Kertu Birgit Anton: EL-i kliimaeesmärgid pole piisavad, et olla turvalised

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kertu Birgit Anton Autor/allikas: Erakogu

Eesti, mis on inimarengu indeksi järgi 30. riik maailmas ning mis on Euroopa Liidust viimase 15 aasta jooksul saadud toetuste najal enda majandust ja inimeste heaolu oluliselt kasvatanud, kuulub kindlasti nende riikide hulka, mis peaksid kasvuhoonegaaside heidet vähendama keskmisest kiiremini, kirjutab Kertu Birgit Anton.

Eelmise nädala reedel jõudsid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid kokkuleppele eesmärgis vähendada EL-i kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks vähemalt 55 protsendi võrra võrreldes 1990. aastaga1.

Kuigi see eesmärk on märkimisväärselt parem kui seni kehtinud 40 protsendi eesmärk, ei ole see ikka piisav, et hoida kliimakuumenemist alla 1,5°C, nagu maailma riikide juhid lubasid viis aastat tagasi Pariisi lepet allkirjastades.

Kuidas peatada kliimamuutuseid?

Lihtsustatult põhjustab inimkond kliimasoojenemist eelkõige sellega, et me põletame äärmiselt kiiresti väga suurt hulka fossiilseid kütuseid, mis on moodustunud miljonite aastate jooksul elusorganismide jäänustest. CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris kasvab meie tegevuse tõttu nii kiiresti, et loodus ei jõua sellega kohaneda – see on põhjus, miks praegused kliimamuutused mõjuvad elusloodusele rängemalt kui eelmised.

Lisaks süvendame me kliimakuumenemist metsade hävitamise ja soode kuivendamisega, sest need tegevused paiskavad atmosfääri kasvuhoonegaase ning vähendavad looduse võimet süsinikku siduda. Inimtegevuse tõttu on atmosfääri temperatuur tõusnud juba üle 1°C, võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga.

Selleks, et inimkond lõpetaks kliimasoojenemise ja sellest tulenevate kliimamuutuste võimendamise, tuleb lõpetada kasvuhoonegaaside paiskamine atmosfääri ehk jõuda nullheiteni ning suurendada looduse võimekust siduda atmosfäärist süsinikku.

Alternatiivse variandina võiksime jätkata kasvuhoonegaaside paiskamisega, aga võtta kasutusele tehnoloogiad, mis selle heite atmosfäärist või tehaste korstende otsast kokku koguksid ja näiteks maapõue salvestaksid (inglise keeles CCS ehk carbon capture and storage), samal ajal ise kasvuhoonegaase atmosfääri paiskamata. Seda nimetatakse netonullheiteks.

Kuigi CCS-i arendamisse on viimastel aastatel pandud palju raha ja lootusi, ei saa seda endiselt laialdaselt kasutada – see töötab vaid väikesel skaalal, on kättesaamatult kallis ning Eesti oludes poleks kogutud süsinikku ka võimalik geoloogilistel põhjustel maa all hoiustada.

Alternatiivina süsiniku salvestamisele on pakutud selle utiliseerimist, aga siingi on tõrge, sest näiteks Eesti põlevkivitööstus toodab oluliselt rohkem süsinikuheidet, kui tööstus suudaks uuesti ära kasutada. Ainult CCS-ile ei maksa seetõttu lootma jääda.

Me võiksime loota ka metsade ja soode võimekusele atmosfäärist süsinikku siduda (kui me neid parasjagu ei hävitaks), kuid need on osa n-ö kiirest süsinikuringest ehk sinna seotud süsinik võib mõnekümne aasta pärast näiteks maastikupõlengu käigus taas atmosfääri jõuda.

Süsiniku salvestamine fossiilsetesse kütustesse võtab sobivates looduslikes tingimustes aga miljoneid aastaid aega. Seega on kõige tõenäolisem viis kliimamuutuste peatamiseks ikkagi lõpetada kasvuhoonegaaside paiskamine atmosfääri.

