"Rahvast ei määra see, mis tal on, vaid see, millesse ta usub," on öelnud Anton Hansen Tammsaare.

Mina usun Eestisse. Usun meie õigusesse olla vabad. Otsustada ise oma tuleviku üle. Rääkida oma keelt. Hoida oma kultuuri ja kasvatada oma lapsi. Ja teha seda kõike vabas Eestis. Aga viimased neli aastat on meile väga selgelt meenutanud üht lihtsat tõde, et vabadusest ei piisa, kui me ainult sellesse usume. Vabadust tuleb osata hoida. Ja vajadusel tuleb seda osata kaitsta.

24. veebruaril 2022 alustas Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu. Sõda selleks, et võtta teiselt rahvalt tema vabadus. See päev muutis Euroopat.

Eesti jaoks ei olnud see äratuskell. Me olime juba ärkvel. Me olime aastaid rääkinud, et Venemaa oht ei ole teoreetiline. Et NATO idatiiva kaitsmiseks ei piisa ainult poliitilisest solidaarsusest. Et heidutus peab tähendama tegelikku sõjalist jõudu. Sõja algusega jäi aga aega vähemaks. Ja sellest hetkest alates ei olnud meie küsimus enam ainult selles, mida Eesti kaitseks vaja on. Küsimus oli selles, kui kiiresti me suudame vajamineva soetada ja võimeks pöörata.

Nüüd, pärast nelja aastat kaitseministeeriumis, võin julgelt öelda, et Eesti on tugevam. Eesti on paremini relvastatud. Eesti on paremini kaitstud. Ja Eesti pole kunagi olnud oma liitlastega nii tihedalt seotud kui praegu. Aga me ei ole valmis, sest riigikaitse ei saa kunagi valmis.

Kaitse algab esimesest meetrist

Vabadussõda õpetas meile midagi, mida ei tohi kunagi unustada. Oma maad on lihtsam hoida kui seda tagasi vallutada. Seepärast on Eesti ja NATO kaitsehoiak viimase nelja aastaga oluliselt muutunud.

Meie eesmärk ei ole oodata, kuni vastane on Eesti territooriumil, ja hakata siis mõtlema, kuidas teda siit välja ajada. Meie eesmärk on kaitsta Eestit esimesest meetrist. See ei ole lihtsalt ilus väljend. See muudab seda, kuidas me planeerime, milliseid relvi me ostame, kus asuvad meie liitlased, kuidas me harjutame. Ja eelkõige muudab see sõnumit võimalikule agressorile. Sõnum on lihtne: iga Eesti linn, iga küla, iga saar ja iga meeter Eesti maad on meie oma ja me kaitseme seda koos liitlastega igal hetkel ja iga hinna eest.

Selle põhimõtte elluviimiseks loodi 2022. aasta lõpus Eesti diviis. Diviis ei ole lihtsalt uus staap ega uus kast kaitseväe struktuuris. See on võime juhtida Eesti kaitsmist tervikuna. Siduda üheks meie brigaadid, maakaitse, suurtükivägi, õhutõrje, luure, pioneerid ja logistika. Ja siduda sellesse samasse juhtimisse meie liitlased. Sest NATO kaitsmine algab ka Narvast, Võrust, Valgast, Pärnust, Tallinnast ja meie saartelt.

Teine suur muutus viimase nelja aasta jooksul on tulejõud. Veel mõni aasta tagasi oli Eesti võime mõjutada vastast kaugemal meie piiridest piiratud. Nüüd on pilt teine. Meil on K9 liikursuurtükid,CAESAR-id, HIMARS-id. Meil on varitsev õhuründemoon. Meil on järjest rohkem droone ning järjest parem luure- ja sihtmärgistamisvõime ning me arendame omaenda süvalöögivõimet.

Miks see oluline on?

