Õpetajaametist rääkides keskendume avalikus arutelus sageli väiksele palgale, suurele koormusele ja läbipõlemisele. Kuigi need probleemid on tõsised ja vajavad lahendamist, kipub sellise käsitluse varju jääma see, mis õpetajatöös tegelikult väärtuslikku on.

Kui soovime, et õpetajate järelkasv suureneks, peame senise probleemikeskse narratiivi kõrval rääkima rohkem ka õpetajatöö rõõmudest ja tähendusrikkusest. Sellest, miks meile meeldib olla õpetaja ja miks me seda tööd naudime.

Hiljutine "Pealtnägija" lugu õpetajate lähtetoetusest tõstis üles olulise teema, et noored õpetajad lahkuvad läbipõlemise tagajärjel ametist. Saatest jäi aga kõlama üleüldine morbiidne toon terve õpetajaameti suhtes. Ma ei soovi kuidagi kolleegide muret lähtetoetuse tingimuste teemal pisendada, palk ja toetused on ameti väärtustamisel väga olulised.

Olen ise kogenud noore õpetajana läbipõlemist ning teadvustan hästi süsteemseid murekohti. Valisin läbipõlemise hetkel siiski õpetajana jätkata, sest armastan laste ja noortega töötamist ja tunnen, kui palju positiivsust ja rõõmu antud amet mulle annab. Minus oli jätkuvalt tugev soov suunata laste tulevikku. On tõeliselt tore vaadata, kuidas laps lugema hakkab või oma ideedega lendu läheb. Julgen öelda, et raha üksinda ei hoia läbipõlemist ära.

Raha ei kaitse läbipõlemise eest

Läbipõlemisuurijad Christina Maslach ja Michael Leiter on kirjeldanud kuut valdkonda, kus töö ja inimese vahel võib tekkida lõhe: töökoormus, kontroll oma töö üle, tasu, kogukond, õiglus ja väärtused. Tasu on neist vaid üks komponent. Samuti ei asenda raha sisemist motivatsiooni, mis on õpetajaameti alustala.

Õpetaja võib saada väga head palka ja rahalisi boonuseid, kuid põleda ikkagi läbi, kui me ei oska ennast hoida. Näiteks Deloitte´i uuringust, mis oli suunatud juhtide vaimsele tervisele, nähtub, et ligi 70 protsenti tippjuhtidest on kaalunud oma ametist lahkuda just läbipõlemise või kurnatuse tõttu.

Ise kogesin läbipõlemist erakoolis, kus koormus on riigikoolidest väiksem ning palk kõrgem. Läbipõlemine jäi minu puhul hoopis enesehoiu oskuste taha. Ja just nendest oskustest peaksime rohkem rääkima, kui tahame, et ameti positiivne pool jääks rohkem kõlama.

Räägitakse küll, et õpetaja töö on emotsionaalselt nõudlik, aga õpetajakoolituses valmistatakse tulevasi õpetajaid selleks vähe ette. Haridusvaldkonna õppekavu vaadates on enesehoiu oskuste õpe kas täielikult puudu või käsitletakse seda minimaalselt. See on kummaline, arvestades, et räägime järelkasvu kriisist.

Leian, et tänapäevases muutuvas klassiruumis on oluline õpetada õpetajatele enesehoidmist ning enesemääratlusoskuseid. Ja mitte ühe põgusa kursusena integreeritud õppe jooksul, vaid süvendatult ja läbi õpetajakoolituse.

Alustavad õpetajad vajavad lisaks rahalisele toetusele toimivat mentorsüsteemi ning mõistlikku töökoormust, mis säilitaks täiskoormuse palga ega viskaks noort õpetajat koolimajja astudes otse sügavasse vette üksinda. Läbi positiivse eduelamuse kasvab julgus ja muutub ka üldine narratiiv ühiskonnas.

Kutsestandardites on küll kirjas, et kutse saamiseks peab õpetaja tagama oma füüsilise, vaimse ja emotsionaalse heaolu. Kuidas saame oodata kooli tööle asuvalt noorelt õpetajalt enesehoiu oskusi, kui keegi pole neid meile õpetanud, kas nende oskuste omandamiseks tuleb eelnevalt läbi põleda?

Usun, et kui ülikoolides õpetataks tulevastele õpetajatele süsteemselt enesehoidu ja emotsionaalset eneseregulatsiooni, aitaks see fookust hoida ameti rõõmudel ja positiivsetel hetkedel, selle asemel, et kulutada kogu energia negatiivsete emotsioonidega toimetulekule. Nõnda juhtus ka minuga.

Nüüd, kui oskan ennast hoida, on koorunud minust välja hoopis suurem õhin tööd teha. Ma märkan igas päevas edusamme, rõõme. Ma oskan piire hoida ja puhata. Ma julgen küsida abi. Ma oskan märgata iseennast, mul on jõudu ja ressurssi seda teha.

Lugu, mida räägime, loeb

Noor, kes kaalub õpetajaks minemist, peaks kuulma, kui paljude võimalustega antud amet on. Kui palju loomisrõõmu ja tugevalt head emotsiooni see annab. Õpetajal on võimalus suunata noori avastama ja kasutama oma täit potentsiaali. Õpetaja saab olla kellelegi see täiskasvanu, kes temasse päriselt usub ja julgustab, ta saab suunata ja luua ise enda igapäevaseid tööpäevi, kasutada loovust. Tegelikult võib pea kõike teha.

Tähendus ja väärtus, mis õpetajaametiga kaasnevad, ongi need, mis hoiavad ja selles ametis kannavad. Vahest meil pole lihtsalt oskust seda alati märgata? Kutsun seega üles kutsun üles märkama ja väärtustama ka seda rõõmu ja positiivsust, mis õpetajatööd saadab. Palun räägime sellest rohkem ja valjemini.

Õpetajatena saame ise valida, kuidas oma tööd kirjeldame, kuidas end hoiame ja millist lugu teistele räägime. Me ei saa jääda ootama, millal riik ja ühiskond kõik mured lahendab. Me saame valida, kas oleme selles süsteemis ohvrid ja kannatajad või inimesed, kes teevad oma tööd rõõmuga ja päriselt naudivad seda. Ja inspireerivad seeläbi ka nooremaid õpetajaks õppima.

Ka ühiskonna ja lapsevanematena peame usaldama õpetajaid, lubama neil eksida, katsetada ja kasvada. Vaid nii on tulevikus meie lastel klassi ees ennasthoidev haridusega õpetaja, kes oskab õpetajaametit nautida ning märkab ja väärtustab sealjuures positiivset.