Nädala eest paljastas ajakirjanik Brian Krebs uue identiteedivarguste platvormi. Nexuse nimeliselt veebilehelt võis osta üle 153 miljoni autojuhiloa. Pimeveebis asunud leht on nüüdseks suletud. Selle lugu on aga hoiatuseks kõigile interneti vanusekontrolli pooldajatele.

Peale juhilubade leidus lehel ka ID-kaarte ja reisidokumente. Ohvrid olid peamiselt Ameerikast ja Kanadast. Allikaks oli käimasolev andmeleke identiteedituvastuse teenust pakkuvast ettevõttest.

Selleks ettevõtteks oli tõenäoliselt IDScan. Nimelt olid Nexuses leiduvatel dokumentide fotodel juures ajatemplid. Nende abil said ohvrid tuvastada, kellega ning millal oma andmeid jagasid. Isikutuvastuseks juhilube kogunud erinevad ettevõtted olid IDScani kliendid.

Nexuse laadsete teenuste klientideks on sageli teised kurjategijad. Näiteks 2017. aastal müüdi kauplemisplatvormi Opteck lekkinud andmebaasi internetis. 2024. aastal kasutasid petturid sealt ja mujalt saadud andmeid petukõnedes, et kunagistelt kasutajatelt krüptoraha välja petta. Selleks esinesid nad uurijatena, kelle andmed said avalikest registritest. Ohvritele valetati, et nende varadega on toimunud kahtlase tehingud. Kahjude "hüvitamise" protssessi käigus kandsid ohvrid petturitele erinevate "kulude" ning "kindlustuste" näol raha üle. Hüvitis ise ei laekunud muidugi kunagi.

Eestit on juba mõnda aega räsinud sarnased petukõned. Mugavusest on paljud meist viimasel kümnendil lahkelt oma andmeid igale e-poele ning platvormile jaganud ja nii ka andmeleketesse sattunud. Tõenäoliselt on need lekked üheks põhjuseks, miks petukõned ja -kirjad on niivõrd veenvaks muutunud.

See peaks olema hoiatav näide kõigile interneti vanusekontrolli pooldajatele. Laste kaitsmise ettekäändel kehtestavad riigid vanusepiiranguid sotsiaalmeediale. Piirangud peaksid laienema ka otsingumootoritele ja äpipoodidele. Piirangute ulatusega võrdeliselt kasvavad nii andmelekete risk kui ka ulatus.

Tehisintellekti abil kasutaja vanuse hindamine fotode või videode põhjal riske ei maanda. EL-i vanusekontrolli rakendus seda mõneti teeb, sest ei edasta isikuandmeid. Samas on isikuandmeid vaja äpis oma vanuse esma kordseks kinnitamiseks. Seega andmelekete oht säilib, ainult allikad muutuvad.

Vanusekontrolli pooldajad võrdlevad seda sageli alkoholi ostmisega. Mõlemal juhul tuleb oma vanust kinnitada isikut tõendava dokumendiga. Alkoholi ostmisel peame seda mõistlikuks, sest nii kahandame kahju lastele. Samamoodi tuleks justkui mõistlikuks pidada sotsiaalmeedia vanusekontrolli.

Nexuse juhtumi valguses on ilmne, et tegemist on eksitava analoogiaga. Võrdlus oleks adekvaatsem, kui viinapoe müüja sarnaneks rohkem IDScani teenusega. Esiteks teaks selline müüja, et käisite eelnevalt Ikeas ja Ulakas Kaunitaris, sest ta töötaks korraga nii neis kui ka paljudes teistes poodides. Teiseks oleks sellisel müüjal fotograafiline mälu ning talle unustati öelda (või jäeti ütlemata), et ta peaks kohe peale teie vanuse kontrollimist teiega seonduva unustama. Kolmandaks jagaks selline müüja kõiki oma teadmisi lahkelt igaühega, kellel on kohtu luba või oskus ta ära rääkida (ehk häkkida).

Kui poodides töötaksid sellised müüjad, siis kõige öeldu valguses ei tunduks vanusekontroll avalikes aruteludes enam nii tõhusa, mõistliku ega proportsionaalse meetmena kahju ärahoidmiseks.

Seda kinnitab ka senine praktika. Austraalia kehtestas esimesena sotsiaalmeedia keelu. Kolm kuud hiljem kasutas 81 protsenti sealsetest lastest seda endiselt, 58 protsenti lausa iga päev. Selmet kogemusest õppida kavandavad sealsed poliitikud vanusekontrolli laiendamist otsingumootoritele ja võib-olla ka VPN-idele. Kõige selle jõustamine nõuab üha laiapõhjalisemat internetikasutajate jälgimist.

Parem idee on reguleerida sotsiaalmeedia ettevõtete ärimudelit. Kasutajaid hoitakse võimalikult kaua platvormidel, et neid käitumise alusel profileerida ning nende huvidele vastava reklaami näitamise pealt teenida. Sellise käitumusliku reklaami keelamine oleks esimene samm õiges suunas. Olemasoleva privaatsuse kaitse tugevdamine koos monopolide parema reguleerimisega oleksid järgmised sammud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.