Kersti Kaljulaid: eesti keeles ongi olevik juba ka tulevik ({{commentsTotal}})

President Kersti Kaljulaid
President Kersti Kaljulaid Autor/allikas: Sergei Stepanov/ERR

Presidendi kõne teenetemärkide kätteandmisel Narvas 21. veebruaril 2018.

Neil päevil 25 aastat tagasi kõneles Lennart Meri oma esimeses vabariigi aastapäeva presidendikõnes: „Ma nägin Eestimaad otsekui esimest korda: see on uus maa, täis lootust ja tulevikku, aga samas ka raskete probleemidega. Praegu me elame idealismist rohkem kui leivast. Idealismi kandjaks on meie vanim põlvkond, kes teab ja mäletab, et ainult töö muutis Eesti kahe maailmasõja vahel jõukaks ja dünaamiliseks vabariigiks. Idealismi teiseks kandjaks on eesti noorus, samamoodi nagu Manifesti väljakuulutamise ajal.“

See oli kõne, mille president Meri lõpetas sõjaeelse Saaremaa vallavanema August Otsa tsitaadiga: „Mees peab tegema nii palju tööd, et tal pole vaja küüsi lõigata.“

Üks inimpõlv on sest ajast peale kasvanud. Näeme toonaseid lapsi täna juba siingi saalis. 1990ndate alguse noortest on saanud kogenud keskealised. Tänutundega mõtleme toonastele vanadele, kes veel tänagi meie seas või juba esivanemate juurde läinud. 

Üks inimpõlv tööd.

Teie täna siin saalis kehastate kui üht kaunist pilku sellele tööle ja ta tulemustele. Te kõik olete ehitanud Eestit nagu ehitatakse kodu – niihästi sirkli ja höövliga kui ka kunsti ja muusikaga. See töö on korda läinud, nagu südamega tehtud asjad ikka. Tänu teie tööle – olgu see siis ette võetud palgatööna või selle kõrvalt vabadel õhtutel ja nädalavahetustel – on selles kodus, nagu ühes õiges kodus peabki, aina rohkem teadmisi, sõpru, turvatunnet, mälestusi. Veerand sajandi tagusega võrreldes kindlasti rohkem leiba ja mitte vähem idealismi. 

Minu suurim tänu ja lugupidamine teile ja teie kaaslastele ning lähedastele selle eest!

Aga küsigem ka, kas me oleme õnnelikud? On kurb tõde, et paljud meie inimesed otsekui ei tunne oma riiki enam ära. Ei tunne, et neid siin hinnatakse. Ja kui me kinnitame – juba mõnda aega tagasi nagu päheõpitud kõnekilluks kujunenult –, et jah, sellist Eestit me tahtsimegi, siis paljud sellega ei nõustu, ja me ei saa väita, et nad eksivad.

Kas on siis nii, nagu tõdes meie suurim kirjanik Tammsaare, kelle ümmargust sünniaastapäeva äsja tähistasime, noore Andrese suu läbi, et kuigi tööd on meie Vargamäel kõvasti tehtud ja vaeva nähtud, pole see armastust ühes toonud?

Või kirjeldab seda veel täpsemalt Tammsaarest ühe inimpõlve vanem Anton Tšehhov, kelle näidendeid sel hooajal meie teatrites taas rohkelt lavale on toodud?

Tšehhovi kohta on märgitud, et ta pole murranguliste aegade autor. Tema tegelaste elukäike ei paiska segi sõjad või revolutsioonid, suured katastroofid või hiilgavad võidud. Nende asemel on aeg, mis ei lähe ajalooraamatuisse. Argipäev, mille voolusängis elu kulgeb, tuues kaasa väikesi rõõme, aga veelgi meeldejäävamalt ehk marrastusi; tekitades palavikulise tunde, kuidas päevad libisevad käest, hoides meid kogu aeg nii tohutult hõivatuna ja samas kogu aeg nii kuhugi jõudmata.

On midagi väga tänapäevast neis Tšehhovi tegelaste dialoogides, õigemini üksteisele esitatavates monoloogides, kus rääkijad on erakordselt avameelsed, valmis kõigest kõnelema, otsima teistes mõistmist – ja samas nii suutmatud teineteiseni jõudma, igaüks justkui oma elu puuris.

Kuid ka Tšehhovi lahenduseks on töö ja lähedased, kellega koos seda teha. Hüsteeriad ja ekstsessid mööduvad, sõidetakse taas laiali ... ja hakatakse tööle. Töö on tuleviku embrüo.

Betti Alver on meile kinkinud oodi vanast kartulikorvist, kes pärast viimast, juba lume alt tehtud saagikoristust jäi „üksi põllu äärde vastu talve unarule – loogad lahti, kanne katki, küljekondil kirvetäks. Mida ikka. Nii see läks.“

Kevadised sulaveed kannavad korvi tagasi paju alla, mille okstest karjapoiss ta kunagi punus, ning ta vahelt tärkab pääsusilm. „Ja mida paremat kord päris imperaator?“ küsib luuletaja. „Su laadile on omalanda lähedased nii mullasõmer, taevatäht kui meelespea. Ja mis ehk enam veel – sind järelpõlv ei nea.“

Head teenetemärkide laureaadid!

Mitte iga tunnustust ei saa aumärgina rinnas kanda. Teie lood on rõõmu ja armastusega tehtud tööst. Aidakem leida seda tulevikku kandvat rõõmu tänastes tegemistes ka seal, kus seda napib.

Eesti keeles ongi olevik ju juba ka tulevik. •

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: