Lauri Hussar: valimistel otsustatakse, kas Eesti läheb edasi või tagasi
Lauri Hussari kõne Eesti 200 valimiskongressil 15. jaanuaril.
Kui ma neli aastat tagasi liitusin meie erakonnaga, siis ütlesin, et ei taha ärgata ühel hommikul üles Eestis, mis on tundmatuseni muutunud. Kahjuks pidin järgnevatel aastatel endalt liiga sageli küsima, kas kõik nähtu on unes või ilmsi.
Me nägime, kuidas Eesti kaldus ligi kaheks aastaks kõrvale liberaalse demokraatia kursilt ja poliitika viidi abielureferendumi aruteludega inimeste magamistubadesse. Me nägime, kui kalliks läheb meile maksma pika plaani otsuste puudumine, kui satume kriisidesse, olgu selleks koroonakriis või energiakriis.
Me oleme näinud lõputut lohisevat ja üleolevat juhtimist, milles riik kõiketeadjana kohtles ettevõtjaid kui ülimalt kahtlast elementi. Ja ettevõtjate usaldus riigi vastu ongi langenud. Nii ei ole meil olukorras, kus Leedus plahvatas reedel gaasijuhe, ikka veel oma LNG võimekust, kuigi just seda nõuab meilt energiajulgeoleku tagamise vajadus.
Nii ongi viimased kümme meetrit sellest projektist veel ellu viimata. Me oleme näinud lugematult solvamisi, solvumisi, tülisid ja leppimiskoosolekuid, meie mällu on söövitatud pildid leppimistortidest. Meie mällu on jäänud pildid punase mänguauto taustal poseerivatest valitsuse liikmetest, kes matavad järjekordset sõjakirvest.
Me oleme näinud, kuidas võimu külge klammerdunud poliitikud annavad selle eest ära kõik, mis neil on anda. Kuidas loobutakse põhimõtetest, kui on vaja võimul püsimiseks riigieelarvest poliitilisi lubadusi täita nii, et riigi rahakott ragiseb. Me oleme näinud seda, kuidas keeratakse enda koalitsioonipartneritele selg ja sellesse lüüakse nuga noa järel.
Me kuulsime ka eile kõnesid, kus praeguste erakondade esimehed täiesti tuimalt iseenda tegudele vastu rääkisid. Ei ole nii, et valimised annavad erakondadele puhtad riided ja uue leiva lauale. Me oleme näinud viimased kümme aastat piinlikku poliitikat. Poliitikat, kus riigi raha kasutatakse süüdimatult enda võimu tsementeerimiseks, väikesteks ja suuremateks meeleheadeks, mis kokku annavad järgmisele valitsusele tänavuse riigieelarve, mille puudujääk on pea kaks miljardit eurot.
See on põhjus, miks Eesti 200 on mures. Me oleme pidanud kõrvalt vaatama, kuidas järjestikused valitsused on lati alt läbi sörkinud, otsimata mingeidki tulevikku suunatud arukaid lahendusi. Selle asemel on astutud samme, mis on kokkuvõttes läinud maksma kümneid miljoneid eurosid, nagu juhtus teise samba maksete hüvitamisel. Teise samba lammutamise mõju inflatsioonile me alles arvutame kokku, aga selge on see, et selle tõttu oleme jäänud kõik vaesemaks.
Selle riigivalitsemistsükli jooksul on valitsusvastutust kandnud kõik tänased parlamendierakonnad. Kirsina tordil nende tegevuse kohal on maksumaksjate raha täiendav kulutamine helikopteri- või katuserahana, et pisutki kompenseerida enne valimisi oma möödalaskmisi ja tegematajätmisi.
Milton Friedman ütles õigesti, et valitsuse lahendus on tavaliselt sama halb kui probleem ise. Vaid julgeolekuvallas saame öelda, et Eesti on suutnud Ukraina sõjale reageerida kiiresti ja adekvaatselt. Aga sõja esimene tagajärg ongi tõde ja selle teadvustamine endale ja teistele.
Mul on hea meel Teid kõiki siin saalis näha. Te olete rõõmsad ja tegusad. Tänan Kristinat tänan pühendunud töö eest meie programmi koostamisel. Tänan ka juhatuse liikmeid ning töörühmade juhte ja liikmeid. Tänan ka eksperte väljastpoolt erakonda, kes andsid meile nendeks valimisteks väga suure poliitilise laengu.
