Erinevalt sajast eurotõlgist, kes ilmselt suure professionaalsuse tõttu on oma arvukusele vaatamata tänini kodumaal märkamatuks jäänud, on kaks teist tõlki viimasel kümnendil Eestis ohtralt tähelepanu pälvinud: üks neist on Google’i translate, teine aga sõjatõlk Omar, kes Afganistanis Eesti kaitseväelaste ja kohalike elanike vahelist suhtlust vahendas ja hiljem vahelduva eduga Eesti meedias figureerinud.

Google’i translate’ist on aga saanud naljanumber, koomiline üleilmastumise kujund, mis oma saamatusega on tulnud akadeemilisele tõlkemaailmale pigem kasuks, sest rõhutanud asjaolu, et digitehnoloogia areng toob kaasa kasvava vajaduse kultuurikontekste vahendava inimliku keeletunnetuse järele.

Tõlkidelt ja tõlkijailt eeldatakse üldiselt madalat profiili ja mittepoliitilisust: näiteks on teada, et "Mein Kampfi" esmatõlke itaalia keelde tegi juut. Erialases kirjanduses leiab teinekord viiteid tõlkija teisesele staatusele autori kõrval, tõlkija agentsuse probleemile: et tema professionaalne suutlikkus toetab kellegi teise - autori - taotlusi, mitte ta enda taotlusi. Samas on tõlkijal võimalus kultuuriliselt lugejat võimestada ainuüksi otsuse läbi midagi tõlkida. Selline lugejat jõustav otsustusvõime autoril puudub. Autor ei saa otsustada talle võõrast keeleruumist lugejale tema enda keeles lugemise elamust pakkuda.

Ise tunnen akuutset puudust igapäevaste meediatekstide riigisisese tõlke järele Eestis. Unistan näiteks sellest, et mõistaksin venekeelset Delfit afektiivsete nüanssideni, enda kipakast keeleoskusest ja seda täiustamast takistavast laiskusest hoolimata. Äge oleks ka see, kui Eesti Päevalehe artiklid oleksid arusaadavad umbkeelsematele eestivenelastele.

Mõtte-eksperimendi korras suunakem näiteks kümmekond neist sajast Brüsseli tõlgist aastaks Tallinnasse igapäevase ülesandega meediatekste vene keelest eesti keelde ja vastupidises suunas vahendada. Kindlasti on mõneti õigus neil, kes sellise eksperimendi eel väidaksid, et probleem ei ole tekstide kätte- või arusaadavuses, vaid erinevates meediakanalites, mida kogukonnad tarbivad ja nende kanalite toimetustes, kes maailma laiapilgulise mõtestamise lubaduse varjus oma kujuteldavat maailmatajumuslikku turunišši kindlustades järjekindlalt pigem igaüks oma lugejaskonnatiiki süvendavad.

Ent mõned väikesed kõrvalmõjud sellisel n-ö valimatul meediasisu tõlkimisel siiski oleks. Meie kokkupuude vene autoritega ei piirduks ainult artiklitega, mille põhiväide on, et Vene spetsnaz ei olegi tegelikult mingi spetsnaz ja ka Vene riik pole tegelikult üldse riik või et Moskvas sõimati tänaval puuetega inimest. Tõenäoliselt ilmneks õige pea ka see, et keele- ja rahvusküsimus ei olegi ehk nii kriitiline eristav tegur kui arvame, st et mitmed meelsuslikud rindejooned on küll ehk teemati veidi erinevas proportsioonis, ent ometi sarnaselt esindatud mõlemas keele- ja rahvusruumis; et mõlemas kogukonnas on erimeelsused vanade ja noorte, konservatiivide ja liberaalide, puukallistajate ja teedeehitajate, venemeelsete ja eestimeelsete, Trumpi toetajate ja põlgajate vahel.

Meie avalikus arvamusruumis on laiemalt puudu tõlkija (ja ma ei mõtle siin kitsalt keele tõlkija, vaid ka meelsustõlkija) funktsiooni täita tahtvatest avaliku elu tegelastest, keda juhiks eri meelkondade vahel orienteerumise oskus, neutraalsusepüüe, kommunikatsiooniakti lõpetatust väärtustav sättumus, kultuuriline erudeeritus ning ka tehniline tõlkevilumus. Me ei peaks häbenema oma tõlkevajadusi ei Brüsselis ega ka Tallinnas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.