ministrid arutavad, puudutavad nende elu nii otseselt, kuigi need on palju olulisemad kui liiklusummikud.

Rodolphe: Jah, aga Eesti inimeste jaoks, nagu Katharina ütles, tähendab Euroopa Liit vabadust ja kindlustunnet. Inimesed mõistavad, et okei, siin on liiklusummikud, aga me oleme kaitstud, me oleme lääne pool, õigel pool seina, õigel pool raudset eesriiet. (Naerab) Me tunneme end hästi, meil on turvaline. Prantslaste jaoks on see midagi teistsugust: me tahame kindlustunnet, aga mitte nii nagu Eestis. Teie mõtlete siin rohkem sõjalise julgeoleku peale, sest te vaatate itta ja näete seal konkreetset ohtu. Prantsusmaal ei ole ohtu füüsiliselt näha, seal mõeldakse rohkem sotsiaalse kindlustunde peale. Kindlustunne tähendab, et Euroopa peaks midagi tegema töötajate või naiste heaks. Praegu on muidugi kõne all ka kindlustunne terrorismi eest, nii et me arvame, et koos on võimalik leida paremaid lahendusi kui oma probleemidega üksinda tegeleda.

Eesti eesistumine toob sõõmu värsket õhku, mille me oleme minevikus kaotanud populismile. Kui Macron valiti Prantsusmaal presidendiks, siis see tõi samasuguse värskuse. Ta on noor inimene, Eesti on noor riik – see toob midagi uut ja rahvas tunneb end tänu sellele hästi. See ei too küll esimese korraga midagi konkreetset, aga enesetunne on hea.

Rodolphe on Eestis elanud juba ligi 20 aastat ning peab kummaliseks, et eestlased ei räägi endast kui eurooplastest. Autor: Siim Lõvi /ERR

Katharina: Ma arvan, et Eesti eesistumise puhul on eriti oluline digiaspekt, sest enamik Euroopa riike sörgib selles osas sabas ja paljude Euroopa Liidu riikide jaoks on Eesti nagu utoopia. Kui ma räägin oma pere ja sõpradega Prantsusmaal, siis nad mõtlevad, et… Vau!

Kas sa oskad mingeid näiteid tuua?

Katharina: Näiteks on Eestis õigus avalikule wifile, mis on Saksamaal üsna haruldane ja mõnikord tuleb selle eest maksta. Need on väga head aspektid, mida Eesti Euroopasse toob. Meil oli ministrite 5G kohtumine, näiteks. Isegi küberturvalisus on teema – mõistetakse, et oht ei tule ainult idast või mõnest muust ilmakaarest, vaid ka küberruumist. Mulle tundub, et Eesti saab sel teemal olulist rolli mängida.

Robyn: Ma arvan, et teine näide on maksud, mida mainitakse küll pidevalt, aga see on nii tõsi. Ma olen 32-aastane ja ma tegin sel aastal esimest korda ise tuludeklaratsiooni. Kanadas teeb seda minu eest mu isa, sest see on väga-väga keeruline. Nii et see oli esimene kord, kui ma täitsin tuludeklaratsiooni ja veel välismaal. (Naerab)

Eesistumise üks eesmärk on seda riiki tutvustada. Rodolphe, sina oled Eestis juba kaua elanud ja oled ise ka sisuliselt eestlane, aga kas teie jaoks on välismaalastena eesistumisemeeskonnas keerulisem töötada? Kas te tunnete mingeid takistusi, kui te räägite välismaalastena Eesti nimel ja püüate seda reklaamida?

Katharina: Minu jaoks ei ole takistusi, sest ma lihtsalt armastan Eestit. Mulle väga meeldib see riik ja kui ma siia esimest korda tulin, siis ma tundsin et vau, see on päriselt see koht, mida ma olen alati otsinud. Minu jaoks on Eestist saanud teine kodu ja ma tõesti soovin Eestit teistele inimestele ja riikidele tutvustada, eriti oma inimestele Saksamaal, et nad saaksid aru, et Eesti on tõeliselt äge ja me teeme siin ägedaid asju.

Rodolphe: Minu väljakutse on alati olnud Eestit nähtavamaks muuta. Teha kindlaks, et inimesed ei küsi enam, kus Eesti asub või mis on Eesti pealinn – kas Riia või midagi muud valet või midagi rumalat. Eesti on juba pikka aega osa Euroopast. Eestil on probleemid ja lahendused, see on riik, mis töötab teistmoodi ja hästi ning mis peaks osadele riikide digiküsimustes eeskujuks olema.

