Umbes kuue nädala pärast on Eestimaal demokraatia pidupäev, mis mõjutab Eesti tulevikku palju pikema perioodi jooksul ja mastaapsemalt kui vaid neli aastat, mis on ühe valimistsükli pikkus. 

Järgmiste aastate jooksul pannakse paika väga oluline vundament rohepöördele: kuidas läheme üle taastuvenergiale, kuidas tuleme toime majanduskriisiga, keskkonna- ja kliimakriisiga ja kuidas sellise erakordse pinge all rahvas populistide rüppe ei vajuks. Mitmete kriiside samaaegne esinemine on põhjustanud ka vaimse tervise kriisi. Praegu sureb rohkem inimesi enese käe läbi, kui autoõnnetustes. Ma arvan, et selline nukker statistika räägib enda eest. 

Ajastul, kus tervise-, energia-, majandus- ja kliimakriis lakkamatult üksteist taga ajavad, ei ole meil võimalust õiglast üleminekut edasi lükata. Ilma ühiskondliku solidaarsuseta ei ole lootust, et kliimamuutuste tagajärjed tavalisele inimesele armu annaks.

Kui jätkame samasuguse pea liiva alla peitmise ja üksikisikutele vastutuse veeretamisega nagu seni on tehtud, on tulemuseks äärmuslik ühiskondlik ebavõrdsus, vaesus ja ääremaastumine. Üksikisikud ei pea kandma vastutust suurkorporatsioonide ja poliitikute tegemata jätmiste tagajärgi. Juba eos peame kujundama süsteemi, mis loob eeldused majanduseks, mis meie ökoloogilistesse taluvuspiiridesse mahub.

"Kriis" tähistab rasket olukorda, ohtlikku seisundit või haiguse pöördepunkti. Haiguse pöördepunktis saab juhtuda üks kahest, kas haiguse leevenemine või süvenemine. Keskkonnakriisi saab mõista samamoodi. Me oleme pöördepunktis, kust saab minna kas paremaks või halvemaks. Maailm on palavikus ja olulised institutsioonid teavad, mida nad tegema peavad, et paraneda, aga hirm oma seni kogutud jõukuse ja võimu kaotamise ees hoiab neid olulisi muudatusi tegemast.

Sellises olukorras, kus oleme mitmes valdkonnas üheaegselt tupikusse jõudnud, peame hakkama mõtlema ja tegutsema teisiti. Me vajame lahendust, mis tegeleks probleemide juurpõhjustega - see tähendab, et me peame maailma vaatlema terviklikult. Me näeme, et üks asi mõjutab teist - kõik on kõigega seotud - millest võime omakorda järeldada, et kõik on üks.

See, mis on väljas, see on ka sees. See seostub meie keskkonna olukorraga ja meie vaimse tervisega. See, mis toimub meie ümber, meie keskkonnas - kajastub ka meie enesetundes. Ega asjata ei otsi inimesed endale kodu ja puhkuspaika looduskaunitesse ja elurikastesse kohtadesse. Tervis, mis pakatab väljas, jõuab ka meie sisse. See toimib ka vastupidi: kui vee, õhu ja mulla kvaliteet on kehv, siis on ka meie tervis kehv vaimselt ja füüsiliselt.

Teadlased on juba aastaid hoiatanud meid keskkonda laastava inimtegevuse tagajärgede eest. Me saeme oksa, millel ise istume, ainult et see oks on väga väga paks ja meie saagimine tundub suure oksa kõrval aeglane. Meile jääb mulje, nagu võiksimegi lõputult samamoodi edasi minna. Aga ökosüsteemil on oma piirid ja need ei veni igavesti. Ühel hetkel annab ka kumm venitamisele alla ja läheb suure pinge all katki. 

Me ei tea täpselt, kus see murdepunkt asub, aga me teame, et ta on olemas. Samamoodi, nagu me kindlustame oma kalleimat vara: oma maja ja oma autot, peame ümber käima ka oma Maaga. Parem on olla kindel, kui et pärast tagantjärele kahetseda. Ettevaatlikkust ja austust looduse vastu ei tohi unustada.

Meenutan, et üks väheseid asju, mille üle inimese jõud ja nutikus ei käi, on justnimelt loodus. Enne sureme meie, kui loodus. Ja just see aupaklikus millegi nii võimsa vastu on roheliste maailmavaate olemuslik osa.

Paljud räägivad, et rohelised on erakond, keda ei ole vaja. Teistel erakondadel on ju ka oma keskkonnaprogramm, miks siis need ei sobi?

Kui me räägime julgeolekust, haridusest, sotsiaalkaitsest või rahandusest, siis ei heideta teistele erakondadele ette, et nad vaid ühe teemaga tegeleks. Igal erakonnal on oma ideoloogiline vaste ja sellest lähtuv filter, mille läbi nad valdkondi vaatlevad. Ideoloogia on nagu toonitud prillid, millega näeb kõiki objekte samamoodi, nagu palja silmaga, lihtsalt teatud toonis. Nagu teistel erakondadel, on ka meil oma programmis esindatud kõik valdkonnad. Ja täpselt samamoodi, nagu me hindame iga erakonna vastavat käsitlust mingis teemas just sisuliselt, tuleb seda teha ka keskkonnateemas. 

Keskkonnavaldkond on selline, mis on alati igas tsivilisatsioonis mänginud põhilist rolli. Keskkonnast oleneb põllumajandus ja meie toit, joogivee olemasolu ja kvaliteet. Kliimast oleneb meie majandus, meie töökohad ja meie heaolu. Keskkond on keerukas süsteem, mille nuppe naljalt kruttida ei tohi, sest kunagi ei või teada, kuidas see teisel pool maakera mingi protsessi niimoodi käima lükkab. Näiteks võib meil siin pool suve ainult vihma kallata.

Tulemuseks on ökosüsteemi tohutu häirimine, mille üheks füüsiliseks näiteks inimmaailmas saab tuua kogu köögi- ja teravilja saagi mädanemise. Julgeoleku vaatenurgast on selline asi kriitiline, sest Eestil ei ole siis enam oma toiduvaru ja eksport on ära kukkunud. See on otsene julgeolekuoht - sest rahvas, kes on näljas, ei suuda oma riiki hästi kaitsta.

Me peame hakkama vaatama julgeolekut laiemalt, kui vaid militaarses võtmes. Võimekus sõjaliselt mobiliseeruda ja tegutseda on kahtlemata äärmiselt oluline. Sellele keskendudes ei tohi me unustada oma igapäevast julgeolekut, mille tagavad Eesti oma inimesed kõikjal üle meie riigi.

See, kui palju me riiki usaldame, määrab ära, kui väga oleme me valmis Eestit kaitsma ka siis, kui meil on väga raske. Kas me oleme kaitsmas oma kodukohta ka siis, kui elektrit ja keskkütet ei ole ja poest süüa ei saa? Kas me põgeneme ära või jääme vapralt siia? Iga kodu on punkt, milles peitub üks osake Eesti kaitsevõimest.

Ka mets on meie julgeolek. Juba metsavennad näitasid, et Eesti vaim on visa ja sitke, aga ta saab seda olla vaid siis, kui meil on mets. Metsas sai üle elatud rasked ajad. Metsast sai rajada kodu, sinna oli hea varjuda ohu eest ja terve ökosüsteemiga metsas eestlane naljalt nälga ei jää.

Ukrainas toimuva sõja näitel näeme, milline oht on sellel, kui metsa asemel on lage maa. Vene tankid ja sõjasõidukid liikusid kiirelt mööda lagedaid Ukraina steppe. Eesti jaoks on mets kriitilise tähtsusega strateegiline kaitseelement. See on olnud Eestiga aegade algusest saati ja peab seda olema ka edaspidi. 

See teekond Eesti ja Maa tervikliku säilimise ja kaitse eest algas juba 80ndatel, kui Tšernobõli õnnetuse mõjud Eestisse jõudsid ja aasta hiljem fosforiiti kaevandada plaaniti. Ajad oli pingelised ja mõte vabast Eestist oli aina ehedam ja lähemal. Ka Euroopas oli veidi varem samasugune liikumine alanud. Sündisid tänaseks legendaarseks saanud saksa rohelised, kes täna saksa valitsuses Putinile korralikult kohta kätte näitavad. Tegemist on kõige Vene režiimi kriitilisema erakonnaga saksa valitsuses. 

Samal ajal veidi ida pool: Eestis ja baltiriikides põimus keskkonnakaitseliikumine iseseisvusliikumisega, aga iseseisvuse taastanud vabariikides see kahjuks poliitilisele areenile mastaapselt ja püsivalt ei jõudnud.

Möödusid aastad, kuni aastal 2006 ehk 17 aastat tagasi loodi praegune roheline erakond. Sellele eelnes Rohelise erakonna algatusgrupi töö. Kokku tulid targad, mõtlevad ja hoolivad inimesed, kelle jaoks Eesti tulevik sai tulla ainult siis, kui meie keskkonna tervis on tagatud. Läks mööda vaid mõni kuu, kui toimusid 2007. aasta riigikogu valimised ja rohelised pääsesid kuue liikmega riigikokku. 

Noorele erakonnale oli see ülisuur saavutus ja samuti ka väga suur vastutus. Verinoor ja värskelt asutatud erakond läbis kasvuvalusid nagu teismeline organism ja heitlik meeleolu tõi järgnevatel valimistel tulemuseks vähem kui viis protsenti. Sellega jäi rohelised riigikogust välja.

Kui teiste erakondade puhul on selline löök saanud alati saatuslikuks, siis rohelised ei ole sellest heitunud, vaid on alati järjepidevalt ja väsimatult oma asja edasi teinud. Just seesama heitlikkus ja suutmatus otsustada ja kokku leppida oma maailmavaatelises põhimõtetes on nii mõnelegi erakonnale hukatusliku löögi andnud. Nii on juhtunud näiteks Vabaerakonna ja Elurikkuse erakonnaga.

Ka rohelised said tugevalt lüüa, aga on suutnud end läbi aegade hoida ja ajaga kaasas käia. Selline väsimatus paljude aastate jooksul on selge märk põhimõttekindlusest. Roheline erakond on tulnud, et jääda ja kasvada. Vaadates Euroopas toimuvaid arenguid, näeme, et roheline laine jõuab omal moel kindlasti ka Eestisse.

Elasin aastal 2014-2015 Saksamaal ja nägin, et keskkonnateema oli seal jõudnud turundusse. Eestis nägin suuremaid taolisi arenguid alles kaks aastat tagasi. Vahe on umbes seitse aastat. Arvestades, et areng on pidevalt kiirenemas, pakun ma, et ei lähe kaua, kui ka meie inimesed suurel skaalal keskkonda arvestama hakkavad. Esimene võimalus seda testida on juba 5. märtsil. 

Seniks peame vastu pidama nendele kriisidele, mis meie riigi stabiilsust ja ühtsust kõigutavad. Hirm tundmatute ja ettearvamatute muutuste ees annab hoogu autoritaarsetele ja lõhestavatele liikumistele. Ega asjata ei öelda, et demokraatia hoidmine tähendab pidevat ja igapäevast rasket tööd.

Ometi teame, et kergemat teed minemine: oma riigi sulgemine ja range ja vihase režiimi kehtestamine on vale narratiiv. Sellele vastukaaluks, solidaarsusele rajatud roheline ja õiglane üleminek loob Eestisse tasuvaid töökohti, puhtaid linnu, terveid kodusid ning parema tuleviku praegustele ja tulevastele põlvkondadele.

Taastuvad energiaallikad loovad töökohti ja majandustegevust palju laiemalt kui vanamoodsad energiatööstused. Nutika regionaalpoliitika abil saame luua õiglase ülemineku, mis teenib suurettevõtete asemel kohalikke kogukondi ja inimesi. Hajutatud ühistulise kogukonnaenergeetikaga on võimalik energia eest maksmise asemel energia eest hoopis raha teenida. 

Venemaa rünnak Ukraina vastu tähistab pöördepunkti meie ajaloos. See ebaõiglane sõda kõigutab meie rahvusvaheliste suhete alustalasid ja nüüd peab Eesti oma poliitilist visiooni ellu viima uues kontekstis.

Julgeolek tähendab terviklikku lähenemist meie keskkonnale ja meie inimestele. Eesti riik algab Eesti riigi elanikest ja siin pean ma silmas nii meid kui inimesi, kui ka kõiki meie liike. Ka karu, ilves, hunt ja kännusamblik tahab Eestimaal elada. Sest mis muu see loodus siis on, kui mitte elusorganism? Me hoiame Eestit kõigis vormides. Selleks peame me juba eelolevatel valimistel otsustavaid samme astuma - ja see valik on poliitikute ja valijate kätes. 

Rohkem kui kunagi varem peame me tõsiselt võtma rohepöörde vajalikkust kõikidel poliitilistel tasanditel korraga. 

"Üksmeeles kasvab väike,

lahkmeeles laguneb suur."

Gaius Sallustius Crispus

Ühendame jõud, sest kaalul on kogu tulevik.