Sest sõda tuleb hoida Eesti inimestest eemal. Meil peab olema võime mõjutada vastase juhtimispunkte, logistikat, tulevahendeid ja üksuste koondumiskohti enne, kui need jõuavad meie inimesteni. See ongi heidutuse mõte. Vastane peab teadma, et agressiooni hind on talumatult kõrge. Ja mida kindlamalt ta seda teab, seda väiksem on tõenäosus, et meil tuleb neid relvi kunagi päriselt kasutada.

Eesti taevas peab olema kaitstud

Ukraina sõda on õpetanud meile ka seda, et tänapäeva lahinguväli ulatub kõikjale. Kui lennukite ja helikopterite mõju on vähenemas, on kordades suurenenud ohud tiibrakettide, ballistiliste rakettide ja muidugi droonide massiivsema kasutamisega.

Seetõttu oleme viimastel aastatel astunud ühe kõige olulisema sammu Eesti kaitsevõime arengus, ehitame üles mitmekihilist õhukaitset. Me tugevdasime ja jätkame lähimaa õhutõrje arendamist. Meie kasutuses on Mistralid ja Piorunid aga juba ka effektordroonid. Kohale on jõudnud IRIS-T keskmaa õhutõrjesüsteem ning oleme lõpufaasis ballistilise õhukaitse valikutega.

See on suur muutus. Aga ka siin peame olema enda vastu ausad. Õhukaitse vajab järjepidevat arendamist. Droonitehnoloogia areneb kuudega. Relvasüsteemid muutuvad. Elektrooniline sõjapidamine muutub. Meie peame muutuma vähemalt sama kiiresti. Järgmise sõja jaoks ei saa valmistuda ainult eelmise sõja relvadega.

Ka meri on meie kaitseruum

Sama lugu on merega, ehk meie julgeolek ei lõpe rannajoonel. Läänemeri ühendab meid meie liitlastega. Mere kaudu liiguvad inimesed ja kaubad. Merepõhjas asuvad ühendused, millest sõltub meie igapäevane elu.

Seetõttu oleme viimastel aastatel tugevdanud ka merekaitset. Blue Speari laevatõrjevõime on Eesti jaoks strateegiline muutus. Samuti oleme arendanud meremiinivõimet ja seirevõimekust.

Meie geograafia on meie paratamatus, aga meie geograafia ei pea olema meie nõrkus. Õigete võimete ja tugevate liitlaste korral võib see olla meie tugevus. Ja just õigete võimete jaoks on lähikuudel vaja langetada otsus uute laevade tüübi ja koguste üle. Me peame uued laevad ehitama maksimaalselt Eestis ning minu soovitus oleks mereväe fookuse hoidmiseks viia merereostuse kompetents mereväe alt riigilaevastiku pädevusse.

Relv ilma laskemoonata ei võitle

Paar sõna ka viimastel aastatel palju kõneainet pakkunud laskemoonast. Tõsiasi on see, et moodne relvasüsteem ilma laskemoonata on lõpuks lihtsalt kallis metall. Seetõttu oleme teinud otsuse kasvatada väga oluliselt Eesti laskemoonavarusid.

Aastatel 2022–2029 on juba investeeritud või veel soetamisel laskemoona ca viie miljardi euro eest. See number on üüratu, aga veel tähtsam on mõista, mida see number tähendab. Me ei osta lihtsalt mürske ja rakette. Me ostame vastupidavust. Me ostame võimet võidelda mitte ainult esimesel päeval. Vaid nii kaua, kui Eesti kaitsmiseks vaja.

Kõige olulisem relvasüsteem on inimene

Nüüd jõuame Eesti riigikaitse kõige olulisema osani. See ei ole HIMARS. See ei ole K9. See ei ole IRIS-T. See ei ole Blue Spear. Meie suurim kaitsevõime on meie inimesed. Ajateenijad, kes saavad parima väljaõppe oma riigi kaitsmiseks. Reservväelased, kes tulevad õppekogunemistele. Tegevväelased, kelle jaoks Eesti kaitsmine on igapäevane suure südamega tehtav töö. Kaitseliitlased, sh naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred, kes panustavadvabatahtlikult. Aga ka päästjad, politseinikud ja teised, kes Eesti kaitseks igapäevaselt panustavad.

Riigikaitsjaks julgen nimetada ka ettevõtjat, kes mõistab ja toetab, kui tema töötaja peab õppusele minema. Ja niisamuti on riigikaitsja iga perekond, kes teab, miks ema või isa mõnikord vormi selga paneb ja kodust ära läheb. 2024. aastal ütlesin riigikaitsesse aastakümneid panustanud inimestele, et ilma meie inimesteta on meie enda või liitlaste võime on vaid tükk rauda.

Ma usun seda nüüd veel rohkem. Iga relva taga seisab inimene. Ja selle inimese taga seisab ühiskond. Meie kaitsevõime nurgakivi ongi meie kaitsetahe. Seda ei saa välismaalt osta. Seda tuleb kasvatada kodus. Koolis. Peres. Kogukonnas. Ja seda tuleb hoida iga päev. 

Jah, Eesti iseseisev kaitsevõime on meie esimene vastutus. Aga me ei ole üksi. Me kuulume NATO-sse. Meie kaitseväelastega koos, õlg õla kõrval teenivad siin kodukamaral Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide ja teiste liitlaste kaitseväelased. Nad ei tule Eestisse alles siis, kui kriis algab. Nad on siin, me planeerime koos, me harjutame koos, me tunneme üksteist ja kui vaja, võitleme koos. See ongi NATO tugevus. Mitte ainult artikkel viis. Mitte ainult allkirjad lepingul.

Võimalik agressor ei saa vaadata Eesti poole ja näha väikest 1,3 miljoni elanikuga riiki. Ta peab nägema maailma võimsaimat sõjalist allianssi. Samal ajal ei tähenda liitlaste olemasolu oma vastutuse loovutamist. Mida rohkem me ise panustame, seda tugevam on NATO. Mida tugevam on Eesti, seda tugevam on NATO.

Ja see NATO kollektiivne tugevus on loomulikult koormus maksumaksjale. Nelja aastaga on Eesti kaitse-eelarve kasvanud 780 miljonilt eurolt 2,4 miljardi euroni aastas. See on üle viie protsendi meie rahvuslikust rikkusest ja see on olnud Eesti jaoks ajalooline pingutus, sest me ei tohi hetkekski unustada, kust see raha tuleb. See tuleb Eesti inimeste tööst ja see tuleb meie ettevõtetelt. Selleks, et Eesti inimesed võiksid rahus elada. Et ettevõtjad julgeks investeerida. Et pere julgeks kodu ehitada. Et laps võiks hommikul kooli minna, mõtlemata sellele, kas homme on tema riik veel vaba.

Ja nagu olen varem öelnud, vabadus ei tule tasuta kätte. Ehk veel lihtsamalt: suurenenud kaitsekulutuse eesmärk on säilitada vabadus ja rahu.

Ukraina võitleb ka meie julgeoleku eest

Osa sellest kaitsekulust oleme otsustanud suunata ka Ukraina vabadusvõitluse toetamiseks, sest me ei saa rääkida Eesti kaitsevõime arengust ilma Ukrainata. Ukraina sõdurid võitlevad oma kodu eest. Oma laste eest. Oma vabaduse eest. Ukraina on meile näidanud, mida tähendab kaitsetahe. Ta on näidanud droonide tähtsust. Õhukaitse tähtsust. Suurtükiväe tähtsust. Elektroonilise sõjapidamise tähtsust. Logistika ja laskemoona tähtsust. Kuid kõige olulisem õppetund on palju lihtsam.

