Füüsikaga meil koolis vedas, sest kõik kolm füüsikaõpetajat olid väga tugevad pedagoogid nii arvutustes kui ka praktikumides. Me armastasime neid, sest nad tegid asja selgeks, võtsid hirmu maha ega olnud samas põrmugi liberaalid selle sõna halvas tähenduses. Maksid kord ja arusaadavus, mitte "kolm tingimisi" ning viilimine.

Kogu füüsika ehk see tunniplaaniaine, mida kõrgkoolides nimetatakse "üldfüüsikaks", tundidesse ära muidugi ei mahtunud. Meile õpetati peaasjalikult valitud peatükke mehhaanikast, magnetismi, elektriasjandust ja paragrahve optikast.

Valitud peatükid mehhaanikast sisaldasid liikumist, jõude ja massi, mitte näiteks jalgrattaõpetust (oleks siis olnud veel elitaarne)  või tugevusõpetust, paragrahvid optikast seisnesid valguskiire liikumises ning murdumisnäitajates, mitte aga silmanägemise füsioloogias, prilliehituses ja mittelineaarses optikas.

Kõige rohkem kaotasime me täheteaduses, sest ajaliselt oli see lükatud füüsikakursuse lõppu ehk üldhariduskeskkooli viimasesse veerandisse, mille tegelikuks sisuks sai ajudrill riigieksami sooritamiseks.

See kõik on tulnud taas meelde, kui ma nüüd loen, missugused raskused üldises hariduses distantsõpe koduste vahenditega enesega kaasa toob. Toob tõepoolest ja väga pikaks ajaks, ent – distantsõppe didaktika ongi juba loomuldasa teistsugune kui näiteks katseklaasi-didaktika anorgaanilises keemias. Või soojuspaisumine või trafoõpetus.

Ma ei pea silmas üksnes seda, et distantsõpe võib olla puhtrahaliselt küllaltki kallis, sest digitaalne õppevahend on tihtipeale personaalne ega tarvitse olla seejuures sugugi eestikeelne. Pean silmas seda, et kaasaegne distantsõpe nõuab kiiretoimelist algoritmilist pedagoogikat, kaasa arvatud oskus pöörata valesti läbitud teeotsalt tagasi õigesse lähtekohta.

Mitte siis seda, mida kunagi nimetati tagasisideliseks didaktikaks, vaid nimelt eksimuse anatoomia uurimist või, kui pole põhjust sedastada eksimust, siis alternatiivide leidmist.

Täheteaduse ulatuses ja piltlikult arutledes – kui taevas on pilves ja ilm on sombune ning teleskoopi ei ole ja füüsikaõpetajat samuti mitte, siis alternatiivina on arvuti abil võimalik teha endale selgeks näiteks "asteroseismoloogia".

See on teadustevaheline uurimisala, mida üldhariduse raames ei õpetata, kuid on väga põnev valdkond täheteaduse ja maavärina-teaduse piiril, nii et kes on vähegi tõsisemalt huviline maakera sisemuse, taevalaotuse aga ka loodusliku heli maailma vastu, võib selle kaudu õppida tundma igasuguseid eluks tarvilikke asju.

Matemaatikas näiteks mis on "logaritm", geomeetrias mis on "sfäär", füüsikas jällegi, kuidas näevad välja "spektrogrammid" ja "seismogrammid", astronoomias, mis on õigupoolest "täht" jne.

Võib-olla on astronoomia ehk tähistaeva äratundmine selle sõna kõige laiemas mõttes koos oma vaatlusriistade, arvutuste ja tehniliste oskustega pisut elitaarsem kui näiteks mehhaanika (aga mitte taevamehhaanika!), aga ei kärbi fantaasiat ning, mis peaasi, seda võib esitada väga lõbusal ja isegi heliseval kujul.

Et selles veenduda, tuleb lugeda läbi Tartu observatooriumi kaasprofessori, Moskva ülikooli lõpetanud PhD Anna Areti artikkel "Lühike sissejuhatus asteroseismoloogiasse" (Tartu Tähetorni kalender 2021. aastaks" (Tõravere 2020, lk. 63-67)) või, kui see tundub olevat liiga surmtõsine, siis muudavad taevased ja maa-alused probleemid mõnusamaks kaks toredat raamatut.

Üks neist ilmus mullu sarjas "Eesti Mõttelugu" (154), autoriks samuti Tõravere observatooriumi kaasprofessor PhD Laurits Leedjärv ning kannab pealkirja "Rännakud kõiksuses", teine päris äsja. Selle autoriks on Tõravere Observatooriumi vanemteadur, astronoom ja ja teaduskorraldaja, teadusdoktor Tõnu Viik, kes viimastel aastatel on on Eestis neid väheseid, kes õpetab siinmail matemaatilise füüsika võrrandeid.

