Saan taas kinnitada, et möödunud aasta riigi raamatupidamise aastaaruanne on olulises osas õige. See tähendab, et ühe erandiga kajastab aruanne õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Riigi raamatupidamine on korraldatud hästi.

Kaitseministeeriumi majapidamine ei ole korras

Halb on aga see, et kaitseministeeriumi majapidamine ei ole korras. Paraku pole see enam aastaid uudis. Märkimisväärsed probleemid kaitseväe varaga on kuhjunud pikema aja jooksul. Neli aastat tagasi, 2022. aastal, ütlesin riigikogus, et kaitseväe varaarvestus lonkab ja ilmselt tuleb peagi sellele taas tähelepanu pöörata. Nii ongi läinud. Ühiskond on pingutanud, et anda riigi kaitseks üha rohkem raha, ostetud on suures koguses põhivara ja varusid, kuid püsivad probleemid töökorralduses ja ka suhtumises on segadust süvendanud.

Rõhutan, et rahakasutust ja varude arvestust ei ole vaja korras hoida Eesti raamatupidajate või audiitorite unerahu tarbeks. Samuti on eksitav pisendada probleemi jutuga, justkui ootaks riigikontroll kõigi padrunite ja saabaste ükshaaval ülelugemist. Üksikpadrunite ja saapapaarideni me ei ole veel jõudnudki. Räägime relvastusest ja relvasüsteemidest, relvasüsteemide sõlmedest, kallist laskemoonast, moondamisvahenditest ning tulejuhtimis- ja sidevarustusest.

Hoopis kaitsevaldkonna juhtide und peaks häirima see, kui neil pole piisavalt selget ülevaadet enda vastutada olevast rahast ja varast. Täpne teadmine, millised varud on olemas, kus need asuvad ja kas neid saab kasutada, on osa kaitseväe valmisolekust.

Avalikkusel peab olema kindlus ja usaldus, et riigikaitseks antud raha kasutatakse mõistlikult. Loosung "Iga euro eest rohkem kaitsevõimet" jääb õõnsaks, kui miljonite ja miljonite eurode kasutamise kohta selguse saamine võtab aastaid.

Minult on küsitud, kas kaitsevaldkonna probleemidest avalikult rääkimine kujutab Eestile julgeolekuohtu. Kindlasti mitte. Eesti tugevust näitab see, et ka kaitsevaldkonna probleemidest saab rääkida ja nende lahendamist nõuda. Nii peabki demokraatlikus riigis tsiviilkontroll toimima.

Suur samm edasi oleks seegi, kui vähemalt kõik tänavu lattu jõudvad varud saaksid korralikult arvele võetud. Oleme kaitseminister Martin Heremiga tema ametisse astumisest alates sellest korduvalt rääkinud.

Kaitseotstarbelise abi vahendamise lepingutel ja teemaga seotud rahaasjadel ma täna pikemalt ei peatu. Mürsutehinguid on ajakirjandus pärast auditit tõhusalt edasi uurinud ning tehingute tagamaade väljaselgitamisega tegelevad ka õiguskaitseasutused. Küll aga tahan rääkida sellest, kuidas Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus jälgib oma lepinguid ja nende täitmist.

Eelmisel aastal rääkisime probleemidest ettemaksetega. Neid leidsime ka tänavu: näiteks oli ettemakseid, mis olid jäänud tasaarveldamata. Ent probleemide ring oli laiem. Lepingutingimusi ei järgitud või oli leping allkirjastamata. Dokumentides olevate vigade tõttu ei saanud kindlaks teha, millise lepingu alusel kaup saadi ning millal ja kas see üldse kohale jõudis. Alati ei kontrollitud ka seda, kas ostetud ja vastu võetud kaup vastas kokkulepitule.

See võib kõlada üllatavalt, aga ka audiitor on inimene ja mõistab, et eksimusi juhtub. Kuid siin ei olnud tegemist üksikute eksimustega. Kontrollisime vaid 64 lepingut ning juba selles valimis nägime süsteemset probleemi. Sellises segaduses võib riik maksta valesti, osa varustusest võib jääda saamata ja tarnija rikkumised märkamata. Riik võib kaotada raha ning kaitsevägi jääda ilma varustusest, mille olemasoluga ta on arvestanud.

Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juht on enda kinnitusel aasta algusest tegelenud lepingute haldamise korrastamisega. Loodetavasti saame järgmise aasta aruandes rääkida selle töö tulemustest. Tulemus peab olema lihtne: igal ajahetkel on teada, mida telliti, mille eest maksti, mis kohale jõudis ja kas seda saab kasutada.

Kaitseministeeriumil tuleb tagada, et nii varaarvestuse kui ka lepingute korrastamisel oleksid selged vastutajad ja tähtajad.

Eelarve kinnitamisest on saanud kulupesu

Riigi majandusaasta aruande auditis tõime välja teisigi probleeme, mis puudutavad suuremal või vähemal määral kõiki ministeeriume. Riigieelarve sisukusest olen aastate jooksul korduvalt rääkinud. Riigikogus vastu võetaval eelarvel ma pikemalt ei peatu. Küll aga räägin eelarvetest, mille ministrid selle alusel oma valitsemisalale kinnitavad. See on dokument, mis peaks määrama, milleks ja kui palju raha kulutada võib. Vähemasti on see tavaarusaama järgi nii.

Tegelikkuses on sellest iseenesestmõistetavast põhimõttest üsna hoogsalt loobutud. Kahe kolmandiku ministeeriumide puhul kinnitas minister oma valitsemisala 2025. aasta eelarvekulude lõpliku jaotuse alles mitu kuud pärast eelarveaasta lõppu. Ministri allkiri, mis annab loa raha kasutada, kinnitas siis lihtsalt teadmist, et raha on juba kulutatud. Eelarve kinnitamisest on saanud kulupesu.

Nii muutub eelarve kinnitamine sisulise otsustamise asemel näilikuks vormitäiteks. Kui tegelikkus eelarvega ei klapi, parandame eelarve tagantjärele ära. Aga pärast eelarveaasta lõppu antud allkiri ei muuda seaduslikuks kulutust, mille tegemiseks puudus õigel ajal vajalik eelarveotsus. Tagantjärele on eelarvet muidugi lihtsam koostada. Siis on vähemalt täpselt teada, kui palju kulus. Aga võiksime oma riiki tõsisemalt võtta.

Kui tahame, et ametnikud ja asutused võtaksid eelarvet tõsiselt, peavad seda kõigepealt tõsiselt võtma ministrid. Muidu on sõnum üsna selge: kulutage oma äranägemise järgi, paberid teeme hiljem.

Kõige selle kõrval ei ole meil selget ülevaadet, kui suur osa tulevaste aastate eelarverahast on lepingute ja muude kohustustega juba ära lubatud. Ja seda olukorras, kus riigi eelarvestrateegias kavandatakse eelarvepuudujääki, mis ulatub kuni nelja protsendini sisemajanduse kogutoodangust.

Rahandusministeerium ei jälgi, kas ministeeriumid peavad kinni pikaajaliste kohustuste võtmise piirmäärast. Umbes pooled ministeeriumid ütlesid, et nemad jälgivad, kuid oma arvestust ei suutnud meile esitada ükski. Ülejäänud tunnistasid ausalt, et nad seda ei jälgi.

Nii ei ole järgmiste aastate eelarveid arutades piisavalt täpselt teada, kui palju on üldse otsustusruumi. Osa valikuid võib olla tehtud ka järgmiste valitsuste ja järgmiste riigikogu koosseisude eest.

Tulevaste otsustajate vabadusest teha eelarveotsuseid võib alles jääda vaid vabadus valida, kuidas eelkäijate lubadused kinni maksta. Järgmiste aastate eelarvevalikuid tehes peavad valitsus ja riigikogu teadma, kui palju raha on juba lepingutega seotud ja kui palju on veel nende otsustada. Rahandusministeeriumil tuleb koos teiste ministeeriumidega see ülevaade luua.

Samamoodi nagu me ei tea, kui palju tulevaste aastate raha on ette ära lubatud, ei märka me kui palju riigieelarvest välja makstud rahast lihtsalt seisab kasutamise ootel. Tänavu suvel valminud SmartCapi riskikapitalifondide audit näitas, kui vähe vaadatakse riigi rahakasutust kui tervikut.

Eelmise aasta lõpus oli neis fondides tulevasteks investeeringuteks ja kuludeks vaba raha üle veerand miljardi euro. Suur osa sellest veerand miljardist eurost seisis SmartCapi tähtajalistel hoiustel. Samal ajal võttis riik igapäevaste kulude katmiseks laenu ning investeerimise ootel raha eest maksti SmartCapile lausa valitsemistasu.

Ühe käega kanname raha ootele, teisega laename juurde. See on rahakasutuse korraldamise küsimus. Riigi rahapuudusest rääkides peame teadma ka seda, kus meie raha parajasti seisab. Suurema peremehetundega saaks sellist olukorda vältida.

SmartCapi näide

Aga kuidas olla hea peremees, kui pead korraga seisma mitme pere huvide eest? Riigikontroll on auditites sageli osutanud rollide segunemisele ja huvide konflikti riskile. SmartCapi näide aitab mõista, kuidas rollide segunemine võib mõjutada otsuseid, millel on riigile rahaline tagajärg. Seega ei ole tegu vaid abstraktsete ja teoreetiliste riskidega.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindaja täitis korraga kolme rolli. SmartCapi nõukogu liikmena pidi ta seisma äriühingu huvide eest ja kontrollima juhatuse tegevust. EISA nõukogu liikmena pidi ta suunama SmartCapi emaettevõtte tegevust ja tegema selle üle järelevalvet. Ministeeriumis vastutas ta aga riigi majandus- ja innovatsioonipoliitika kujundamise ning elluviimise eest.

SmartCapi huvidest vaadatuna annab varakult kätte saadud raha kindluse tulevasteks investeeringuteks. Riigi huvides oleks olnud küsida, kas ettemaks oli ka tegelikult vajalik. Milline huvi jääb peale? Paraku vahel kaob mitme tooli vahele just riigi kui terviku huvi. Kes pidi peremehena seisma selle eest, et lahendus oleks mõistlik riigile tervikuna?

See küsimus ei käi SmartCapi kohta. Ministritel tuleb nõukogudesse esindajaid määrates läbi mõelda, milliseid ülesandeid saab üks inimene korraga täita ning millal hakkab rollide ühendamine nõrgendama kontrolli. Riigi raha kasutamise suunamisel ja kontrollimisel peab olema selge, kes mille eest vastutab.

Tervishoiu aastaaruandest

Riigikontrolli tänavusest tervishoiu aastaaruandest on viimastel päevadel juba omajagu juttu olnud. Seetõttu ei hakka ma selle kõiki järeldusi kordama.

Meie aastaaruanne keskendub taas Eesti tervishoiu suundumustele, nagu ka neli aastat tagasi. Toona ütles tervise- ja tööminister, et oleme jõudnud piirini, kus otsuseid enam edasi lükata ei saa. Eelmisel aastal lubasin siinsamas, et vaatame tänavust aruannet koostades, kas need edasilükkamatud otsused on tehtud.

Paraku on tervishoiu pikaajalise rahastamise põhiküsimused lahendamata, ehkki nende lahendamist on valitsuste tegevusprogrammides järjepidevalt lubatud. Samuti ei kasva süsteemi suutlikkus inimeste abivajadusega samas tempos. Valitsuse ja riigikogu ees seisavad otsused, millise arstiabi kättesaadavuse me inimestele tagame ja kuidas seda püsivalt rahastame. Need otsused on muudkui lükkunud ja lükkunud.

Kui avada näiteks ajaleht Meditsiiniuudised 30. oktoobrist 2009, leiab sealt pealkirja: "Pevkur: tuleb langetada otsused, kuidas edasi minna". See lugu kajastab sotsiaalministri esinemist Põhja-Eesti Regionaalhaigla sügiskonverentsil ja tsiteerib ministrit ütlemas nii: "Peame langetama otsuse, kuidas edasi minna. Meie ees seisavad rasked valikud, peame otsustama, kuidas Eesti tervishoiu rahastamine järgnevatel kümnetel aastatel saab toimuma, kas samamoodi nagu seni või peab midagi muutuma."

Lisaksin nüüd, 17 aastat hiljem, juurde, et seda põhimõtteliste otsuste tegemist, õigemini mittetegemist, ei saa lõputult asendada tervisekassa iga-aastaste kokkuhoiuotsustega.

See ei tähenda, et viimase nelja aastaga pole midagi paremaks läinud. On küll. Rohkem lapsi, oluliselt rohkem lapsi jõuab tervisekontrolli ja rohkem inimesi vähi sõeluuringutele. Perearst saab üha sagedamini eriarstiga nõu pidada nii, et patsient ei pea eraldi vastuvõtule minema. Uuendatud on ravikvaliteedi tagamise korraldust ja katsetatud uusi tööviise. Tervisekassa nõukogu on rakendanud kulude kasvu piiramiseks erinevaid kokkuhoiumeetmeid. Need on vajalikud sammud, mille taga on paljude inimeste töö.

Tervikuna pole arstiabi kättesaadavus paranenud. Perearstide puudus süveneb ja eriarsti juurde pääsemine on endiselt keeruline. Vaatamata sellele, et raha on juurde antud. Kui inimene ei saa õigel ajal abi perearstilt, koduõelt või sotsiaaltöötajalt, jõuab tema mure lõpuks erakorralise meditsiini osakonda või haiglasse. Seal püütakse lahendada ka probleeme, mille jaoks oleks sobivam abi pidanud olema kättesaadav varem ja mujal.

Kõige selle taustal on korraga töös rohkem reforme, kui tervishoiusüsteem suudab ellu viia. Eesmärgid võivad olla õiged, kuid samu töötajaid, raha ja toimivaid andmelahendusi vajavad need kõik. Aga neid ei jätku kõigeks. Kõike ei saa korraga.

Neli aastat tagasi pakuti mitme probleemi lahenduseks valmivaid arengukavasid. Nüüd on kavad valmis, aga probleemid suuresti alles. Tänavu septembris oli rahvastiku tervise arengukava ja selle programmide kõrval veel 16 strateegiadokumenti ning koostamisel või plaanis seitse. Patsiendile saame juba pakkuda üsna laia valikut strateegiadokumente. Vastuvõtuaegade valik on märksa piiratum.

Asi ei ole ainult dokumentide arvus. Alati ei selgu ka nende sisust, kes peab kokkulepitu ellu viima, millise raha eest ja mis ajaks. "Ravimipoliitika 2030" koostamiseks kulus kolm aastat. See valmis aastal 2023, kuid rakenduskava pole siiani kinnitatud. Plaani koostamise kolmele aastale on lisandunud veel kolm aastat selle rakenduskava ootamist.

Aasta tagasi tõin riigikogus transpordivaldkonda käsitledes välja, et meie strateegiate probleem on valikute tegemata jätmine ja lubaduste lahutamine tegelikest võimalustest.

Tänavune tervishoiu aastaaruanne kinnitab sama: kavatsusi tuleb juurde kiiremini kui suutlikkust neid ellu viia. Arengukavade koostamise võimekusest meil puudust ei ole. Puudu jääb võimekusest nende järgi tegutseda. Sotsiaalministeeriumil tuleks valida, millised muudatused olemasolevate inimeste, raha ja IT-lahendustega kõigepealt ära tehakse ja milline varem lubatud muutus jääb seetõttu ootele.

Sama mustrit nägime tänavu Kagu-Eesti arengut puudutavas auditis. Piirkonnale lubatud eritähelepanu oli tegevuskavas, kuid ministeeriumide tegelikke valikuid mõjutas see vähe. See eritähelepanu eksisteeris pigem paberil kui tegelikkuses.

Kagu-Eesti probleemidele sobivate lahenduste leidmise asemel koondati kavasse suuresti tegevused, mida riik oleks niigi teinud. Eritähelepanu seisnes dokumendi koostamises, kuid mitte sisus. Samal ajal otsiti ministeeriumis regioonile juba uusi strateegilise juhtimise lahendusi ja nii ähvardab vähese mõjuga kavale järgneda uus, enne kui on otsustatud, mida päriselt teisiti teha.

