Nii 25-aastane Pelgulinna kooli õpetaja Elise Müür, kui ka 26-aastane Kristiine gümnaasiumi õpetaja Liisa Salum ja 32-aastane Pelgulinna kooli õpetaja Roger Anari esindavad pedagoogide uut põlvkonda, kelle õlgadel peaks seisma Eesti hariduse tulevik. Ühelt poolt on õpetaja esimesed tööaastad üksildased ja kurnavad, aga kõige krooniks tundub noortele pedagoogidele, et riik keeras neile selja, jättes ilma lubatud stardirahast.

Vaidlusi tekitav õpetajate lähtetoetus loodi 2007. aastal, et leevendada süsteemset pedagoogide põuda. Esimesed väljamaksed tehti 2008 sügisel.

"Eesmärk oli meelitada õpetajaid ja kutseõpetajaid kahest suurest keskusest ehk siis Tallinnast ja Tartust maapiirkondadesse ja väiksematesse linnadesse tööle," selgitas haridusministeeriumi õpetajapoliitika osakonna peaekspert Taavi Kreitsmann.

Lisaks oli toetuse eesmärk pakkuda alustavatele noortele õpetajatele stardiraha, et nad saaks kas teha oma esimese eluaseme sissemakse või näiteks soetada auto, kui töökoht jäi keskusest kaugemale. "Toetuse suurus oli 200 000 krooni ehk üsna märkimisväärne summa," tõdes Kreitsmann.

Aastate jooksul on toetussüsteemi korduvalt tuunitud, muu hulgas makstakse praegu stardiraha ka koolide ja lasteaedade tugispetsialistidele, nagu logopeedid, psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid. Ühekordse toetuse summa - 15 600 eurot - on viimastel aastatel saanud keskeltläbi 150-180 alustavat pedagoogi, kokku summas 2,5 miljonit eurot aastas. Spetsialistide sõnul on meetmel mõju.

"Kriitiline aeg on tõesti kolm esimest aastat. Kui siis juba õpetaja on suutnud kohaneda, siis suure tõenäosusega ta jätkab pikalt," ütles haridus- ja noorteameti (harno) haridusuuenduste osakonna juht Liina Kanter.

"Iga sellise särasilmse, motiveeritud ja professionaalse õpetaja kaotus on muuseas kaotus tervele Eesti ühiskonnale sisuliselt," lisas Kreitsmann.

Lisaks üha kasvavatele ootustele metoodika ja materjali läbi võtmise suhtes on viimasel ajal taas kõvasti kõneainet andnud pretensioonikad lapsevanemad ja haridusliku erivajadusega lapsed, kes õpivad n-ö tavakoolis. Ka selle loo tegelased kinnitavad, et see on suur pingete ja stressi allikas.

"Ma sain aru, et see töö sööb mind elusalt ära, kui ma olin jõululaupäeval 38,5 palavikuga ja sonisin. Siis ma sain aru, et see töö võib tappa. Ja oligi järgmisel õppeaastal, üks õpetaja oli, issand, kaua ta haiglas oli? Lihtsalt organism ütles üles. Ka oli esimene aasta koolis tööl," rääkis Salum.

Kõike seda arvestades on osale karjäärivalikut kaaluvatele inimestele oluline präänik just eelpool nimetatud lähtetoetus. Lihtsalt öeldes tuleb selle saamiseks omandada pedagoogikas magistrikraad ja asuda aasta jooksul koolis tööle.

Varem Kopli kunstigümnaasiumis töötanud ja vahepeal ühes IT-ettevõttes karjääri teinud Liisa Salumi sõnul oli just 15 600-eurone stardikapital üks motivaator, miks ta magistriõppesse läks. Tema sõnul kontrollisid nad ühe toetust saanud kolleegiga veel eraldi tingimused üle, kas ta ikka kvalifitseerub.

Salum lõpetas läinud kevadel ülikooli ja esitas 7. septembril haridus- ja noorteameti kodulehel toetuse saamiseks vajaliku kandideerimisavalduse.

"Ja siis kas nädal aega hiljem või mingi periood hiljem tuli mu meili peale selle toetuse eelteavitus, et ma ei kvalifitseeru sellele toetusele. Ja oligi seal kohe esimene põhjus, et bakalaureuse ja magistri vahele ei tohi jääda üle aasta," ütles Salum.

Kreitsmann haridusministeeriumi õpetajapoliitika osakonnast selgitas, et see piirang on tingimustes väga taotluslikult. "Sellepärast et meie soov on, et nendel õppuritel, kes õpetajaks õpivad, ei jääks see õpe venima. Sellepärast, et kui koolijuht võtab selle õppiva inimese tööle õpetajana, tal on õigus seda teha tähtajalise lepinguga, aga tegelikult ju sellel õpetajal veel ei ole täit tööriistakasti oma töö tegemiseks olemas. Sellepärast me olemegi ju kehtestanud ka riiklikud kvalifikatsiooninõuded, need ei ole lihtsalt formaalsus," rääkis Kreitsmann.

Liisa Salum seda loogiliseks ei pea. "Kuidas mina erinen sellest õpetajast, kes läks pärast bakalaureust magistrisse, aga venitas magistriga või tal oli vaja seal nii palju juurde õppida, et tegi ka seal neli aastat magistrit? Kuidas me nüüd selle õpetajaga erineme nüüd peale õpinguid?"

On tavapärane ja isegi haridusjuhtide poolt soositud, et noored õpetajad töötavad samal ajal, kui nad ise bakalaureuse- või magistrikraadi omandavad. Seda selleks, et saada juba praktilisi kogemusi ja leevendada õpetajate põuda, aga starditoetuse vaatest sisaldab see mitmeid ohte, nagu juhtus selle loo peategelastega. Roger Anari puhul sai saatuslikuks aastatetagune tööamps asendusõpetajana ühes Tallinna erakoolis.

Anari nimetab jaburaks, et üle kümne aasta tagune episood abiõpetajana nüüd järsku takistuseks sai. Kreitsmann ei nimetaks aga Anari kaasust karistamiseks.

"Toetuse tingimustes on kirjas, et seda saab taotleda inimene, kes esimest korda asub õpetajana kooli tööle. Ja see on oluline, et abiõpetaja ametikoht erinevalt  õpetajast, kellel on riiklikud kvalifikatsiooninõuded ja mis on riiklikult reguleeritud, et abiõpetaja koolis on reguleerimata ametikoht, mis tähendab, et koolijuht on see, kes selle sisustab. Koolijuht on see, kes sätestab need nõuded, mida ta abiõpetajalt ootab ja abiõpetajana töötamist ei kanta EHIS-esse ehk Eesti haridusinfosüsteemi. Nüüd Eesti haridusinfosüsteem on see, kust kohast haridus- ja noorteamet võtab informatsiooni, kui ta neid taotlusi menetleb. Aga abiõpetajana töötamine sinna jõuda ei tohiks, sest abiõpetaja pole reguleeritud ametikoht. See on hästi kurb, kui see näiteks nii on olnud," rääkis ametnik.

Kui ministeeriumi õpetajapoliitika osakonna peaspetsialisti Taavi Kreitsmanni ja harno haridusuuenduste juhi Liina Kanteri sõnul on reeglid vajalikud, et tagada õpetajahariduse kõrge kvaliteet, siis antud loo keskmes olevates lugudes on hulk peensusi ja nüansse, mis seavad toetuse tingimused kahtluse alla. Lühidalt kokku võttes tundub noortele pedagoogidele, et ametnikud tegelevad juuksekarva poolitamisega ning karistatakse õhinapõhiseid ja initsiatiivikaid õpetajaid.

"Miks on vaja karistada õpetajat või inimest, kes läheb tegelikult kooli appi sellisel perioodil, kui õpetajaid ju napib igal pool? Kogu aeg on õpetajaid igal pool puudu. Ja kui ma lähen, noor inimene läheb appi, siis sorry, toetust ei saa, sa ei järgi nüüd tingimusi," avaldas Salum imestust.

"Selline tunne jääb, et kuidas sa julged praktikat teha endale, kuidas sa julged ennast arendada, et saada rohkem kogemusi. Natuke jääbki siuke mulje, et ära liiga palju praktiseeri, äkki sa ei taha enam töötada õpetajana, Tule ruttu, õpi ära, saad raha kätte, siis me saame sind kinni hoida. Selline tunne jääb päriselt," selgitas Anari, mis tunded teda valdavad.

Elise Müüri näide on veel jaburam. Nimelt alustas ta 2024. aasta sügisel paralleelselt õpinguid Tallinna ülikoolis ja tööd Mahtra gümnaasiumis, kuhu seejuures suunas teda teine riiklik haridusprogramm. Hiljem harno toetustingimusi uurides selgus, et Müüri lepingute vormistamisel tehti saatuslik viga. Tema tööleping sõlmiti 19. augustil, aga õpingud algasid 1. septembril ehk formaalselt toimus tööle asumine kaks nädalat liiga vara.

"Ehk siis, kui ma selle lähtetoetuse tingimusi vaatan, siis ma oleksin pidanud minema tööle alles siis, kui ma juba olen bakalaureuseõppes," lausus Müür.

Liina Kanter harnost tõdes, et harnol ei ole kaalutlusõigust ja nad lähtuvad seadusest ning võibki juhtuda, et mõni päev võib saada otsustavaks.

Müüri puhul mängis siis taas rolli koolijuhi liigne agarus. Kui Müür oleks formaalselt alustanud 1. septembril õpinguid ja seejärel vormistatud tööle õpetajaks, kvalifitseeruks ta toetusele. Kui õpetajate sõnul võiks ekstreemsetel juhtudel kaaluda erandi tegemist ja toetuse väljamaksmist, siis ametnike sõnul pole see juba seaduse järgi võimalik.

"Kui nüüd neid piire nihutada, siis tulevad mängu juba mitmed muud küsimused. Palju see meetmena läheb meile maksma, kas me saame seda endale lubada ja, inimlikult võttes, absoluutselt, ka minul on raske anda eitavatele otsetele allkirja. Kui meil oleks võimalik, siis me oleksime oluliselt heldemad," jutustas Kanter.

Kõik kolm õpetajat leiavad, et reeglid on segased ja vastuolulised. Ebaõigluse tunnet süvendab, et teada on hulga juhtumeid, kus sarnastel või isegi reljeefsematel asjaoludel on siiski toetust saadud.

Ametnikud mõistavad enda sõnul õpetajate nördimust, aga rõhutavad, et reeglid on kõigile samad. Siiski on Taavi Kreitsmanni sõnul ministeerium juba alustanud lähtetoetuse nõuete analüüsimist ja pole võimatu, et paljud kirjeldatud juhtumid saavad tulevikus arvesse võetud. "Pealtnägija" loo peategelasi need otsused aga ei puuduta. Liisa Salum on kõigest nii löödud, et kaalub enda sõnul õpetajaametist loobumist.