Eesti 200 on tulnud Eesti poliitmaastikule tooma uut taset, et meil oleks valimistsüklist pikem vaade, pikem kui koalitsiooni eluiga, nagu on tavaks kujunenud. Eestist ei ole lohisev ja üleolev ametnike riik saanud ühe aastaga, selleks on kulunud kümmekond aastat ja põlvkord pehmeid poliitikuid. Riigi käimasaamiseks kulub vähemalt sama kaua aega. Ja on täiesti selge, et tuleb teha otsuseid, otsustamine on aga muutusteks möödapääsmatu.
Eesti 200 ei karda vastutust. Me ei lähe liigutama pabereid ühelt laualt teisele. Me läheme, et äratada riik tuimast allakäigu unelaulust, mille saatel me vaikselt vee alla vajume.
Eesti 200 plaani keskmes on Eesti inimene, kellele tahame anda usku ja lootust, usku et me saame ühiselt hakkama ja lootust, et elu läheb paremaks, meie jõukus kasvab ja et me saame end tunda julgelt ja kindlalt. Ja Eesti läheb edasi, avatuse, arukuse ja vabaduse teed.
Me tahame, et meie kõigi jõukus kasvaks ja jõuaks Põhjamaade tasemele. Selleks vajab Eesti majandusreforme, kui tahame, et meie ettevõtete konkurentsieeliseid säiliksid ja meie majandus ning ettevõtjate ja inimeste jõukus kasvaks. Eesti 200-l on see plaan olemas. Täna on siin saalis Joakim, kes valmistub väga energiliselt asuma rahandusministri ametisse. Kuulan Joakimi alati suure huviga ja tänan, et meil on võimalus ühiselt seda teed käia.
Kui meil on tarvis teha olulisi investeeringuid, tuleb selleks võtta laenu, kuid me ei toeta rahalaenamist jooksvate kulude katteks. Täna on Eesti eelarvepuudujääk juba 4,6% SKP-ist. See number ei anna meile just kindlust, et Eesti oleks tõepoolest kindlates kätes. Mulle tunduvad Joakimi käed hoopis kindlamad. Nende kätega kaotame me maksuküüru, mis on tekitanud ainult palju segadust. Eesti peab taastama ühetaolise tulumaksusüsteemi, mis on olnud meie edu ja stabiilse maksukeskkonna üks alustala.
Me oleme ka hariduse erakond ja leiame, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika. Hea õpetaja palk 3000 eurot on vaid osa sellest plaanist, mille lõppeesmärk on lisaks maailma parimale kooliharidusele viia Eesti ülikool maailma saja parima kõrgkooli hulka. Just ambitsioon on see, mis sunnib meid pingutama ja seeläbi avab uusi horisonte. Ilma hariduseta ei saavuta me midagi, see on meie jaoks veelgi tähtsam, kui rohepööre.
Aga rohepööre on meie jaoks ülioluline. Meil on täna kõik võimalused, et muuta Eesti aastaks 2030 taastuvenergia toel konkurentsivõimelist elektrienergiat eksportivaks riigiks. Selleks peab olema vaid tahet, pealehakkamist ja julgust. Eesti kasutab mujal toodetud tuumaenergiat ka praegu. Ja kui vaja, siis leiame üksmeele ka Eestisse tuumajaama rajamise küsimuses. Maailm meie ümber näitab, et liikudes keskkonnasäästlike lahenduste teed, ei tohi sulgeda ühtegi võimalust, vaid neid tuleb juurde luua. Meenutan taas reedest plahvatust Leedus. Me oleme väikesed ning avatuse ja asukoha tõttu väga haavatavad.
Eesti 200 pakub Eesti inimestele mugavat ja sujuvalt toimivat riiki. Pakume Eestit, kus ei pea, avaldus näpus, ametnike vahet jooksma ega lapsele lasteaiakoha saamiseks teda teisel elupäeval omavalitsuses järjekorda registreerima. Pakume personaalset riiki, kus ametnik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks. Pakume Eestit, kus kõigi inimeste andmeid valdav riik tuleb ise inimesele appi, kui märkab, et abi ja toetus oleks teretulnud.
Ja viimaks peame rääkima julgeolekust. Mul on tohutult hea meel, et meiega on Margus, Kalev, Igor ja Peeter. Nende asjatundlikkus ja otsustavus on andnud meile tugeva, läbikaalutud ja ülimalt ambitsioonika nägemuse riigikaitsekokkuleppest, mille tahan sõlmida kõigi Eesti erakondadega. Riigikaitse ja isegi liitlassuhete ehitamine on ülimalt pikaajalised protsessid. Just selle tõttu vajame me ühist selgust selles, kuidas me vaenlase alistame, kui ta end meie vastu pöörab.
Me mõtleme kõik Ukrainale ja oleme neile tagalaks. Ja me ei lepi vähemaga, kui Ukraina võit, sest meie naaber (on kahjuks hullunud koletis, kes) ei kohku tagasi mitte millegi ees. Me peame Ukrainalt õppima ka seda, kui habras on sõja kätes tsiviilühiskond ja kui paljud inimesed selle läbi kannatavad. Ja me peame õppima ründama, ellu jääma ja rahvana kestma ükskõik, millistes oludes.
Täpselt neli aastat tagasi olime me noor, vaid paar kuud vana erakond, Me tegime tulemuse, vastu ootusi, üle kõikide ennustuste ja reitingute tulemuse, ent jäime napilt parlamendist välja. Täna on Eesti 200 valmis. Eesti 200 on valmis tegema enda parima valimistulemuse.
Ma kinnitan teile, et Eesti 200 on valmis võtma valitsemisvastutust. Meil on selleks tugev programm ja ambitsioonikas valimisnimekiri, milles on palju eksperte ja eri valdkondade tipptegijaid. Mul on väga hea meel, et täna tuleb meie ette ka Marek, kes räägib, milline saab olema meie valimiskampaania, mida ja kuidas me ütleme ja kuidas me kokku kõlame. Ma tänan Marekit ja kõiki meie abilisi, kes on loonud Eesti inimestele võimaluse valida vanade erakondade asemele Eesti 200.
Meie seas on mu hea sõber Jüri Lehtmets, kes tuletab meile meelde, et kõik on võimalik. Ma palun aplausi mehele, kes läheb läbi elu tohutu tahtejõu abil, näidates meile, et kõik on võimalik ka ainult tänu ühele liikuvale sõrmele. Kõik on võimalik, kui sul on pealehakkamist ja julgust elule silma vaadata.
Meie siht on see, et kõik Eesti inimesed oleksid hoitud, saaksid unistada ja oma unistusi suurelt realiseerida ning olla elujaatavad. Just see elust rõõmu tundev hoiak annab Eesti 200-le kindluse, et meiega on kõik võimalik.
Need valimised on kõige olulisemad valimised pärast 1992 aastat. Juba pikka aega kuuleme Eesti riigijuhtide suust seda, kuidas mitte miski pole võimalik. Peaminister ütleb, et mitte midagi ei ole võimalik teha, sest koalitsioonipartner ei luba. Koalitsioonipartner ütleb, et neil ei ole hääli. Ametnikkond ütleb, et kõik on liiga keeruline.
Nii ei olegi võimalik ehitada teid ja tuuleparke. Ei ole võimalik rajada maale korralikku internetiühendust. Ei ole võimalik. Ei ole võimalik pakkuda lastele lühikest kooliteed ja eakamatele inimväärset elu. Ei ole võimalik, sest ikka on midagi puudu. Tavaliselt raha, aga ka jabur bürokraatia või ametnike suva. Tülikas on midagi ette võtta või maksudena kogutud raha rohkem inimeste hüvanguks jagada.
Hea tahe on küll tore asi, kuid kui see otsusteni ei vii, siis on see kasutu. Jutu abil tõrvikut ei süüta ega jõge ei ületa. Aga me peame minema edasi, sest nendel valimistel otsustatakse, kas Eesti läheb edasi või tagasi. Reformierakond ei tee juba ammu reforme. Nad on enda ja teiste valikute summana pantvangid kuldses puuris – enda võimuambitsiooni nimel on nad loobunud ka stabiilsusest riigi rahanduses.
Eesti 200-le see ei sobi. Me teame, et tegelikult on puudu julgusest, tahtmisest ja otsusekindlusest. Tegelikult on ees hirm kaotada oma positsioon või valimistel mõned hääled. See ei tohi olla meie tase. Eesti 200 pikk plaan sisaldab ideid, mis viivad Eesti uuele tasemele. Me ei rahuldu keskpärase juhtimise ja poliitikaga, me väärime parimat.
Mis on meie ambitsioon? Meil on vaja saavutada uus tase Eesti hariduses, julgeolekus, riigivalitsemises, tervishoius, majanduses ja energeetikas. Me ei rahuldu vabandustega, et mitte miski pole võimalik. Meiega on kõik võimalik. Võimalik olla tark ja jõukas. Võimalik olla erinev ja eriline.
Eesti vajab uut ja progressiivset valitsust. Eesti 200 on valmis tegema koostööd kõikide uuendusmeelsete erakondadega, et saada Eestile uuesti hoog sisse. Et saada maailma parimaks. Head ideed ja reformid on üksnes siis head, kui need ka ellu viia.
Uskuge mind, me viime need mõtted ellu, ühiselt, sest kõik on võimalik. Elagu Eesti! Elagu Eesti 200!
Toimetaja: Kaupo Meiel