Haldusreformile eelnes aastakümneid kestnud arutelu ning oma ettekujutuse sellest käis aja jooksul välja hulk ametis olnud ministreid. Elluviimiseni jõudis reform lõpuks 2017. aastal ning selle käigus jäi senise 213 omavalitsuse asemele 79. Võimul oli toona Taavi Rõivase teine valitsus ning regionaalministri ametis Arto Aas.

Praegu ettevõtluses tegutsev, kuid 2019. aastani Reformierakonda kuulunud Aas ütles ligi kümne aasta tagusele ajale tagasi vaadates ERR-ile, et tegu oli õnnestunud reformiga ning seda kinnitavad nii uuringud kui ka ekspertide enamus.

"Omavalitsuste arv vähenes ligi kolm korda ja nad on senistest palju võimekamad, mis oligi peamine reformi eesmärk," sõnas Aas. "Nii keerulise reformi puhul leidub muidugi detaile, mis võinuks ka paremini minna, aga kokkuvõttes lõime positiivse pretsedendi, et ka kehtiva põhiseaduse raamides on võimalik omavalitsusi reformida."

Ta lisas, et vaidlus oli pikk ja keeruline mitte ainult valitsuses ja riigikogus, vaid ka riigikohtus ning läbikukkumise võimalusi oli sellel teekonnal väga palju, mistõttu tuleb kokkuvõttes rahul olla. 

Parempoolsete aseesimees Siim Kiisler oli pikka aega haldusreformi kavade eestvedajaks, ehkki ajaks, mil see elluviimiseni jõudis, toona Isamaa ja Res Publica liitu kuulunud poliitik enam regionaalministri ametit ei pidanud.

Kiisleri sõnul pidanuks reform olema julgem ja nõuded pidanuksid olema sellised, et ühinemised olnuksid suuremad ja erandeid olnuks vähem. Kiisler on endiselt veendunud, et tal oli õigus, kui ta pakkus, et ühinemised peaksid olema rohkem tõmbekeskuste suunal, mitte nii, nagu tegelikkuses tehti.

"Tihti leppisid väikeste valdade juhid omavahel kokku, et nad ei ühine suurema keskusega, vaid omavahel. Siis moodustati selliseid valdasid väga palju, millel õieti keskust ei ole ja need vaidlevad kogu aeg selle üle, kas piltlikult öeldes jääb gümnaasium ühele või teisele poolele," kirjeldas Kiisler.

Põhjuseks, miks väiksed vallad niiviisi otsustasid, oli tema sõnul vallajuhtide puhtpragmaatiline siht saada paremat valimistulemust.

"Tõmbekeskused tahtsidki eraldi jääda. Kodaniku jaoks jäid probleemid tihti samaks, mis varemgi. Näiteks et valla elanik tahab panna lapse muusikakooli, aga see on keskuses, millega ühinemist ei toimunud. Siis hakkab see pihta, et kes maksab kulud, kas vald maksab linnale juurde või vastupidi," tõi Kiisler ühe näite, kuidas sellised olukorrad inimestele lisamuresid tekitavad.

Julgem oleks tema hinnangul tulnud olla ka investeeringute meelitamise ja töökohtade loomisega, kuid Kiisler rõhutas, et reformi ärategemine on igal juhul positiivne, sest selle tulemusel on olukord parem kui enne.

"Väikese ja väga väikese võimekusega omavalitsusi jäi tunduvalt vähemaks," sõnas ta. "Võimekus kasvas ja ega ole ju kuulda, et keegi tahaks väga uuesti lahku minna, endisele väiksele kujule tagasi. See näitab, et suund on õige olnud."

Demograafilised suundumused sunnivad uusi arvutusi tegema

Arto Aas märkis, et haldusreformi käigus nõutud 5000 elaniku miinimum oli kümme aastat tagasi sisuliselt argumenteeritud ja parim kompromiss, kuid demograafilised trendid, eriti sündivuse järsk kukkumine sunnivad tulevikus neid kalkulatsioone uuesti tegema.

"Samas pole elanike arv ainus kriteerium, selle kõrval tuleb vaadata ka territooriumi suurust, omavalitsuse funktsioone ja rahastamist. Või kui kohalikud maksumaksjad on väga jõukad, siis saab ka väiksema elanike arvuga põhimõtteliselt hakkama," sõnas Aas.

Suve lõpus avaldas tööandjate keskliit, mida Aas enne ettevõtlusse suundumist juhtis, manifesti, kus muu hulgas teatas, et 79 omavalitsust on Eestile liiast, sest kõigile ei jätku inimesi ega raha, et teenuseid kvaliteetselt korraldada. Tööandjate hinnangul peaks haldusreformiga jätkama, moodustades omavalitsused maakonnakeskuste tasandil.

Aas ütles endise leivaisa ettepanekut kommenteerides, et tööandjate soov kohalikul tasandil alati arengut otsida on kindlasti õige ning sisuline debatt omavalitsuste rolli ja suutlikkuse teemal on väga oodatud, eriti selles osas, mis puudutab omavalitsuste motivatsiooni arendada ettevõtluskeskkonda ja meelitada ligi investeeringuid.

"Omavalitsuste suurus on siin üks nüanss paljude teiste kõrval. Kindlasti võiks riik taastada atraktiivsed ühinemistoetused. Samas pole ka kõik eelmise reformi positiivsed tulemused veel avaldunud. See tahab natuke aega," sõnas Aas.

Kiisler ütles, et nüüd võiks hakata vaatama, kus võiks keskuste suunal rohkem ühineda. Ta tõi välja, et edukamate reformide tegijad, näiteks Taani, aga ka Läti on teinud järgmise haldusreformi 12 aastat pärast eelmist ehk nende vahele on jäänud kolm valimistsüklit.

"Mida jõulisem on reform olnud, seda kauem saab järgmist edasi lükata," selgitas Kiisler. "Ega meie naaberriigid ei ole reforme teinud sellepärast, et lihtsalt tore oleks midagi reformida, vaid kõigil meie piirkonna riikidel on ju ikkagi samad mured. Paljude piirkondade elanikkond väheneb ja vananeb ning koondumine on paratamatult vajalik, et lihtsalt hoida seda sama taset nendes omavalitsustes."

Otsuste edasilükkamine soodustab inimeste lahkumist

Kiisler leiab, et pärast järgmise aasta riigikogu valimisi on valitsusel ja ministril, kes hakkab vastutama regionaalarengu eest, suur ülesanne teha aus kokkuvõte praegusest seisust ning selle pinnalt tulla välja ettepanekutega. Ta märkis, et otsuseid võib alati edasi lükata, aga tulemuseks on see, et vähemvõimekad omavalitsused kaotavad elanikkonda kiiremini.

"Kui inimesed tunnevad, et seal piirkonnas ei suudeta täita kohalikke ülesandeid, tagada inimestele seda, mis on teistes, võimekamates omavalitsustes, siis on lahkumine kergem tulema," nentis kunagine regionaalminister.

Vahepealsed kümme hingetõmbeaastat olid Kiisleri sõnul mõistlikud. Üks ühinemine on siiski toimunud, kui 2024. otsustasid vabatahtlikult ühineda Toila ja Jõhvi vald, kuid ta märkis, et sellist vajadust on Eestis veel palju.

"Ma loodan, et näeme nende trendide jätkumist. Saan aru, miks enamik poliitikuid ei julge seda ausalt välja öelda, see on ebapopulaarne, aga keegi peab ju ütlema, kui keisril pole riideid seljas," lisas ta.

Aas omakorda juhtis tähelepanu sellele, et omavalitsuse mõiste sisaldab sõna "oma" ning see pole juhuslik ega ebaoluline.

"See on inimesele kõige lähem võimu tasand ja ta peaks suutma sellega suhestuda. Omavalitsus pole ainult administratiivne ja hingetu masinavärk, mille võib lähiajal tehisaruga asendada, see on ka identiteet, kultuur, ajalugu ja nii edasi," lausus Aas.

Omavalitsusi veeti ninapidi

Ka Kiisler rõhutas, et otsuseid peab tegema võimalikult lähedal sellele, keda otsus puudutab – niisugune on ka Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid, praegune valitsus on aga tahtnud kõike tsentraliseerida ning see ei ole EL-i lähimuspõhimõttega kooskõlas.

Haldusreformi ajal anti omavalitsustele lubadus, et kes on suuremad, võimekamad ja tugevamad, saavad ka oma rahakasutuse üle suurema otsustusõiguse. Selles osas veeti aga Kiisleri sõnul omavalitsusi ninapidi.

"Tõsteti küll suurust ja võimekust, aga rahasid vabamaks ei antud. Ja kui vaatame, mida praeguse valitsuse ajal on näiteks haridusministeerium teinud – ta on veelgi tugevamalt tsentraliseerinud otsustusõigust. Eestis on absurdne olukord, mida Põhjamaades pole, et minister kirjutab ette, kui palju peab õpetajale palka maksma, mis on miinimum ja millised on astmed," kirjeldas Kiisler.

Ta lisas, et Põhjamaades on kõik see omavalitsuste ja direktorite otsus, aga meil tahab millegipärast sellega minister isiklikult tegeleda. Kiisleri sõnul oleks normaalne anda raha, mida näiteks haridusvaldkonnale täiendavalt antakse, omavalitsustele ning kaotada sildid kõigil niinimetatud sildiga rahadel, mida keskvalitsus annab.

"Anda omavalitsustele õigus, et nad ise saavad otsustada, mida nad selle rahaga teevad: maksavad kellelegi rohkem või vähem palka, võtavad kedagi juurde või vähemaks, parandavad teid või ei, see peaks olema omavalitsuse otsus, millele annavad hinnangu kohalikud elanikud," lausus Kiisler.