Katharina: Ma tahan väga, et inimesed lõpetaksid viitamise Eestile kui endisele Nõukogude Liidu liikmesriigile ja tunnustaksind Eestit osana Euroopa Liidust – et see on liikmesriik nagu Prantsusmaa ja Saksamaa, mitte lihtsalt "see endine Nõukogude liikmesriik".

Rodolphe: Eestis ütlevad inimesed, et Euroopas tehakse midagi ühtmoodi, aga meie siin teeme seda teistmoodi. Miks te ei ütle, et te olete ka osa Euroopast? Te olete ka Euroopas! See on huvitav, et eestlased on oma riigi suhtes väga patriootlikud, aga samal ajal on nad ka väga suured Euroopa patrioodid. See on naljakas ja uskumatu, sest prantslasena ei suuda ma ette kujutada, et keegi võiks olla Prantsusmaa patrioot. Minu jaoks on patriotism midagi halba: see on sinu riik võitlemas teise riigi vastu, see on sõda. Universalism ja rahvusvahelisus on rahu. Kui ma siia tulin, siis nägin, kui patriootlikud olid inimesed, aga samas oli see rahumeelne patriotism. Ma soovin, et Prantsusmaa võiks samasugune olla: patriootlik Euroopa suhtes ja samas ka Prantsusmaa suhtes, aga mitte sõna halvas tähenduses, vaid heas mõttes.

Robyn Laider, Katharina Sowa, Rodolphe Laffranque ja veebimeeskonna juht Tiina Rekand hoolitsevad selle eest, et viia Eesti eesistumine ka vanade liikmesriikideni, kes on nende sõnul Euroopa Liidu suhtes skeptilisemad kui Eesti. Autor: Siim Lõvi /ERR

Katharina: Jah, mulle meeldib ka see Eesti juures väga, et sa võid olla patrioot, aga eurooplane samal ajal. Mulle väga meeldib lippude lehvitama iseseisvuspäeval, näiteks. Sakslasena ei saa ma midagi sellist teha.

Rodolphe: Sama lugu on Prantsusmaaga, me ei saa seda teha! Kui sa midagi sellist teed, siis sa oled natsionalist.

Katharina: Kui ma esimest korda siia tulin ja kõiki Eesti lippe nägin, oli see minu jaoks sakslasena… Vau! Esialgu oli see negatiivne tunne, sest Saksamaal on see väga ebameeldivalt seotud, aga nüüd meeldib see mulle väga.

Rodolphe: Ma sain aru, et see on kultuuriline natsionalism: te laulate, te olete seotud oma minevikuga, see on patriotismi teine dimensioon, mis on üsna erinev Prantsusmaast või Saksamaast. See on küsimus väikesest riigist, keda kutsutakse alatasa kuskile. Prantsusmaa ja Saksamaa jaoks tähendab patriotism võitlust, et saada teisi riike enda ümber, see tähendab aina kasvavat ahnust.

Robyn: Mul on seda väga huvitav kuulda, sest Kanada on hiigelsuur riik ja me oleme tohutud lipulehvitajad. Mitte küll nii väga kui ameeriklased, aga kui ma nägin Eesti iseseisvuspäeva, siis ma mõtlesin lihtsalt: "Ah soo, see on sama, mis Kanada päev." Nii et see on väga huvitav, mul polnud aimugi.

Mis on teie esimesed muljed neist üritustest, mis on Kultuurikatlas juba toiminud?

Rodolphe: Eesti peab näitama rahvale ja oma kolleegidele Euroopas, et nad saavad sellega hakkama. See ei ole nii, et nad teevad konverentsi korraldamiseks hädavajaliku miinimumi, vaid nad tahavad anda endast parima. Eestlased tahavad alati anda oma parima, et olla nähtaval.

Katharina: Mulle meeldib, et kõik toimub Kultuurikatlas, sest see ei ole harjumuspärane. Tavaliselt käiakse suurtes konverentsikeskustes, mis näevad alati ühesugused välja, ükskõik mis riik on eesistujamaa. Siin on see teistmoodi. Mulle tundub, et see on mõnes mõttes väga eestlaslik: me läheme vanasse tehasesse, aga see on modernne ja digitaalne samal ajal. See ühendab mineviku, oleviku ja tuleviku ja see on väga tore.