"Eesti kaitse tugevus on ühiskonna poolt toetatud reservväelane," kinnitas hiljutises intervjuus endine kaitseväe juhataja, kaitseminister Martin Herem. Kahjuks ei kajastu see kuidagi tegudes, sest reservväelasteni jõuab raha kaitsekuludest viimasena ning kõige vähem.

Õiguskantsleri pöördumise järel tõstis eelmine kaitseminister Hanno Pevkur küll 2025. aastal reservväelaste toetusi pärast seda, kui need olid aastaid püsinud muutumatuna, kuid ometi hindasid toetust sellel aastal väga või pigem heaks vaid veidi üle poole reservväelastest, kes osalesid õppuse Siil 2025 reservväelaste küsitlusuuringus.

Õppekogunemise ajal saab alates 2025. aastast toetust päevas sõdur 55 eurot, allohvitser 60 eurot ja ohvitser 75 eurot. Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal on need summad vastavalt 75 eurot, 80 eurot ja 100 eurot. See toetus ei ole mediaanpalka arvestades kaugeltki piisav ega austav, kuna suurim takistus õppustel käimisel on reservväelaste jaoks kaotus palgas.

Mediaanpalk on tõusnud 1840 euroni kuus, seega jääb toetuste alammäär ehk sõduri toetus päevas konkurentsivõimelisest tasust selgelt maha.

Selget vahet näitab üks nädal õppekogunemisel. Reservväelasest sõdur kaotab õppusel viie tööpäeva palga, mis on mediaanpalga puhul 460 eurot (arvestades, et palk päevas on 92 eurot, kui kuus on 20 tööpäeva), aga saab riigilt toetust seitsme päeva eest seitse korda 55 eurot ehk 385 eurot (õppus hõlmab ka nädalavahetust), mistõttu jääb nädalaga 75 eurot miinusesse. Üle mediaani teenivate inimeste kaotus on veel suurem.

Toetus ei peaks olema ainult minimaalne, et reservväelane jääks õppusega nulli, vaid palju kõrgem, et ta sooviks rõõmuga tulla õppekogunemisele ning tunda, et tema panust hinnatakse kõrgelt.

Selline investeering loob ka parima eelduse, et õppustelt võtaksid meeleldi osa rohkem riigikaitsjaid, sest nad ei peaks tulema õppusele mõttega, et kaotavad palgas. Riik peab tagama, et reservväelane saab väärikat tasu, lootmata tööandjate vastutulelikkusele.

Toetuste tõstmine väärikale tasemele on väike samm riigieelarvele, kuid suur samm kaitsetahtele. Raha ei osta kaitsetahet, kuid pakub käegakatsutavat austust, mis näitab, kui oluline on riigikaitse selgroo panus.

2026. aastaks on Eesti kaitsekulud suurenenud 5,4 protsendini SKP-st ehk 2,4 miljardi euroni. Sellest johtuvalt ei peaks ka riik inimestelt raha kerjama läbi reservväelaste fondi, et hankida varustust, jagada tunnustusi ning toetada reservväelasi (allikas 8).

Investeeringutest laskemoona ja betooni ei ole kasu, kui nende taga ei ole motiveeritud võitlejat, kes tunneb, et tema riik on väärt kaitsmist. Erinevalt (fantoom)välisettevõtete rahastamisest läheb Eesti inimestesse investeerimisel raha tagasi meie majandusse, selle asemel et haihtuda välismaale kaitsetööstusettevõtete investorite dividendideks.

Suurim võit riigi julgeolekule on motiveeritud võitleja, kes tahab kaitsta riiki, mis hindab tema panust. Riik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks. Kui järgida seda põhimõtet, on edu paratamatu, sest inimestesse investeerimine loob tegeliku aluse usaldusele inimese ja riigi vahel.