Triin Tomingas selgitas ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris õigesti, et Euroopa Liidu raha lõpliku jaotuse üle ei otsusta rahandusministeerium, vaid valitsus poliitilises protsessis, kaaludes ministrite ettepanekuid ja eelarvevõimalusi. Sellega me ei vaidle, aga mille alusel otsustatakse, kuidas raha jaotatakse?

Tomingase väitel ei ole LEADER-ilt midagi "ära võetud", vaid riigiplaani taotlusi esitati rohkem, kui raha jagub. Selline käsitlus jätab kõrvale senise rahastustaseme.

Aastatel 2014–2020 oli LEADER-i projektitoetusteks maa- ja rannapiirkondades ette nähtud 116 miljonit eurot ja perioodil 2021–2027 veidi üle 131 miljoni euro. Järgmiseks perioodiks kavandatud 43,6 miljonit eurot (isegi kui sellele lisandub riiklik omaosalus) jääb oluliselt alla mõlema varasema perioodi mahu.

Seega räägime 20 aasta jooksul üles ehitatud võrgustiku tulevikust. Riigil on toimiv ja end tõestanud meetod, millega jõuda kohalike kogukondadeni, kuid kavandatav rahastus jätaks selle suuresti kasutamata.

Ka riigiplaani meetmete võrdlus näitab, et LEADER kannab ebaproportsionaalselt suurt koormat. Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi arvutuste järgi väheneb ministeeriumi regionaalvaldkonna rahastus ligi 400 miljonilt eurolt 203,6 miljonile ehk umbes 49 protsenti. LEADER-i rahastus kahaneks aga 139–140 miljonilt eurolt 43,6 miljonile ehk ligi 69 protsenti. Kui regionaalarengu raha keskmiselt poolitub, jääb LEADER-ile alles vähem kui kolmandik senisest mahust.

LEADER sobib eriti hästi 2028–2034 partnerluskava konteksti, kus riigil on vaja paindlikke, piirkondlikke ja mitme valdkonna üleseid rakenduskanaleid. LEADER võrgustiku moodustavad 26 kohalikku tegevusrühma, üle 800 ettevõtte, üle 900 vabaühenduse ja ligi sada avaliku sektori esindajat. Riigil ei ole vaja luua uut rakendusaparaati, sest kohalik teadmine, koostöövõrgustikud ja usaldus on juba olemas ning tulemused mõõdetavad.

LEADER-i toel on Eestis loodud üle 2300 töökoha, neist ligi 2000 aastatel 2014–2020. Iga selline töökoht annab kellelegi võimaluse maale elama jääda ajal, mil põllumajanduses hõivatute arv on aastakümnetega kordades vähenenud.

Euroopa Liidu rahastusraamistik aastateks 2028–2034 seab senisest enam esiplaanile avaliku ja erasektori raha ühendamise ning piirkondlikud partnerlused. Just nii LEADER juba toimib, avalik sektor, ettevõtjad ja kogukonnad on kaks aastakümmet koos otsuseid teinud ning tegevusi kaasrahastanud. Riigi kavandatavad regionaalsed arengulepped liiguvad samas suunas. Seetõttu oleks mõistlik siduda uued koostöövormid olemasolevate tegevusrühmadega, mitte nõrgestada toimivat võrgustikku alles loodava mudeli arvelt.

LEADER-i rahastuse järsu vähendamisega võib kaduma minna kahe aastakümnega kogunenud kohalik teadmine, koostöövõime ja usaldus avaliku sektori, ettevõtjate ning kogukondade vahel. Selle võrgustiku taastamine oleks hiljem märksa kallim kui selle praegune hoidmine.

Tomingase üleskutsel suunata energia koduse jagamisvaidluse asemel Brüsseli läbirääkimistesse on kahtlemata hea mõte, kuna suurem eelarve on kõigi Eesti piirkondade huvides ja esindusorganisatsioonina osaleme neis protsessides väga aktiivselt, kuid Eesti läbirääkimispositsioon kujuneb praegu, mil riigiplaani vahendeid ministeeriumide ja meetmete vahel jagatakse.

Kui üks toimivamaid ja väikeste halduskuludega regionaalarengu vahendeid saab juba enne läbirääkimisi kõige suurema kärpe, ei pruugi hilisem lisaraha seda kahju enam korvata.

Seetõttu tuleb valikud teha läbipaistvalt ning meetmete senist tulemuslikkust arvestades. Kõige tugevama kohaliku mõju ja väljakujunenud võrgustikuga lahendus ei tohiks kanda kõige suuremat kärbet. Kui eesmärk on hoida elu kogu Eestis, tuleb hoida toimivaid vahendeid, mis seda eesmärki juba täidavad.