See on teie viimane ÜRO peaassamblee kõrgetasemeline nädal presidendina. Kas tulite siia seekord teistsuguse tundega?

Võib-olla on see tunne seekord natuke teistsugune, sest tundub, et rahvast on rohkem.

Kui me räägime, et ÜRO võib hakata otsast lagunema, seda olen teinud mina kaasa arvatud, siis näeme, et selles hirmus võib-olla tuleb rohkem inimesi siia vaatama ja püütakse leida ikkagi siit toetust. Sest see on ju ainuke koht, kus saab väga paljudele silmast silma otsa vaadata ja rääkida oma muredest.

Teie riigikõne üks keskseid sõnumeid oli ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse kaitsmine. Kui palju te ise veel usute, et praegune rahvusvaheline süsteem suudab väikeriike tegelikult kaitsta?

ÜRO-s on ju teatavasti enamik riike väikeriigid. Kui me nüüd ühendame oma jõud, siis ma usun, et see jõud on üsna tugev.

Aga eks ikka väikeriigid, meie kaasa arvatud, ole väga tundlikud kõikidele sellistele tormidele, kuigi samal ajal on elu näidanud, et nad on tormidega hakkama saanud.

Aga me oleme, nii nagu siin ka mõned sõnavõtjad on öelnud, selles pöördepunktis, kus vana enam ei kehti ja uut ei ole veel sündinud.

See teeb inimese natukene närviliseks: see teadmatus, tundmatus. Aga siin aitab üle see, et me tegutseme ja võtame midagi ette, et ei jääks kõrvaltvaatajaks. Ja sama kehtib ka väikeriikide kohta.

Olete presidendina kokku puutunud kahe väga erineva USA administratsiooniga. Kuidas on Eesti ja USA suhe teie ametiaja jooksul muutunud ning mida peate selle suhte kõige olulisemaks proovikiviks järgmistel aastatel?

Arusaadav, et liidrid on erinevad, aga eks meie jaoks jääb USA ikkagi USA-ks, sõltumata sellest, kes hetkel on president. Ja need suhted on ju olnud väga kaua väga head ning ma usun, et need ka jätkuvad.

Ma ei näe põhjust arvata, et USA ja Eesti suhted peaksid kuidagi halvenema.

Muidugi need aeg-ajalt siin kõiguvad ja võib-olla otsast ka natuke näitavad mingit murenemist, aga üldjuhul ma arvan, et meie, ma räägin Euroopast tervikuna, ilma Ameerikata ja Ameerika ilma Euroopata tänases maailmas väga hästi hakkama ei saa, kus teised suured juba tõusevad.

Nii et koos oleme võib-olla ka meie suuremad.

USA on kinnitanud, et sõjaline kohalolek Baltikumis jätkub. Kas see uudis tõi kergendust?

See on jälle üks märk, et USA hoolib sellest piirkonnast ja on siin olemas. Nii et kuna nad nüüd täpselt tulevad, mis mahus, eks siis selgub. Küll valitsus selle siis täpsemalt teatavaks teeb, et millal ja kes ja kui palju.

See on üks teie viimaseid suuremaid välisvisiite presidendina. Kui vaatate siin New Yorgis Eesti kogukonnaga kohtudes tagasi oma ametiajale, siis millisena näete väliseestlaste rolli Eesti hoidmisel ja Eesti sõnumi kandmisel maailmas?

USA-s on teadaolevalt 30 000 Eesti juurtega inimest. See on meie rahvaarvu arvestades üsna suur number. Ja eks nende roll on ikkagi paljuski see, et nad tutvustavad ühelt poolt Eestit, aga teiselt poolt hoiavad ka meie eesti keelt ja kultuuri alles.

Me näeme, et vanem põlvkond, kes tuli pärast sõda, on juba lahkumas ja palju neid enam ei ole. Uued on peale tulnud ja tulevad ka edaspidi. Kes tulevad siia õppima või tööle.

Nii et eks neile tuleb kogu aeg meelde tuletada, et nad Eestit siin alles hoiaksid, sest tänapäeval kipub see mõnikord ka ära kaduma.

Kõik on ju lihtne: kodumaale saad kellelegi helistada, saad isegi ekraanilt oma sugulasi ja tuttavaid näha. Ja sa nagu ei mõtle selle peale, et võib-olla peaks siin ka kuidagi seda kogukonda üleval hoidma.