Hans Väre: oma paragrahvi ei leia ta üles ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Olev Kenk/ERR

Loomade lubamatut kohtlemist puudutavaid kriminaalasju algatatakse haruharva ja karistused süüdimõistmisel on naeruväärsed. Vahel näib, et ega inimeste kaitsmisega asjad paremad ole. Näiteks mõne sariahistaja ohjeldamine paistab olevat ilmvõimatu ülesanne, arutleb Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

Õnneks pole ma kunagi sellises olukorras olnud, et keegi mind veetünni üritaks uputada. Ja kui see ei õnnestu, sest ma küünistan, hammustan ja võitlen elu eest, siis peksaks haamriga vastu pead, et ma ikka kindlalt sureksin.

Ei, seda pole õnneks juhtunud. Nii et ma ei saa seda kogemuse põhjal tõestada, aga ilmselt tunduks selline teguviis mulle üsna julmana. Võib-olla isegi väga, väga julmana. Samas, ma ei ole kass.

Mis on julm?

Veel eelmise sajandi lõpukümnenditel oli täiesti tavaline, et üleliigsed kassipojad saadeti "merekooli". Ja üleliigseid oli palju, sest emaste kasside steriliseerimine ei tulnud kellelegi pähe, isegi kui see teoreetiliselt võimalik oleks olnud. Seltsidaami, kes kõutse eemale peletaks, ei saanud emakassidele samuti sappa panna.

Nii nad muudkui sigisid ja pereisad uputasid vastsündinud kiisud kusagil kuuri nurga taga, et lapsed ei näeks. See märg töö ei meeldinud ilmselt kellelegi, aga suruti hambad kokku ja tehti ära. 

Õnneks on elu sellest ajast saadik tublisti edasi arenenud. Kindlasti kasutatakse mõnel pool probleemi lahendamiseks veel nüüdki kotti ja kivisid, nagu leidub ka koeri, keda terve elu lühikese keti otsas peetakse. Aga neid jääb järjest vähemaks sedamööda, kuidas me ühiskonnana kasvame.

Julmureid leidub igas riigis ja iga korra ajal. Nende vaoshoidmiseks mõeldi juba tuhandete aastate eest välja seadused. Eesti Vabariigis kehtib näiteks karistusseadustik, mis ütleb, et looma suhtes lubamatu teo toimepanemine julmal viisil on kriminaalkuritegu, mille eest on ette nähtud rahaline karistus või kuni aastane vangistus. Looma hukkamine ilma julmuseta on seevastu lihtsalt lubamatu tegu, mida karistatakse väärteona.

Kas uppumast keelduva kassi haamriga pähe peksmine, mis tänavu kevadel Haapsalus lausa videosalvestisele jäi, on julm?

Haapsalu politseijaoskonna juhtivuurija Vello Palmits nii ei leidnud: "Tähtis on sel juhul tuvastada, et hukkamine on toime pandud olustikus, milles avaldub teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Antud juhul sellise käitumise soovi inimese tegevuses ei ilmnenud."

Paari nädala eest, pärast ajakirjanduses ilmunud artikleid ja kassiomaniku ülekuulamist, jõudsid politseinikud koos prokuröriga siiski järeldusele, et juhtumit tuleks menetleda kriminaalkorras. Vist ikkagi oli julm tegu. 

Loomade lubamatut kohtlemist puudutavaid kriminaalasju algatatakse haruharva ja karistused süüdimõistmisel on naeruväärsed. Mõnes mõttes on see ka mõistetav, sest koer ise kaebust esitada ei oska ja kui teda kohtleb halvasti pererahvas, siis kaitsjat enamasti polegi. Ent kui kurjast teost on politseile teatatud ja jutu vettpidavust videogagi tõestatud, on asi puhtalt tahtmises. 

Oluline on tasakaal

Vahel näib, et ega inimeste kaitsmisega asjad paremad ole. Näiteks mõne sariahistaja ohjeldamine paistab olevat ilmvõimatu ülesanne.

Juuli lõpus kirjutas Postimees, kuidas üks Põlva mees püüab noorte naistega tutvust teha, vürtsitades seksijutte võigaste tapmisähvardustega. Politseinik, kelle poole üks ohver pöördus, leidis, et ahistaja ei ole ohtlik. Mis siis, et too kasutas "üldlevinud lembeväljendeid"; "Aeg on surra"; "Alustame sinu kehaga, mis tuleb poolitada täna lihaks" ning "Ja siis lööks sulle noa südamesse ja pärast kõrri."

Võiks arvata, et ajal, mil nilbete anekdootide rääkimise eest võib oodata vallandamist, uurib politsei vähemalt sellise trubaduuri tausta. Aga võta näpust. Seda küll tehti, aga alles pärast avalikkuses puhkenud pahameeletormi. Ka siis leidis politsei, et ähvardaja, kes kohalikke naisi on tülitanud juba aastakümneid, pole ohtlik ning vajab pigem ise abi. 

Võib-olla tõesti. Piir politsei- ja sotsiaaltöö vahel on mõnikord nii õrn, et kui sellest rangelt kinni tahaks hoida, tuleks luua eraldiseisev piirivalve. Aga kindlasti ei tähenda see, et niisugust hirmutamist, nagu eelpool kirjeldatud, võiks lihtsalt ignoreerida põhjendusega, et kui ähvardaja pole varem kedagi tapnud, siis justkui polekski ohtu. Nagu ei tohiks kriminaalasi jääda kinni ka selle taha, et äkki on loomatapja julmust keeruline kohtus tõestada. 

Eeltoodud näidetest ei tasu järeldada, nagu oleks politsei tervikuna laisk, saamatu ja rumal. Vastupidi, enamasti tehakse tööd ju mõistlikult ning vahel leiutatakse ka nutikaid viise, kuidas lahendada inimesi häirivaid probleeme siis, kui nende vastu otseselt seadusepügalat pole.

Näiteks, kui parklas driftivatele noortele muud moodi aru pähe panna ei saa, võib neid trahvida pidevjoone ületamise eest. Viljandis aga toodi sellel hooajal järvele politseikaater, et ohtlikult kihutavaid paadi- või jetiomanikke korrale kutsuda, kuigi vee peal kiiruse ületamist tõestada pole kuigi lihtne. Tihti piisab, kui asjaga tegeleda. 

Õigusejumalanna Justitia sümboliks pole asjata kaalud. Tasakaal on siin valdkonnas ülioluline. Ma olen kaugel sellest, et peaksime minema tagasi Stalini põhimõtte juurde laadis: "Tooge mulle inimene, küll ma talle paragrahvi leian". Samal ajal ei tohiks politseinik pugeda ka selle taha, et ei leia seadustest õiget paragrahvi üles. 


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: