Viimastel nädalatel on Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi raha ümber läinud käima tuline arutelu. Avalik arutelu ja arvamused on igati tervitatavad, eriti erinevate huvirühmade ja partnerite suunalt, et mõjutada poliitilisi valikuid.

Kahetsusväärselt on sisuliste küsimuste kõrval viimastel päevadel tooni andmas kummastavad väited, justkui oleks rahandusministeeriumi ametnikud need, kes teevad rahajaotuse kohta lõpliku otsuse. Justkui oleks valitsusele jäänud üksnes ametnike tööversioon heaks kiita. Ja justkui oleksid ametnikud kelleltki juba midagi neile lubatut ära võtnud.

Ükski neist väidetest ei vasta tõele.

Rahandusministeerium on koos arvukate partneritega aasta jagu tööd teinud, et valmistada ette sisend valitsuse aruteludeks. Otsuse teeb valitsus pärast omavahelist poliitilist arutelu, mida peetakse käimasolevate riigieelarve arutelude raamides.

Raha ei ole kelleltki ära võetud

Euroopa Liidu eelarveperioodiks 2028–2034 on Euroopa Komisjon Eestile välja pakkunud toetusi kokku 6,5 miljardit eurot. Sellest umbes 5,5 miljardit eurot on võimalik jaotada nüüd, sel sügisel, ja ülejäänu peab Euroopa Liidu reeglite järgi jääma reservi.

Samal ajal esitasid ministeeriumid rahastamistaotlusi kokku 11,4 miljardi euro eest ehk sooviti enam kui kaks korda rohkem raha, kui praegu jaotada plaanis on. See ei ole poliitiline hinnang, vaid matemaatika.

Kui soove on üle kahe korra rohkem, kui on eelarvet, siis paraku kõigeks küsituks lihtsalt ei jagu. Ükskõik kui hästi põhjendatud, vajalik või südamelähedane ükski soov ka ei oleks. Seda ei saa siiski nimetada kärpimiseks. Üheltki valdkonnalt ei võeta rahastust ära, vaid kõike küsitut ei ole lihtsalt võimalik juurde anda. Selles olukorras raha järjekindlalt juurde nõudes oleks aus ka välja pakkuda, millise valdkonna ootusi tuleks sel juhul veelgi koomale tõmmata.

Arvestades valdkondade suuri ootusi on oluline leida just poliitiliste arutelude käigus tasakaalupunktid, mis vastaksid EL-i rahastamise raamistikule ja nõuetele ning, mis veelgi olulisem, aitaksid lahendada tasakaalukalt Eesti ees seisvaid väljakutseid ja toetaksid meie pikaajaliste sihtide saavutamist.

Mida rahandusministeerium teinud on?

Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi ettevalmistamine algas juba 2025. aasta sügisel. Korraldasime arutelusid ministeeriumide, huvirühmade ja partnerorganisatsioonidega. Kaasasime umbes 70 katus- ja partnerorganisatsiooni ning sadu inimesi. Kuulasime kohaliku elu eestvedajaid üle Eesti. Kohtusime riigikogu fraktsioonidega ja korraldasime avaliku arutelu.

Selleks, et laiem avalikkus ja huvirühmad saaksid ministeeriumide taotluste kohta oma arvamust avaldada ja kaasa rääkida, avaldasime need kevadel rahandusministeeriumi kodulehel koos tagasiside lingiga, mida ka aktiivsel kasutati.

Ministeeriumid esitasid oma rahastamissoovid, huvirühmad rääkisid oma vajadustest, avalikkus sai kaasa rääkida ning eksperdid andsid sisendit. Seejärel tuli panna see info kokku ja vaadata, mida olemasoleva rahaga üldse teha saab, arvestades seejuures ka kõiki reegleid, mis Euroopa Liidu toetustega kaasas käivad. See töö oli põhjalik ettevalmistus selleks, et poliitiline arutelu saaks toimuda.

Ametnik võib öelda, et olemasolevate andmete põhjal on pakutav jaotus üks võimalikke lahendusi. Ametnik võib anda soovitusi või näidata, millised on erinevate valikute rahalised mõjud. Ametnik võib teha ettepaneku, kuidas piiratud raha tingimustes Eesti pikaajalisi eesmärke paremini saavutada. Aga ametnik ei otsusta, kas Eesti peaks eelistama üht poliitilist eesmärki teisele, seda teeb valitsus.

Otsust ei tehta enne otsust

Seetõttu tekitab küsimusi, miks ametnike eeltööd ja valitsusele ettevalmistatud arutelumaterjali esitletakse juba tehtud poliitilise valikuna, et "nemad" otsustasid.

Rahandusministeeriumi roll ei ole otsustada, milliseid valikuid minister oma valdkonnas tegema peaks või milliseid prioriteete seadma, meie ülesanne on aidata valitsusel teha otsuseid, arvestades, et kõiki soove ei ole võimalik Euroopa Liidu toetusrahaga rahuldada.

Kui strateegiline ja rahaline raam saab valitsuses ühiselt kokku lepitud, jäävad edasised valikud igas valdkonnas ministritele, kes koos ametkonna ja partneritega saavad seada rahalised rõhuasetused, kujundada meetmed ja nende tingimused.

Kui soove on 11,4 miljardi euro eest ja raha on esimeses etapis umbes 5,5 miljardit eurot, siis tuleb teha valikuid. Seda ei saa vältida ka kõige parema kommunikatsiooniga, küll aga saab vältida segadust selle üle, kes neid valikuid teeb ja millal. Ja millistes tingimustes, nii soovide kui ka võimaluste mõttes.

Rahandusministeeriumi eestvedamisel tehti eeltöö ja ettepanek, ministrid teevad poliitilise valiku ja valitsus otsustab terviku üle. Alles seejärel algavad kõige selle üle Euroopa Komisjoniga alles läbirääkimised, kellega tuleb Euroopa Liidu toetuste kasutamise soovid ja plaanid detailselt läbi arutada ning kokku leppida. Selle käigus on kogu pakett ka muutumises ja jõuab uuesti valitsuse lauale enne lõplike kokkulepete tegemist.

Eesti eest tuleb seista hoopis Brüsselis

Kõik ringlevad arvud Euroopa Liidu järgmise eelarve ja Eesti toetusvõimaluste kohta on tegelikkuses alles ettepanek, Euroopa Komisjoni ettepanek, mille üle käivad Brüsselis tulised vaidlused.

Kõigil riikidel on erinevad huvid. Paljud nõuavad eelarve vähendamist, meie ootame samal ajal suuremat tähelepanu ja rahastust liidu idapiirile. Milliseks kujunevad lõplikud kokkulepped ja millal need langetatakse, on raske ennustada.

Kas sel juhul räägime Eesti puhul endiselt 6,5 miljardist eurost või on see summa teistsugune, me tegelikult ei tea. Seepärast on tunduvalt olulisem teha ühine pingutus hoopis Brüsselis eelarvekõneluste käigus Eesti huvide eest seismisel selleks, et lõplik kokkulepe vastaks maksimaalselt meie ootustele ja positiivse stsenaariumi korral võimaldaks meil rahastada suuremas mahus prioriteetseid vajadusi kui praegu. Kui meie tähelepanu ja energia lähevad selle asemel Eestis n-ö teki tirimiseks, siis see meie võimalusi ei suurenda.