Sõjaks ei saa hakata valmistuma päeval, mil sõda algab, siis on hilja. Iga reservväelane, kelle me välja õpetame. Iga rakett ja mürsk, mille me lattu paneme. Iga droon, mille kasutamist me õpime. Iga liitlane, kellega me koos harjutame. Iga kaitsetööstusettevõte, mille tootmisvõimet me täna kasvatame. Kõik see aitab tagada, et Eesti ei peaks kunagi kogema seda, mida Ukraina koges 2022. aasta 24. veebruari hommikul.

Kas Eesti on nüüd valmis?

Me oleme õppinud Ukrainalt, oleme teinud ühiskonnana suure pingutuse kaitsekulude tõstmiseks. Võiks ju küsida, kas riigikaitse on nüüd valmis. Minu vastus on, et me oleme valmis rohkemaks kui kunagi varem, aga meie töö ei ole valmis.

Meil tuleb edasi arendada õhu- ja raketikaitset, meil tuleb kasvatada drooni- ja droonitõrjevõimet, meil tuleb arendada elektroonilist sõjapidamist, meil tuleb kasvatada laskemoonavarusid, meil tuleb tugevdada piiri ja rajada kaitserajatisi, meil tuleb arendada oma kaitsetööstust. Ja eelkõige peame hoidma oma inimesi, sest Eesti suurim nõrkus ei teki sellest, kui meil oleks üks relvasüsteem vähem. Eesti suurim nõrkus tekib siis, kui me enam ise ei usuks, et seda riiki tasub kaitsta. Seda ei tohi juhtuda.

Poliitika

Viimased nädalad on olnud Eesti riigikaitsele ja ka mulle personaalselt tormilised. Otsustasin võtta poliitilise vastutuse ja anda kaitseministri teatepulk edasi. Poliitiline tuleriit on viimastel nädalatel olnud märkimisväärne, ent lähen sirge seljaga, teades, et olen riigikaitse arengusse ja Ukraina abistamisse panustanud maksimaalselt ning lahkun teadmises, et tegime, mitte ei istunud käed rüpes.

Tänan kõiki, kellega oleme üheskoos riigikaitset arendanud. On olnud vägev sõit üsna tormisel merel, ent see on kõik selleks, et Eesti oleks hoitud. Kasutan enne võimalust markeerida mõningad teemad.

Esiteks Ukraina abistamine.

Eesti valik on viimastel aastatel olnud Ukrainat toetada maksimaalselt. Olla ka rahvusvaheliselt veduriks, et Ukraina rahval oleks võimalus oma vabadust kaitsta. Eesti algatusena leppis Euroopa Liit ennenägematu kiirusega kokku miljoni mürsu initsiatiivi. Samuti said võimekoalitsioonid Ukraina toetuseks alguse Eesti alustatud suurtükikoalitsioonist. Eesti tõi maailma teadvusesse Ukraina toetuseks 0,25 protsenti SKP-st initsiatiivi, sõlmisime Ukrainaga droonileppe ja palju muud.

Selle abi korraldamise käigus oli ja on kaitseministeerium kandvas rollis. Seda pole keegi kunagi eitanud ja loomulikult olid ka minul kui kaitseministril kõrgendatud ootused kõiges, mis puudutas Ukraina abi. Kas sellega kaasnesid riskid, loomulikult.

Hangiti ju moona, mida hankis ka Venemaa ja hangiti kohtadest ning tarnijatelt, kes tihti oma seotust kuidagi Ukraina abistamisega näidata ei soovinud. On igati loogiline, et mina ministrina hoidsin end kursis Ukraina abi hetkeseisuga, sest teisiti poleks olnud ka võimalik.

Käisin iga ühe või kahe kuu tagant Ukraina nn Ramsteini abigrupi kohtumistel, iga kuue kuu tagant Ukrainas, lisaks rahvusvaheline otsesuhtlus, sh Ukraina kolleegiga ja Eesti sisene ootus, et Ukrainat rohkem ning kiiremini toetada. Kõikidel nendel kohtumistel oli igakordne küsimus mida ja millal veel saame teha. Ootus Ukrainat toetada oli nii Eestis, Ukrainas kui ka rahvusvaheliselt väga kõrge.