Arengukava koostamisest kipubki saama mugav viis näidata, et töö käib, ilma et peaks tegema raskeid valikuid. Tähelepanu liigub lahendamata probleemilt valmivale dokumendile. Vastamise küsimusele, mida olemasolevate võimalustega ära tehakse ja millest loobutakse, saab edasi lükata. Nii ei aita arengukava enam otsust teha, vaid annab põhjuse seda edasi lükata. Arengu kavandamisest on saanud arengu parkimine.

Kas tehakse seda, mida on lubatud?

Riigikontrollil on peagi valmimas audit laiapindse riigikaitse mittesõjalise osa arendamiseks eraldatud raha kasutamise kohta. Selle auditi tulemustest räägime lähitulevikus. Aga elanikkonnakaitset ja kriisivalmidust oleme auditeerinud ka viimase aasta jooksul ning varasematel aastatel.

Riigikontrolli auditikogemuse põhjal on mul põhjust nõustuda Meelis Oidsalu kirjeldatud kriisiohje mustriga: pauk, meediakära ja kiirhange. Paraku juhtub ka seda, et juba enne kiirhanget kostab tühjeneva kummi vilinat. Tähelepanu liigub mujale ja hoog raugeb. Kuni järgmise pauguni.

Suurte plaanide ja nende elluviimise vahet nägime ka auditis, kus uurisime, kuidas on korraldatud riigi infosüsteemide majutamine ja tagatud nende toimimine kriisi ajal.

Julgeolekuolukorrast tingituna seadis valitsus oma tegevusprogrammis eesmärgi, et 2027. aasta esimeseks kvartaliks peavad kriitilised andmekogud ja infosüsteemid olema kasutatavad ka väljaspool Eestit. Selgus, et seatud eesmärki tähtajaks ei saavutata. Tänavu juuniks oli nimekirja kantud 122 süsteemist selline valmidus 13-l süsteemil ehk see on umbes 11 protsenti.

Justiitsministeerium selgitas, et valitsus oli juba veebruaris eesmärki kitsendanud: tähtajaks tuleb valmis saada nende süsteemidega, mille olemasolevad võimalused seda lubavad. Täpsustatud ajakava ja täiendav rahavajadus lubati valitsusele esitada 2027. aasta esimeses kvartalis, samas kvartalis, milleks algse eesmärgi järgi pidi valmisolek olema tagatud. Valmisoleku tähtajast on saanud järgmise plaani esitamise tähtaeg.

Sarnast eesmärgi ja tegeliku tegevuse lahknemist näitas tänavune toiduvaru audit. Valitsus seadis 2022. aastal eesmärgi moodustada toiduvaru kogu elanikkonnale 14 päevaks. Neli aastat hiljem oli see endiselt täitmata, sest varude keskus lähtus hoopis väiksemast sihist, paberil kehtis üks valitsuse etteantud eesmärk, tegelikus töös teine.

Selline käraga hoo ülesvõtmine ja seejärel vaikne lati langetamine raiskab tööaega ja raha ning vajalik valmisolek jääb saavutamata. Järgmise kriisi ajal tuleb puudujääke kõrvaldada kiirustades ja kallimalt – kui selleks veel aega on.

Valitsusel tuleb otsustada, millise valmisoleku me mis ajaks tagame, ja kindlustada selleks vajalik raha ning inimesed. Kui eesmärki langetatakse, tuleb see ka selgelt välja öelda, muidu võib tekkida petlik mulje riigi valmisoleku kohta. Ei tohiks olla nii, et eesmärgi seadmine on suur avalik sündmus, kuid sellest loobumine on vaikne raugemine, ütlemata, milleks me valmis ei ole ja millise riski me sellega võtame.

Kõigi seekord käsitletud teemade puhul on küsimus sama: kas tehakse seda, mida on lubatud, ning kas lubadustele saab loota? Sama küsimusega läheme vastu ka järgmisele aastale.

Järgmisel aastal möödub haldusreformist kümme aastat ning meie aastaaruanne keskendub siis regionaalarengule. Vaatame, kuidas mõjutavad riigi otsused ja rahakasutus elu võimalikkust Eesti eri piirkondades ning kas lubadused väljenduvad ka tegelikes valikutes.