Meil on väga piiratud eelarve

Me võime atmosfääri paisata vaid piiratud koguse kasvuhoonegaase, enne kui atmosfääri keskmine temperatuur tõuseb näiteks kolme kraadi võrra. Nimetame seda kogust süsinikueelarveks. Selleks, et meil oleks 66-protsendiline tõenäosus hoida globaalse temperatuuri tõus alla 1,5°C võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga, oli 2018. aastaks alles jäänud üleilmse süsinikueelarve suurus umbkaudu 420 Gt2.

Seda allesjäänud süsinikueelarvet oleme üleilmselt vähendanud umbes 42 Gt võrra aastas. Samas tempos jätkates saab see süsinikueelarve 2027. aasta lõpuks otsa ja kui me jätkame kasvuhoonegaaside paiskamist atmosfääri pärast 2027. aastat, siis on praktiliselt kindel, et globaalne kuumenemine ületab 1,5°C.

Selleks, et tõenäosus hoida kliimakuumenemist 1,5°C piires oleks suurem kui 66 protsenti, on vastav süsinikueelarve veelgi väiksem.

Küsimus pole ainult kliimaneutraalsuses

Kliimamuutuste peatamiseks on meil vaja jõuda kasvuhoonegaaside nullheiteni. Ilmselt ei soovi me niisugust üleminekut, et jätkame kasvuhoonegaaside paiskamisega atmosfääri 2027. aastani ning seejärel muutume üleöö kliimaneutraalseks, kuna see oleks äärmiselt järsk muutus.

Mugavam oleks seda muutust teha sujuvamalt. Ometi on inimkond kulutanud allesjäänud süsinikueelarve nii väikeseks, et ka kõige sujuvam muutus oleks üpris järsk. Vaatame seda kohe lähemalt.

Euroopa Liit võttis eelmisel aastal vastu eesmärgi saada 2050. aastaks kliimaneutraalseks ja seda eesmärki toetas ka Eesti. Kui oletada, et terve maailm saab 2050. aastaks kliimaneutraalseks ning globaalne kuumenemine jääb 1,5°C piiresse (ja eeldada et kõik maailma piirkonnad vähendavad kasvuhoonegaaside heidet alates uuest aastast võrdse tempoga), peab üleilmne kasvuhoonegaaside heide vähenema 2030. aastaks vähemalt 80 protsendi võrra võrreldes 2018. aastaga.*3

EL-i jaoks tähendab 2018. aasta heite vähendamine 80 protsendi võrra sama, mis 1990. aasta heite vähendamine umbes 85 protsendi võrra4 (Eesti jaoks tähendab see, et peaksime 2030. aastaks vähendama oma kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 60 protsenti võrreldes 1990. aasta tasemega. Eesti kehtiv eesmärk on isegi mõnevõrra ambitsioonikam – 70 protsenti).

2030. aasta vahe-eesmärk on väga oluline, sest me võime küll 2050. aastaks saavutada kliimaneutraalsuse, aga kui me oleme enne seda kulutanud ära kogu 1,5 °C süsinikueelarve ja rohkemgi veel, siis ei õnnestu meil ikkagi kliimakuumenemist hoida alla pooleteise kraadi.

11. detsembril kiitsid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid heaks eesmärgi, et liit peab oma kasvuhoonegaaside heidet vähendama 2030. aastaks vähemalt 55 protsendi võrra võrreldes 1990. aastaga. Kui me ei taha vähendada enda heidet 2030. aastaks nii väga kiiresti, siis jääb pärast 2030. aastat alles niivõrd väike süsinikueelarve, et me peame saama kliimaneutraalseks kaugelt enne 2050. aastat.

Tõsine mure on selles, et Eestil ei ole hetkel kehtivat eesmärki üleüldse selle sajandi esimese poole jooksul kliimaneutraalseks saada.

Euroopa Liidu eesmärgid ei ole piisavad

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Euroopa Komisjoni asepresident Frans Timmermans ütlesid, et detsembris heaks kiidetud -55 protsendi eesmärk ja 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk hoiavad meid õigel teel kliimaneutraalsuseni.

Nagu eelnevalt arutatud, on lisaks kliimaneutraalsuse saavutamisele ülioluline ka see, kui palju kasvuhoonegaase me atmosfääri paiskame enne, kui me saame kliimaneutraalseks. Selle mõtte, et EL-i uus eesmärk on piisav, tagamaad peituvad IPCC 1,5°C soojenemise eriraporti kokkuvõttes poliitikakujundajatele.

Selle kokkuvõtte lõigu C1 põhjal peab maailm vähendama 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet umbes 45 protsendi võrra võrreldes 2010. aastaga ning jõudma 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni, et hoida globaalne kuumenemine 66-protsendilise tõenäosusega alla 1,5°C. EL-i jaoks tähendab see kasvuhoonegaaside heite vähendamist 2030. aastaks umbes 55 protsendi võrra võrreldes 1990. aastaga ja kliimaneutraalsust 2050. aastaks.

Punkt C3 – mis jääb sageli tähelepanuta – ütleb, et selle stsenaariumi puhul tuleb lisaks kasvuhoonegaaside heite vähendamisele eemaldada 21. sajandi jooksul Maa atmosfäärist 100–1000 Gt süsihappegaasi.

Viiendik 21. sajandist on praeguseks lõppenud ning kasvuhoonegaase oleme me atmosfääri vaid lisanud, mitte sealt eemaldanud. Kui me eeldame, et näiteks 2050. aastaks on vajalikud tehnoloogiad olemas piisaval skaalal, peaksime me eemaldama atmosfäärist 2–20 Gt süsihappegaasi igal aastal vahemikus 2050–2099.

See tähendab, et meie, järgmised ja ülejärgmised põlvkonnad peaksime eemaldama igal aastal kuni pool meie praegusest aastasest süsinikuheitest, kasutades selleks tehnoloogiaid, mida õieti veel ei eksisteeri. Riskantne plaan, kas pole?

Kui maailmas õnnestub luua ja rakendada piisaval CCS-i tehnoloogiat, siis on lootust hoida globaalset kuumenemist 1,5°C piires.

Kui see aga ei õnnestu, siis peavad teised maailma piirkonnad kliimakuumenemise piiramiseks vähendama enda kasvuhoonegaaside heidet kiiremini kui Euroopa Liit, mis on maailma üks kõige jõukamaid, arenenumaid ja ajalooliselt suurima kasvuhoonegaaside heitega piirkondi (EL-i liikmesriigid ja Ühendkuningriik on paisanud atmosfääri 22 protsenti kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest, ainult USA-l on meist suurem jalajälg – 25 protsenti).

See oleks ajalooliselt väiksema jalajäljega, vähem arenenud ja kliimamuutustele haavatavamate piirkondade suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kui nad ei suuda vähendada oma kasuvhoonegaaside heidet meist kiiremini, siis ületab globaalne kuumenemine 1,5°C, mis toob kaasa tohutud muutused looduskeskkonnas, suured inim– ja majanduslikud kaotused ning väikeste saareriikide kadumise maakaardilt.

Olulisi peenes kirjas detaile on veel

Üks oluline nähtus, mida IPCC 1,5°C soojenemise eriraport eriti ei arvesta, on looduses toimivad positiivse tagasiside mehhanismid, mis kiirendavad inimtekkelisi kliimamuutuseid.

Üks positiivse tagasiside mehhanisme on näiteks see, mis toimub mägedes liustike sulades: valge jää alt tuleb nähtavale tume maapind, mis – erinevalt jääst, mis peegeldab päikesevalgust – neelab suurema osa sellele langevast päikesevalgusest endasse, muutub soojemaks, soojendab selle käigus atmosfääri, mis kiirendab veelgi jää sulamist mägedel.

Need mehhanismid toimivad laialdaselt Siberi maastikupõlengutes, sulavatel polaaraladel ja ka meie lumevaesteks muutunud talvedel. Neid mehhanisme arvesse võttes on 1,5 °C soojenemise piiresse jäämise süsinikueelarve umbkaudu veerandi võrra väiksem, kui seni mainitud 420 Gt 2018. aastal, mis tähendab, et kasvuhoonegaaside heidet tuleb vähendada veel kiiremini.

Teine tähtis põhimõte, mis on seisab Pariisi kokkuleppe artiklis 2 ja üldsegi mitte eriti peenikeses kirjas, on see, et kliimamuutuste pidurdamise vastutust kannavad kõik riigid ja kohustus viia ellu muutusi sõltub riigi suutlikkusest seda teha.

