Harri Tiido: impeeriumite langus ja keskkonna osa selles ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all keskkonna osa impeeriumide languses. Roomlased arvasid, et nemad valitsevad looduse üle, aga roomlased eksisid, märgib Tiido.

Antiigiajaloolane Tom Holland, keda palun siinses kontekstis mitte segi ajada samanimelise filminäitlejaga, ütles korra, et iga lääneriik, mis kunagi on olnud ka impeerium või üliriik, on alati elanud teadmisega iseenese surelikkusest. Läänes teab enamik inimesi alateadvuse tasandil, mis on impeerium. Ja teab, et mis on kord tõusnud, see peab ükskord ka langema.

Viimase aja USA sündmuste taustal on hakatud taas otsima võrdlusi ajaloost, küll Weimari Vabariigi ajast, küll Rooma riigi langusest. Nende kahe nähtuse vahe on aga juba selles, et Weimari Vabariigil kulus languseks umbes 14 aastat, samas kui Rooma riigil kulus selleks umbes sajand. Ja ajaloolastelt küsitakse nüüd, et: hea küll, võrdluses Rooma impeeriumi langusega, mis ajahetkes me siis praegu oleme?

Õnneaeg

Meenutame, et teise sajandi keskel kontrollis Rooma geograafiliselt väga erinevat, kuid tohutut maamassi, mis ulatus põhjas Britanniasse ja lõunas Sahara kõrbeni, läänes Atlanti ookeanini ja idas Mesopotaamiani.

Sellel alal elas umbes 75 miljonit inimest ja iga vaba inimene sel alal võis olla ka Rooma kodanik. Inglise ajaloolane Edward Gibbon on nimetanud seda aega inimajaloo kõige õnnelikumaks.

Tänapäeva teadmiste najal sisaldusid aga Rooma impeeriumi arengus ka tema languse seemned. Viis sajandit pärast mainitud õnneaega oli Rooma kaotanud oma Lähis-Ida provintsid moslemite sissetungijatele ja selle läänealad kujutasid kirjut lapitekki Germaani väikekuningriikidest.

Kaubandus käis alla, linnad tõmbusid kokku ja tehnoloogiline areng kängus. Põhjendusi selleks protsessiks on esitatud hulgi, üks saksa ekspert luges neid kokku suisa 200.

Harilikult uuritakse sel puhul poliitilisi arenguid, sõjalisi muudatusi, sissetunge ja muud sellesarnast. Kuid viimasel ajal on rohkem hakatud vaatama ka keskkonna mõjule kogu Rooma impeeriumi languse protsessis.

Enam ei piirduta barbarite reididele viitamisega, vaid uuritakse ka muid arenguid. Ja just neid tasub ka meil tähele panna, sest tegemist on paljuski inimtekkeliste probleemidega ja minevik saab olla osa praegusest vaidlusest, kas keskkonna eest tuleb rohkem hoolitseda või mitte.

Tegelikult möönavad kõik, et kliimamuudatused ei ole pelgalt inimtekkelised, neid on esinenud alati. Kuid inimtegevus võib neid mõjutada kas võimendumise või leevenemise suunas. Me ei saa muuta Päikese aktiivsuse tsükleid või vulkaanide purskeid või Maa orbiidi väikeseid muudatusi, mis toovad kaasa päikeseenergia mõju muutumise.

Kuid tänapäeva andmetepagas annab meile võimaluse hinnata uuesti Rooma impeeriumi saatust, võttes arvesse ka looduslikke tegureid. Rooma impeeriumi õitseajal nautis see suurepäraseid kliimaolusid, mis aitasid kaasa põllumajanduse arengule, suurendasid viljasaaki ja saadud tulu omakorda toetas impeeriumi poliitilist ja sotsiaalset arengut.

Kui aga ilmastikuolud halvenesid, hakkasid need kumuleeruma impeeriumi languse eelkäijates. Lisaks toimus kliimaolude halvenemine samaaegselt mitmete ohtlike vaenlaste, nagu germaanlaste ja pärslaste aktiveerumisega. Keskkonna ebastabiilsus piknes kuuendal sajandil, Justinianuse valitsemisajal.

Kõige hullem aasta

Aastat 536 loetakse viimase 2300 aasta kõige hullemaks aastaks. Toimus vulkaanipursete ennenägematu aktiviseerumine ja tulemuseks oli 18 kuud kestnud aeg ilma suveta. Algas niinimetatud väike jääaeg, mis tõi kaasa varasemast madalamad temperatuurid umbes 150 aastaks.

Tagatipuks tabas Rooma impeeriumi 541. aastal niinimetatud Justinianuse katk, mis laastas maad kuni aastani 549. Praeguste andmete ja hinnangute kohaselt hukkus katku läbi peaaegu pool Maa tollasest elanikkonnast ehk umbes sada miljonit inimest.

Nagu praegu koroonaviiruse puhul, on ka selle katku puhul vaieldav tema päritolu, kas see pärines Egiptusest või ikkagi Hiinast. Kuid oma osa katku levikul oli kindlasti tollasel globaliseerumisel, mis võimaldades katku kandvaid rotte transportida eri maailmaosade vahel.

Teiseks linnade areng – elanikkonna tiheduse kasv väikesel alal oli haiguste levikuks parim pinnas. Ja ega katk ei olnud linnastumise ainus kaaslane, sama toimus ka erinevate muude nakkushaigustega, sealhulgas tuberkuloosi ja pidalitõvega.

Oma roll oli teadlaste arvates ka inimese ja looduse suhte muutumisel, metsade mahavõtmisel põllumajanduse tarbeks, inimese kokkupuutel erinevate metsikute liikidega ja nii edasi. Kõik see pädeb tegelikult ka praegu. Inimesed muudavad ümbritsevat keskkonda ja nii mõnelgi korral annab loodus vastulöögi.

Looduse jaoks on inimene lihtsalt üks eluslooduse liikidest ja ilmselt on loodusel ka õigus enesekaitsele. Inimene on vaieldamatult looduse jaoks kõige ohtlikum liik maakeral ja ei maksa siis imestada, kui tulevad tagasilöögid keskkonnale tekitatud ja tekitatavate kahjude eest.

Roomlased arvasid, et nemad valitsevad looduse üle. Ajalugu vastab sellel hoiatavalt, et roomlased eksisid ja Rooma impeerium hävis, kuigi põhjusi oli ka muid.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: