Otsin seekord meie turvalisusolukorra kõige nõrgemat kohta ja võimalust olukorda paremaks teha. Kui kodanikuna analüüsida, mis annaks mulle suurima turvatunde, siis sain järgmised punktid.

1. Kaitsejõudude võimekus ja tahe meid kaitsta.
2. Kaitsejõudude varustuse maht ja kaasaegsus
3. Liitlaste osalus ehk artikkel 5 toimimine
4. Riigi poliitilise juhtkonna otsustavus ja võime juhtida kriisi.

Nende kõikidega tegeletakse. Aga viies ja võib olla kõige olulisem punkt on jäetud tagaplaanile. Need oleme meie ise. Praeguses olukorras oleme lausa sunnitud kodanikena oma rolli oma riigi kaitsel ümber hindama.

On väga turbulentsed ajad. Donald Trumpi viimaste aastate sõnumid Euroopale on lõpetanud illusiooni, et oma turvalisuse eest vastutamise võib usaldada kellelegi teisele.

Poola president aastatel 1995–2005 Aleksander Kwaśniewski andis hiljuti pika ja sisulise intervjuu Konstantin Eggertile Deutche Wellest. Ta kohtus omal ajal Vladimir Putiniga 20 korda, mõistab tema impeeriumitaastamise taotlust, ja võttis olukorra lihtsalt kokku:" Putin rahu ei taha, järelikult seda ei tule." Usun sama ja sellest lähtumegi.

Seega tuleb valmistuda. Aga päästeameti märtsikuine uuring näitas, et vaid 15 protsenti meist arvas ennast teadvat, kust saab kriisis infot ja esmast tuge. Arvan, et kuulun selle 85 protsendi hulka, kes kriisi puhul ei tea, kuhu minna ja mida teha. Küsitlesin ka oma tuttavaid ja enamik olid sama rumalad.

Uuringu järgi sellistest mittevalmistujatest koguni 45 protsenti ei pea mingisugust muutmist üldse vajalikuks. Teised teeksid küll midagi, aga puudu on kas raha, aega ja eelkõige konkreetsetest teadmistest. Meie, oma riigi kodanikud, oleme suuremateks kriisideks nii vaimselt kui ka materiaalselt väga ebaühtlaselt valmis.

Meie põhjanaabrid soomlased on kodanike kaasamisega tegelenud aastakümneid. Uurisin oma Soome sõprade käest, et kuidas nemad tajuvad oma osalust. Kõigepealt mõistetakse, et riigikaitses osalemiseks ei pea olema sõdur. Paljud on saanud koolituse kas teiste abistamises, esmaabis või muudes valdkondades. Saadakse aru, et nemad on ise osa nähtusest kokonaisturvallisuus ehk terviklik julgeolek.

Praktikas on neil soovitus 72-tunnine nn kotivara ehk koduvaru süsteem, mis annaks kriisi puhul ajavõidu. See sisaldab toitu vett ja varustust, kui näiteks elekter kaob. Kõigil, kellega rääkisin, oli see olemas ja palju rohkemgi. Meil on soovitatav seitse päeva, aga tean väheseid, kes on seda tõsiselt võtnud. Ma ise muretsesin esimese sammuna korraliku kriisiaja patareiraadio koos igasuguste vajalike vidinatega.

Samuti tundub mulle väheambitsioonikas riigikaitse arengusuundade plaan, et 2034. aastaks teaks 75 protsenti inimestest, kuhu ja kuidas varjuda. Putin ja Trump ei pruugi nii palju aega anda.

Ma ei usu, et inimestel puuduks tahe oma kodu kaitsta, pigem on puudus teadmisest ja juhendamisest. Paljud tuleksid kohe mängu, kui keegi kutsuks. See ei läheks üleöö, kuid kuskilt võiks alustada. Näen seda suure rahvusliku kommunikatsiooniprojektina. Nimetaksin seda "Minu roll".

Kui ma oskaksin vastata viiele küsimusele, siis oleks kohe väga hästi. Need oleks järgmised:

1. Kuhu ma ohu korral lähen?
2. Kust saan usaldusväärset infot?
3. Kuidas mu pere saaks esimestel päevadel hakkama?
4. Keda pean aitama?
5. Mida oskan mina teiste heaks teha?

Kindlasti on oma roll kaitsejõududel, päästeametil, omavalitsusetel, kaitseliidul, aga selle võiks teemaks võtta ka presidendi riigikaitse nõukogu. Sõna jõud on seal kõva.

Vahepeal on mingil põhjusel korralikult ära unustatud mõiste kodanikuühiskond või vabakond. Ilma selle abita suurt muutust ei tee. On aeg see sõna tolmust puhtaks lüüa ja anda kodanikule kriisiks roll.

Eesmärk võiks olla ambitsioonikas. Mitte ainult aru saada, kuidas kriiside puhul abi saada, vaid hoopis, kuidas ise abiks olla. Ütlen ausalt, et mina seda veel ei tea. Kui inimene seda ei tea, jääb talle kriisis kolm võimalust: uskuda igasugust jama, karjuda appi või filmida aknast lendavaid droone. Niikaua, kui droonid selleks aega annavad.

Selle loo mõte oli veenda ennast ja teid, et Eesti suurim kaitseressurss vaatab meile vastu peeglist. On aeg see kasutusele võtta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.