Tõnu Viigi raamatu pealkirjaks on "Astronoomialoengud" (Postimees Kirjastus, 2021), ent see pole ei loengukonspekt ega kursuseraamatki.

Ei Laurits Leedjärve ega Tõnu Viigigi teos ole ajaviiteline ega kirjutatud vahelugemiseks, ka mitte aabitsalik. Nendega ei saa minna teleskoobi juurde, ajada seal sisukorrast ja leheküljelt näpuga järge ja uurida, mis toimub taevas üleval ning maakoore all. Minimaalne oleks teada, mis asjad on "lääts" ja peegel" ning kuidas käib trianguleerimine ehk mis on üldhariduslik trigonomeetria.

"Astronoomialoengud" on muhe jutustus tähtedest, ilmaruumist ning elust väljaspool bioloogilisi parameetreid, aga seespool eluks vajalikke tingimusi, näiteks keemilisi elemente ja vett.

Katastroofiline hirm eksistentsi otsasaamise ees on jäetud kõrvale, kuid sisse on toodud maa ehitus lahus maakera geoloogiast, litoloogiast, maa atmosfääri stratifikatsioonist eriti selle ülemistes kihtides ja noosfäärist – üldse kõigest, mida saaks lugejale pakkuda kui olemise eksootilist poolt.

Loed niisugust jutustust ega pea närviliselt ootama, millal neetud astronoomiatund lõppeb ning võid tunnikontrolli või kontrolltöö ise sisustada ja endale ka ise hinde panna.

Me ei saaks öelda, et Tõnu Viigi raamat on tahe lugemine (Juhan Peegli väljend) veest ja jääst ning kivimitest astronoomiliste teguritena. Raamat vastab oma pealkirjale selle erisusega, et Tõnu Viigi järgi saab tähti uurida ka vee kaudu mõnedel kriitilistel asjaoludel, kusjuures ta on vältinud minemist labaseks ega ole näiteks küsinud, mida rohelised mehikesed joovad.

Kahju on mul veidi sellest, et Tõnu Viigi käsitlusse pole mahtunud ilmaruumi astrofüüsika isegi mitte sel kujul, nagu seda harilikult tehakse, nimelt küsides, kas füüsikaseadused teispool mustade aukude suuet on ikka needsamad, mis kehtivad ka siinpoolsuses või on füüsika seal hoopis teistsugune kui meil. Tõnu Viik on ses suhtes skeptik ega ole seetõttu külglibisemisse kaldunud.

Vaidlemata talle kuidagi vastu, ei pääse ma siiski küsimast: kui elu meie galaktikas siin Maa peal on mitte rariteetne, vaid lausa unikaalne, siis sellest võib järgneda, et astronoomia lõplikkus on reaalsem kui astronoomia jätkuvus.

Ma ei paku käesolevas helgemat horisonti, aga ainuüksi juba elementaarosakeste arvuline ammendatus ei ole veel ühtegi füüsikut õnnelikuks teinud. Jätkuvus on inspireerivam kui eksistentsi kinnikeeramine. Selles peitus näiteks füüsiku, kirjaniku ja kunstniku Madis Kõivu traagika.

Tõnu Viigi raamatut võib lugeda niisiis ka meeleparanduseks. Kes selle tervisliku töö ette võtab, peaks ühe koha ta loengutes ometi ära parandama. Leheküljel 129 kirjutab Tõnu Viik, kuidas ta Kuramaalt vaatas sealse raadioteleskoobi redelilt Sõrve majakat. Ma ei kahtle selles, kuid eelistan eesti keelt: meie keeli on Irbe väin Kura Kurk.

Ei kahtle ma selleski, et nn rohepööre vajab inimeste harimiseks palju rohkem head aimekirjandust kui hüsteerilisi ajaleheartikleid. Kahjuks oli Tartu ülikooli normaalse füsioloogia kauaaegne õppejõud PhD Peet-Henn Kingisepp (1936-2012) juba ravimatult haige, kui ta järele andis ja hakkas kirjutama lapselapsele mõeldud raamatut veest.

Valmis sai ta sisukorra ning veidi ka märkmeid ja muidugi poleks see raamat tulnud astronoomilisest veest. Aga kuna Eestis on uuritud vett väga kaua – ilma et see kooliprogrammides kuidagi süstemaatiliselt kajastuks –, siis leiduks asjatundliku eestlase veeloengutel analoogiliselt Tõnu Viigi astronoomialoengutega igamehe riiulis ja arvutis vähemasti niisama auväärset ruumi koguni mitme raamatu jagu.