Näiteks tähendab see, et riigid, kes on rajanud endale fossiilsete kütuste abiga teid, haiglaid ja muud riigi toimimiseks vajalikku taristut ning oluliselt suurendanud fossiilsete kütuste abiga enda jõukust, on kohustatud kliimamuutuste pidurdamiseks tegema palju rohkem, kui riigid, kel niisuguseid võimalusi pole seni olnud.

Ei saa ju eeldada, et riigid, kus igaühel pole ligipääsu veevärgile ja haridusele, võtaksid uudseid tehnoloogiaid kasutusele palju kiiremini kui riigid, kus inimesed elavad üldiselt kütte ja konditsioneeriga majades ning sõidavad igapäevaselt autoga.

Eesti, mis on inimarengu indeksi järgi 30. riik maailmas6 (oleme kuuendiku kõige kõrgemalt arenenud maailma riikide seas) ning mis on Euroopa Liidust viimase 15 aasta jooksul saadud toetuste najal enda majandust ja inimeste heaolu oluliselt kasvatanud, kuulub kindlasti nende riikide hulka, mis peaksid kasvuhoonegaaside heidet vähendama keskmisest kiiremini.

Kokkuvõte

Kliimakuumenemise hoidmine minimaalsena – 1,5°C juures või võimalikult selle lähedal – võimaldab oluliselt vähendada kliimamuutustega seotud kahju inimestele, teistele liikidele ja majandusele.

Kui me ei taha selle eesmärgi saavutamisel jääda lootma tehnoloogiatele, mis ei pruugi kunagi piisaval skaalal toimida, siis peame me vähendama oma kasvuhoonegaaside heidet palju kiiremini, kui me oleme seda hetkel rahvusvahelisel ja riiklikul tasandil plaaninud.

Sellesse peab panustama iga inimene, ettevõte ja riik. Ei saa öelda, et inimesed poleks selleks sugugi valmis. Noored Eestis ja üle maailma on juba sajakonnal järjestikusel nädalal kliimastreikidel nõudnud kiiret, teaduspõhist tegutsemist kliimamuutuste peatamiseks, rahvaalgatus "Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035" kogus üle kahe tuhande toetusallkirja7, 70 Eesti ja välismaa tehnoloogiaettevõtet on lubanud saada 2030. aastaks kliimaneutraalseks8.

Nüüd on vaja, et riik astuks selle muutuse etteotsa ja suurendaks seda regulatsioonide ning õigusruumi kujundamisega.


* Lihtsuse mõttes tegin nende arvutuste juures eelduse, et alates 2021. aastast vähendab terve maailm kasvuhoonegaaside heidet samas tempos ja lineaarselt, st mingi kindla arvu tonnide võrra igal aastal. Võimalik oleks ka näiteks vähendada kasvuhoonegaaside heidet eksponentsiaalselt, st mingi kindel arv protsente igal aastal, ja siis tuleksid arvud pisut teised, aga sõnum jääb samaks: me peame vähendama kasvuhoonegaaside heidet oluliselt kiiremini, kui me oleme seni plaani võtnud.

Allikad:

1 BBC. Climate change: EU leaders set 55% target for CO2 emissions cut. Loetud: https://www.bbc.com/news/world-europe-55273004, 15.12.2020
2 IPCC. Special Report: Global Warming of 1.5 °C. Summary for Policymakers. Loetud: https://www.ipcc.ch/sr15/chapter/spm/, 13.12.2020
3 Süsinikueelarve kalkulaator. Loetud: https://carbonbudgetcalculator.com, 13.12.2020
4 Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkogus. Loetud: https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/daviz/total-ghg-emissions-1#tab-chart_1, 13.12.2020
5 Ülemaailmne CO2 heide. Loetud: https://ourworldindata.org/co2-emissions, 14.12.2020
6 Inimarengu indeks. Loetud: http://hdr.undp.org/en/data, 13.12.2020
7 Rahvaalgatus "Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035". Loetud: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/9fe50a8b-984d-4ade-b978-0076ea4de07a, 15.12.2020
8 Tehnoloogiaettevõtete Rohelepe. Loetud: https://techgreenpledge.org/, 15.12.2020

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: