Eelmisel nädalal toimunud festival Station Narva on nii selle ajal kui ka järelkajades pälvinud ohtralt kiidusõnu õhkkonna, artistide ja mitmekesise programmi eest, mis hõlmab lisaks muusikale ka kunsti, arutelusid, ekskursioone ja kulinaariat. Sama oluline on, et see festival on üheksa aastaga küpsenud aina tihedamas koostöös pealinna ja kohalike inimestega.

Helen Sildna veetaval korraldusmeeskonnal, milles on üha suurem idavirulaste endi osakaal, on õnnestunud panna uskuma, et seda festivali tehakse just Narva ja Ida-Virumaa pärast, aga mitte tema arvelt. Et tegu ei ole rändtsirkusega, kes paneb kohapeal oma telgi üles, korjab näidatud trikkide eest kohalikelt raha kokku ja liigub edasi järgmisse linna. Vaid see ongi üdini kohalik asi.

Mõningane umbusk igapäevaselt Ida-Virumaal elavate ja toimetavate ning pealinnast tulijate vahel on olnud läbi aegade. See võimendub ja teravdub, kui midagi suuremat tegema asutakse ning osapooled ainult oma huve silmas peavad.

Seitse aastat tagasi Ida-Virumaale kolinud ning esmalt Kohtla-Järve gümnaasiumi juhtinud ja seejärel Ida-Viru kutsehariduskeskust Cosmos vedav Hendrik Agur kirjutas tänavu kevadel Põhjarannikus, et Ida-Virumaa arengut pärsib killustatus, mille taga on konkreetsed inimlikud mustrid: ego, tunnustusvajadus ja harjumus olla ainus "õige hääl" ning sallimatus teise edu taluda.

Neile, kes tulevad mujalt, võib tunduda, et osa kohalikke ongi ringkaitses ning eriti ei tahetagi lasta kedagi enda kõrvale, sest on oht, et võetakse ära nende töö, raha ja positsioon. Mõnede Ida-Viru linnade juhtimises viimastel aastatel toimuv annab selle tundmiseks ka põhjust, aga see ei ole ainult Ida-Virumaa sündroom, kus äärmuslik kolkapatriotism ja ülbe pealinliku suhtumise ristumine nurjab ka algselt head kavatsused. Mõistlik ja viljakas kesktee jääbki pahatihti leidmata.

Ida-Viru venekeelsetes ühismeediagruppides süvendatakse pidevalt hoiakut, et siia on tulnud toimetama mujalt Eestist inimesi, kes on omal alal ebapädevad, kuid nende ainus trump või võlukepike on eesti keele oskus. Üks seltskond, kes peab selliste süüdistuste keskel toimetama, on muu hulgas need sajad õpetajad, kes on tulnud viimastel aastatel Ida-Virumaa koolidele appi eesti keeles tunde andma. Tunnustagem neid kannatlikkuse ja külma närvi eest.

Osa mujalt tulijaid tekitavad aga ise enda vastu umbusku, kui võtavad hoiaku, et enne neid pole siin midagi tehtud. Või kui on, siis täiesti valesti.

Ida-Virumaa viimaste aastate rahapada nimega õiglase ülemineku fond on tõmmanud ligi inimesi, kes tahavad siiralt oma aega ja raha panustades Ida-Virumaa heaks midagi mängu muutvat korda saata.

Aga kindlasti on ka neid, kel pole Ida-Virust suurt sooja ega külma, kuid siiski nähakse teenimisvõimalust läbi mingite projektide või programmide, mille kasutegur või positiivne mõju piirkonnale on pehmelt öeldes küsitav. Kui avanevad toetusmeetmed, siis on võidumehed eelkõige projektilingvistika ekvilibristid, keda on pealinna agentuurides paratamatult rohkem kui kohapeal. Nii kipub ka osa Ida-Viru elu edendamiseks mõeldud rahast ladestuma pealinna ettevõtetes või asutustes.

Parim edulugu sünnib siis, kui kohalikud inimesed ja pealinna asjatundjad, kellele Ida-Virumaa käekäik tõesti korda läheb, suudavad luua tasakaalustatud meeskonna. Hea tulemus sünnib kogenud tegijate oskusteabe ning kohalike inimeste kogemuse ja pealehakkamise kokkusidumisest, kus mõlemad pooled tunnevad end väärikalt võrdsetena.

Station Narva eestvedajatel on see silmapaistvalt hästi õnnestunud ja see ongi selle festivali edu võti. Ja eks selle poole püüdleb ka Hendrik Agur Cosmoses, kuigi selles suures õppeasutuses on see tunduvalt keerulisem ülesanne.

Tänavusel Station Narval valitsenud õhkkond oli ere kontrast sellele, milline tülgastav võimuvõitlus ja ametikohtade troonimängud käivad aastaid samas omavalitsuses.

Festivali külastajate seas olid umbes pooled Ida-Virumaa inimesed ja ülejäänud külalised kaugemalt. Selline on vastastikku kasulik suhe. Paljudele avatud meeltega kohalikele inimestele on see aasta oodatuim sündmus, mille järgi seatakse ajaarvamist. Külalised saavad omakorda vahetu isikliku kogemuse Ida-Virumaalt ja muutuvad selle kandi sõpradeks. Tähtis on, et sellise festivali külastaja toob Ida-Virumaad emotsionaalselt ülejäänud Eestile lähemale. Kilomeetrite poolest on see nagunii lähedal, vaid kaks tundi sõitu.

Peale selle saab ainult sel festivalil kogeda ainulaadseid sürreaalseid tundeid. Seisate 700 aastat vana linnuse müüride vahel. Ühel pool on paarisaja meetri kaugusel Narva linnavalitsus, teisel pool üle jõe sama lähedal kuri Venemaa. Nende vahel on järjekorras mornide nägudega inimesed, kes ootavad piiripunkti ees pääsemist sellesse riiki. Linnusehoov on tulvil rõõmsatest ja rõkkavatest inimestest. Laval on Propeller ja kahe käega mikrofoni tugevasti hoidev Peeter Volkonski laulab kirglikult "Eila veel muretu ja meeldiv maailm näis...".

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.