Riigiga suhtlemine peaks ideaalses maailmas käima hea halduse tava kohaselt, mis tähendab eelkõige asjaajamise kiirust, menetluse lihtsust ja asja lahendamise efektiivsust. Ometi ei välista see otsuseid, mis on tavakodanike jaoks ebamõistlikud ja ülekohtused, sest ametkonnas lähtuti üksnes põhimõttest, et kui on millegi vastu eksitud, siis tuleb seda menetleda.

Mõistagi peab haldusorgan lähtuma kehtivast õigusest ning igasugune kõrvalekalle sellest tähendaks isetegevust, mis võib lõppeda haldusotsuse tühistamisega. Aga ehk oleks aeg luua erisused, mis annaksid ametnikele võimaluse kaalutluseks olukordades, kus seda praegu veel ei ole?

Rumalus kui õiguslik alus

Iga jurist teab, et rumalus pole õigusriigis eraldiseisvalt karistatav, kuid teadmatus võib inimese ilma jätta mõnest hüvest või sünnib tahtmatust eksitusest otsus, mille tagajärjel tuleb tal toetada riigikassat. See pole niivõrd küsimus sellest, kas seaduse mittetundmine peaks mõnel juhul vastutusest vabastama, vaid lõpplahendus peaks alati olema proportsionaalne ja inimlik ning mõistlik.

Lisaks on haldusorganil ju väga mugav öelda, et kui meie otsus ei meeldi, siis esita vaie või pöördu oma õiguste kaitseks kohtusse. Aga kui paljudel on selleks üldse jõudu, oskusi ja vahendeid? Ja kas on ikka tingimata vaja minna õiguslikku hinnangut küsima kohtult, kui selle sama küsimuse saaks kompromissina lahendada haldusorgani juures. Vaidemenetlus selleks kahjuks erilisi võimalusi ei paku.

Isegi kui inimene taipab keerulises seisus appi võtta tehisaru, pole kindel, kas see tema olukorrast ja soovidest õigesti aru saab. Kõik ametiasutused ägavad just tehisaruga koostatud kaebuste ja pöördumiste koorma all. Taolist masina koostatud tekstimassi nähes mureneb ametnikes ilmselt seegi vähene motivatsioon, mis on neile alles jäänud.

Nüüd on juba kohuski avalikkust hoiatanud, et oiurobot võib tsiteerida teadustöid, paragrahve ja riigikohtu lahendeid, mida tegelikult ei eksisteeri. Kui selline vigase tekstiga kaebus kohtusse saata, on see käsitatav kohtu eksitamise katsega ja võib kaebajale lõppeda trahviga. Ja saabki inimene jälle "vasta puksa", kuigi ta soovis üksnes mõistlikku lahendust.

Rumalusel on hind

Toome näite Eesti Ekspressi kajastatud juhtumist, kuidas ema nõudis isalt kohtu kaudu elatist ning kohtumenetluse ajal maksis sotsiaalkindlustusamet emale elatisabi. Oleks loogiline, et kui kohus selles asjas otsuse teeb ja nõuab elatise isalt välja, siis hüvitab vahepealse riigiabi just nimelt isa. Aga võta näpust, kaks aastat hiljem nõudis riigiamet elatisabi sisse hoopis emalt. Põhjuseks oli juriidiline nüanss, et kohtus sõlmiti kompromiss ja tagasiulatuvalt isalt elatist sisse ei nõutud.

Eeltoodud juhtum on karjuva ebaõigluse näide, kuigi riigiamet tugines emalt raha tagasi nõudes kehtivale õigusele ja esimeses kohtuastmeski andis kohus õiguse just riigile. Öeldes justkui, et ise olete süüdi, et kohtus kompromissile läksite. Eriti vastik on see, et riigi silmis võlgnikuks kuulutatud ema nõustus selle kompromissiga elatisvaidlust lahendanud kohtu julgustusel.

Kui nüüd vaidlustatakse kohtus juba sotsiaalkindlustusameti nõuet ema vastu ja kõik kohtuastmed selle nõude õiguspärasusega nõustuvad, tulebki emal endal see "isiklik rumalus" kinni maksta. Selle rumaluse hind on vähemalt 1960 eurot. Õiglane? Kindlasti mitte. Õiguspärane? Vaieldav.

Õnneks asus sotsiaalministeerium seda ebaõiglust lahendama seadusemuudatusega, aga alati pole otstarbekas taolisi olukordi klaarida seaduste ümberkirjutamisega. Või õigupoolest võiks seadus anda võimaluse taolistest ebaõiglastest lahendustest loobuda juba enne nende võimalikku vaidlustamist kohtus. Selline võimalus võiks haldusorganil olla, kui lahendus mitte ainult ei tundu inimese suhtes ebaõiglane, vaid ongi ebaõiglane.

Õigluse ja headuse kunst

Olen tihti mõelnud geniaalsele dialoogile filmis "Vanad ja kobedad saavad jalad alla", kus Väino jõuab koju ja ilma igasuguse hoiatuseta on tema kodumaja maha lammutatud. Teade sellest, et maja lammutatakse, pole kohale jõudnud, sest tal pole postkasti. Peeter Oja kehastatud riigiametniku tegelaskuju kaudu öeldakse kodu kaotanud Väinole välja karm tõde: "Inimesena võib mul ju teist isegi kahju olla, aga kui riigiametnik ma ütlen: aidaku teid Jumal!"

Tegelikult on Eesti ju piisavalt väike, et mitte muutuda taoliseks kaugeks bürokraatiaks, kus paberi ja menetluse taga ei nähta inimest. Kui eksimine on marginaalne ja pole pahatahtlik või tagajärjed vähese kahjuga, võikski menetlus lõppeda otsese haldusliku tagajärjeta. Selline kaalutlusõigus peaks haldusorganile olema mitte ainult lubatav, vaid lausa kohustuslik.

Vastasel juhul näeme meedias edaspidigi lugusid, kus riigi tegevus mõjub naeruväärsena, inimest proovitakse paragrahvide ja seadusetekstide kopeerimisega oimetuks lüüa ja tema nimi kantakse hüpoteetilisse riiklikku rumalate nimekirja. Oleks ehk aeg sellest "ise olid loll" raamistikust välja kasvada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.