Mina ministrina olen alati seisnud vankumatult Ukraina toetamisel ning teen seda ka edaspidi. On selgelt Eesti julgeolekupoliitilistes huvides, et Ukraina saaks maksimaalselt abi maksimaalselt kiiresti. Selle nimel on paljud inimesed väga palju pingutanud, sealhulgas kindlasti ka tollased RKIK-i juhid.

Sadade miljonite eurode eest on Ukrainasse moona Eesti abil tarnitud. See on fakt ja usun, et oleme sellega päästnud sadu kui mitte tuhandeid ukrainlaste elusid. See, et mõni ettevõte ei ole oma lubadusi täitnud, on kahetsusväärne ja ma siiralt loodan, et eelkõige Datasel ise mõistab, et nende tegevus tähendab iga päev mõnda kaotatud Ukraina kaitsjat.

Loodan, et just see oli ajendiks, miks esmaspäeva lõunal saatis Datasel nii valitsuse kui ka riigikogu liikmetele meili, milles kinnitab oma soovi tekkinud vaidlus lõpetada läbirääkimiste teel. Kui nad seda ka tegudega suudavad tõestada on väga hea, sest Ukraina vajab moona. Kui mitte, jätkuvad kohtuvaidlused lepingurikkumise küsimuses ja kindlasti ka uurimine Euroopa prokuratuuri juhtimisel.

Ehk kui Euroopa maksumaksjat või Eestit on abistamise käigus petetud, peab selle välja selgitama prokuratuur ja uurimisasutused, mitte poliitiliselt laetud riigikogu komisjonid. Meil on kuus kuud valimisteni ning Kremli suur soov on näha, kuidas me sisemiselt kakleme oludes, kus probleemide põhjus on väljaspool Eestit. Me ei peaks vaidlema omavahel selle üle, kes mis kuupäeval mida tegi, vaid tegelema sellega, kuidas Ukrainat rohkem aidata. Ja seda võiks mõista ka opositsioon.

Teiseks poliitilisest kultuurist.

Eesti on demokraatlik riik. Muuhulgas tähendab see võimude lahusust ja vajadust mõista rolle, mis kaasnevad ametiga. Riigikogu roll ei ole viia läbi kriminaalmenetlust, ent kindlasti on kohane küsida vastuseid valitsuse tegevuse kohta. Sooviksin näha parlamendis konstruktiivset, sisulist debatti, mitte iga hinna eest poliitiliselt ärapanemist.

Olen üsna kindel, et minu lahkumisega kaitseministri positsioonilt uuel kaitseministril midagi head opositsioonilt oodata pole. Ma ei üllatuks, kui hakkame kuulma infotunni või arupärimise küsimusi "Teie ju juhtisite kaitseväge kui varade ja varude arvestuse probleemid ilmnesid.", või "Kuidas selgitate olukorda, et läksite kaitseväest otse kaitsetööstusesse ja nüüd kohe tagasi, ehk tegite lühikese ajaga 360 kraadi pöördukse?" või "Mis teil Kaimo Kuuse vastu on?".

Selliste küsimuste asemel peaks parlament tegelikult keskenduma küsimustele nagu "Kuidas jätkub laevastiku arendamine, millal jõutakse ballistilise õhukaitse lepingusse" vms. Ehk oht vajuda sisulise kaitsepoliitika asemel minevikutaakadega tegelemise sohu on selgelt tajutav ja see riigikaitse arengule kuidagi kaasa ei aita.

Seetõttu soovin ma Martin Heremile jõudu ja jaksu järgmiseks kuueks kuuks. Kindlasti ei saa tal olema lihtne, tõestamaks, et ta pole kaitseministrina kaitseväe juhataja tsiviilriietes. Eesti kaitsepoliitikat vedades peab mõistma, et see ei kuulu ühele ametnikule, ühele kindralile ega ühele institutsioonile.

Kaitsepoliitika peab olema erakondade ülene, sest meil on vaid üks Eesti mida kaitsta ja riigi juhtide ülesanne on sisestada ühiskonnale kindlust, mitte ebakindlust, suurendada turvatunnet, mitte hirmu. Rahvas ootab juhtidelt kindlust ja rahulikku juhtimist. Ka julgeolekuohtudest tuleb rääkida ausalt ja otsekoheselt, kuid seda tuleb teha vastutustundlikult, fakte ja riske selgelt eristades.

Näidata, et Eesti on valmis oma inimesi kaitsma, liitlastega koostööd tegema ning võimalikele ohtudele rahulikult ja otsustavalt reageerima. Hirm ei tugevda ühiskonda. Usaldus, valmisolek ja ühtsus teevad seda.

Lõpetuseks

Me ei saa valida oma geograafiat. Me ei saa valida oma naabreid. Ja me ei saa valida, milliseks muutub maailm meie ümber, aga me saame valida, kuidas me sellele maailmale vastu läheme. Kas hirmuga või kindlusega. Kas üksi või koos. Kas lootuses, et midagi ei juhtu, või valmisolekus tagada, et midagi ei juhtuks.

Eesti on valinud valmisoleku. Mitte sellepärast, et me tahaksime sõda, vaid sellepärast, et me tahame rahu. Me tahame, et Eesti laps saaks kasvada vabas Eestis. Et ta saaks rääkida eesti keelt. Et ta saaks valida, kelleks ta tahab saada ja maailma minnes alati teada, et tal on koht, kuhu tagasi tulla.

Eesti ongi see, mida me tegelikult kaitseme. Mitte ainult 45 000 ruutkilomeetrit maad. Mitte ainult piiri. Me kaitseme oma võimalust olla meie ise. Me kaitseme oma keelt. Oma kultuuri. Oma mälu. Oma peresid. Oma õigust otsustada. Oma tulevikku.

Aga me teame ka, et vabadus on vastutus. Vastutus lisaks igaühele ka erakondadele, poliitikutele, ametnikele ja meediale. Vastutus eraldada olulist ebaolulisest. Vastutus mitte kiskuda riigikaitset igapäevasesse poliitkemplusesse. Vastutust jätta riigikaitseteemadest kõrvale populism ja teadlik Kremli propaganda paljundamine. Vastutust olla riigimees.

Ärgem unustagem, et ka praegustel riigielu otsustajatel on ülesanne anda Eesti järgmisele põlvkonnale edasi vabana. Ma siiralt loodan, et iga otsustaja ja poliitik mõtleb ning mõõdab kümme korda enne kui alustab populistlikku poliitsõda riigikaitses, sest olgem ausad, iga tarbetu vaidlus või Kremli narratiivide levitamine õõnestab meie ühtsust ning külvab viha ühiskonnas.

Olen sügavalt veendunud, et see on vale tee. See lõhestab ja nõrgestab rahvast. Samamoodi olen veendunud, et Eesti inimesed soovivad kindlat riigikaitse arengut, näha, et see, millesse nad ise panustavad, on panustamist väärt. Ja just seetõttu astun ma tagasi sirge seljaga, sest ma tean, et viimased neli aastat on riigikaitse arenenud õiges suunas. Meie kaitsevägi on tugevam. Meie liitlassuhted on tugevamad. Meie relvastus on tugevam. Ja meie kaitsetahe on tugev. Hoidkem seda tahet. Hoidkem üksteist. Hoidkem Eestit.

Kommentaar põhineb Hanno Pevkuri riigikogus tehtud poliitilisel avaldusel.