Eelmises taustajutus rääkisin keskkonnamuudatuste mõjust Rooma impeeriumile. Seekord vaataks teist impeeriumit, või vähemalt sellesse rolli pürgivat, Venemaad.

Oli vist aasta 2003 kui president Vladimir Putin vastas vastuseks kliima soojenemise jutule, et jäämäed on sulanud ka ilma inimese abita, ka soojenemine on toimunud looduslikel põhjustel, mitte inimtegevuse tulemusena. Ja Putin lisas, et paar-kolm kraadi soojem keskkond on Venemaale ainult kasuks, viljakasvatus Siberis laieneb ja venemaalased saavad kasukate arvelt kokku hoida.

Kliimasoojenemise kasu

Ajaleht The New York Times avaldas mullu detsembris pika käsitluse sellest, kuidas kliima soojenemine toob Venemaale kasu. Samas Vene ajaleht Nezavisimaja Gazeta hoiatab, et soojenemine toob Venemaa põhjaalade elanikele igat sorti hädasid.

Teadlased väidavad, et kui maakerale tõmmata tinglik joon, mis jookseb piki Hiina ja USA põhjapiiri, siis sellest joonest lõuna poole jäävad riigid kaotavad soojenemisest, põhja poole jääjad aga võidavad. Nimelt olla inimese jaoks kõige paslikum aasta keskmine temperatuur 11 kuni 15 kraadi.

Stanfordi Ülikooli teadur Marshall Burke on veelgi detailsem, väites, et inimese tööviljakus on suurim temperatuuril 13 kraadi. Ta lisab, et arvutuste põhjal võib ennustada, et aastaks 2100 on USA-s aastane tulu elaniku kohta kolmandiku võrra väiksem kui praegu, Indias väheneb see suisa 92 protsenti, Hiina majanduskasv kängub aga poole võrra.

Sellesse riikide nimistusse paneb Burke kolleegidega ka Venemaa, mille majandus võib samas ajavahemikus kasvada viis korda, nagu ka Skandinaavia riikides, Kanadas ja Islandil. Selleks on küll vaja täita üks tingimus, nimelt omada piisavalt elanikke, kes majandust käigus hoiaksid.

Kliima soojenemisest kaotavates riikides on inimesi, kuid ei ole optimaalset keskkonda koos sellest tulenevate järeldustega, elik taas see tüütu sõna – ränne. Aastaks 2079 ennustatakse, et umbes kolm miljardit inimest maakeral on piirkondades, mis ei ole eluks eriti kõlbulikud. Ja see tähendab, et need inimesed lähevad liikvele ja valdavalt põhja suunas.

Venemaale kipuvad eelkõige Kesk-Aasia elanikud ja Kaug-Idas korealased ning hiinlased. Venemaa elanikkond sellele ilmselt eriti hea silmaga ei vaata, kuid kui midagi pole parata, siis tuleb ka immigrante taluda. Töökäsi võib ju vaja minna, kuna teadlaste arvutuste kohaselt peaks aastaks 2080 umbes pool Siberit ehk rohkem kui viis miljonit ruutkilomeetrit muutuma põllumajanduslikult kasutatavaks.

Venemaa eripära näikse olevat selleski, et kliima soojenemine toimub seal umbes 2,5 korda kiiremini kui mujal planeedil. Tänavune talv on küll olnud rekordiliselt külm, paljudes Siberi oblastites oli õhutemperatuur 15 kuni 18 kraadi madalam kui normikohane keskmine. Samas mullune suvi oli põhjas kõige kuumem temperatuuri mõõtmise ajaloo vältel. Elik kontrastid kasvavad.

Nüüd ongi osa teadlasi asunud arvutama, kui palju teravilja ja sojat saaks lisanduvatel põllunduskõlvikutel kasvatada ja kuidas tulemus muudaks Venemaa turuliidriks, kes hakkaks dikteerima toiduainete hindu.

Ja lisaks veel Põhja-Jäämere meretee avanemine Aasiast Euroopasse, mis muudab selle ühenduse palju kiiremaks kui Suessi kanali kaudu liiklemine. Venemaa igatahes valmistub selleks võimaluseks, taastades nõuka-aegseid sõjaväebaase ja rajades uut infrastruktuuri.

Kliimasoojenemise kahju

Kuid Siberi soojenemisel on ka äraspidine pale. Kõigepealt igikeltsa sulamine. Juba praegu annab see tunda infrastruktuuris, sest pinnase sulamine sügavamalt kui varem nihutab kohast teid, torujuhtmeid ja hooneid. Venemaa enese arvutuste kohaselt võib see tähendada hoonete purunemise riski umbes 24 miljoni ruutmeetri elamispinna ja umbes miljoni inimese jaoks.

Lisaks torujuhtmete ja naftatööstuse ettevõtete purunemisega kaasnevad tehnogeensed riskid. Mullu oli juba üks karm näide polaarjoonetagusest Norilskist, kus reservuaari purunemisel pääses jõkke 21 tuhat tonni diiselkütust. Õnnetuste vältimine nõuab mahukaid investeeringuid, näiteks firma Jamal-SPG uued tehnoliinid ja mahutid on paigutatud 65 000 vaiale, mis on taotud 28 meetri sügavusele pinnasesse.

Lisame eelnevale taigatulekahjud ja metsade häving inimtegevuse, sealhulgas tulevikus põllunduspinna kasvatamise läbi. Ja nakkuseohud, mis võivad tekkida ajalooliste matmispaikade ülessulamisel. Paljud patogeenid võivad praegu alles oodata oma tundi looduslikus sügavkülmikus.

Samuti ei tasu unustada inimesi, kes elavad praegustes viljakasvatusrajoonides Lõuna-Venemaal, nemad jäävad tulevikus oma elatisest ilma, sest on varemmainitud tinglikust joones lõuna pool.

Eesti näikse tuleviku saajate ja kaotajate kaardil jäävat suhteliselt positiivsesse valgusesse, küsimus on vaid selles, mida taolise positiivsusega peale hakata ja lisaks tuleb selleks ka valmistuda ning mida varem, seda parem.

Ja muide, ka Venemaa president on vist pisut selgemal pilgul keskkonnateemale vaadanud – mulluse aasta lõpus allkirjastas ta kava kasvuhoonegaaside vähendamiseks, vastamaks Venemaa kohustustele Pariisi kliimaleppe raames.

Viited lugemishuvilistele

• Climate Change: Russia's Oil and Gas Heartlands Are Under Threat - Bloomberg
• Putin is finally waking up to Russia's climate change problem | The Spectator
• Россия: как глобальное потепление влияет на сельское хозяйство? | Eurasianet
• How Russia Wins the Climate Crisis - The New York Times (nytimes.com)
• A warmer Russia - Why Russia is ambivalent about global warming | Europe | The Economist