Eesti iseseisvusmanifest, meie riigi alusdokument, kuulutas juba 100 aastat tagasi Eesti „iseseiswaks demokratliseks wabariigiks“, kus „kõik kodanikuwabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidewabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peawad kogu Eesti riigi piirides wääramata maksma.“

Teisisõnu oli juba siis selge, et iseseisev Eesti saab olla ainult vaba ühiskonnaga, inimõigusi austav demokraatlikult valitsetud riik.

Ühelt poolt on see iseseisvuse säilimise eeldus, sest riik on tugev, kui tema kodanikud on vabad. Teisalt on see kogu riigi mõtte eeldus, sest riigist ilma inimesteta pole ju mõtet rääkida. Riigi kui institutsiooni eesmärk on ju korraldada ühiskond nii, et inimestel oleks turvaline elada, pere luua, end teostada. Paremat moodust pole tänini leitud. 

Kuid midagi on selle inimühiskonna korraldamise vormi juures veel. See miski, mis toob pisara silma, kui seisame laulukaare all; mis tekitab rõõmsa uhkusetunde, lugedes uudist maailmas ilma tegevatest Eesti leiutistest või inimestest; mis tekitab rõõmsat rahulolu ja väikest ootusärevust, nähes tänavail ja mujal EV100 sümboolikat.

Oma riigi juubeli puhul oleme uhked ja rõõmsad suuresti seetõttu, et mitte lihtsalt Eesti ei saa 100-aastaseks, vaid vaba Eesti. Eesti, mis on olnud vaba saama suureks vaimult, nagu unistas juba Jakob Hurt. 

Oskame seda vabadust väärtustada, sest 20. sajandi teises pooles – mida peetakse üldiselt inimõiguste võidukäigu ajaks – oli Eesti okupeeritud. Irooniliselt oli meid okupeerinud riik üks neist suurriikidest, kes pärast Teise maailmasõja õudusi lõid loosungi „Never again!“ all uut maailmakorda. Maailmakorda, mille aluseks said ÜRO harta ja inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtted, mille eesmärk ja mõte on tänini kindlustada rahu ja kõigi inimeste inimväärikus. 

Eesti uue aastasaja alates tahaks, et me näeks seda selget ja lihtsat ühisosa, mõistaks, et Eesti riigi eesmärk ja ülesanne säilitada eesti keelt ja kultuuri ei ole teostatav ilma inimõiguste ja demokraatiata. Tahaks väga loota, et rünnakud inimõiguste ja vabaduste eest seisvate kodanikuühiskonna organisatsioonide, Eesti kohtunike sõltumatuse ja naiste valikuvabaduse vastu ning viha õhutamine teiste inimeste ja inimgruppide suhtes ei tuleks meiega kaasa uude sajandisse.

Soovin, et liiguksime edasi jätkuva sooviga olla suured vaimult. Aga mitte ainult Skype’i ja Arvo Pärdi mõttes, vaid suured vaimult ka üksteise suhtes, piisavalt suured vaimult, et hoolida, et aktsepteerida ja väärtustada erinevusi ja eriarvamusi, piisavalt suured vaimult, et olla avatud ühiskond ja riik, kus igaüks saab olla tema ise ning piiriks ja punaseks jooneks on üldinimlikud väärtused, mitte kellegi rahvus, seksuaalsus või nahavärv. Just nagu ütleb iseseisvuse manifest.

Uue sajandi alates loodan, et oleme piisavalt suured vaimult ka selleks, et teadvustada oma väiksust ja inimloomuse olemust, mis sisaldab endas tumedamat poolt. Et me mõistaks, et vägivald ja kurjus eksisteerib inimloomuses ega ole seotud rahvuse või kultuuriga. Et me näeks, et teatud inimgrupi demoniseerimine on täpselt sama ohtlik, jabur ja väiklane, olenemata sellest, kas seda teeb islamiäärmuslane või end patriootlikuks nimetav poliitiline jõud; hoolimata sellest, kas see toimub 1930. aastate Saksamaal või toimub 2018. aasta Euroopas.

Loodan, et me ei lubaks „helge tuleviku“ nimel otse või hiilivalt rünnata inimõigusi ja demokraatiat – seda, mis teeb Eestist vaba Eesti ja võimaldab säilitada meie keelt ja kultuuri.

Inimloomus kui selline ei ole ajas muutunud ega muutugi. Tume pool jääb, vägivald ja kurjus jääb. Aga meie võimuses on jätkata suunda selle poole, et mitte lasta pimedusel Baudelaire’i „kurjuse lillede“ kombel heade kavatsuste varjus võimust võtta. 

Ma loodan, et me oleme piisavalt suured vaimult, et mõista, et Eestisse tulevad teistest rahvustest ja kultuuridest inimesed (olenemata sellest, mis põhjustel nad tulevad) on ennekõike samasugused inimesed, nagu me ise ja neil on, mida meie ühiskonda panustada. Üks selline grupp inimesi on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste magistriprogrammi üliõpilased, kellega täpselt aasta aega tagasi alustasime vabatahtlikku inimõiguste blogi projekti. 

Neile eri riikidest pärit noortele meeldis selle juures eriti mõte, et blogi oleks kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul. Blogis ei ole küll päris sadat lugu inimõigustest, nagu algselt eesmärgiks seatud, kuid omajagu ikkagi on ning sellest semestrist alates on blogisse panustamas juba sama magistriprogrammi järgmise lennu tudengid, kes kingivad samuti Eestile oma aega, teadmisi ja kogemusi.

Ma loodan, et selle tulemusel kasvab vaikselt teadlikkus inimõigustest, avardub ja mitmekesistub arvamusmaastik, areneb arvamuse väljendamise ja arutelu kultuur, mis lubab Eestist aina suuremaks teha. Ikka vaimult, mitte võimult. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.