Kevadel üha pikemaks veniv valge aeg kipub nii mõnelgi unegraafikut segamini ajama. Õhtul on enne kottpimedat raske uinuda, hommikul pühivad päikesekiired aga une silmist juba õige varakult. Unegraafik on segamini läinud ka Riigikogus. Ühtekokku kestis kolmapäeval kell kaks alanud istung neljapäeva hommikuni välja. Põhjuseks kahe opositsioonierakonna valitud venitamistaktika ehk obstruktsioon, sest öö kulus sõnavõttudele, vaheaegade võtmisele ning haldusreformi seaduse eelnõule esitatud muudatusettepanekute läbihääletamisele.

Miks neil seal siis öö läbi istuda oli vaja? Obstruktsioon, eestikeeli ka juntimiseks kutsutu, on iseenesest poliitikas pika ajalooga nähtus. Seda on kasutatud nii kavala taktikalise käiguna kui ka oma nõudmistele tähelepanu tõmbamiseks. Üks tuntumaid venitamistaktika kasutaja oli Rooma senaator Cato noorem. Konservatiivina kasutas ta korduvalt ära senati kogunemise põhimõtet, mille kohaselt lõppesid istungid päikeseloojangul, ning pidas pikki kõnesid pimeduse saabumiseni, et takistada hääletamist. Sellega hoidis ta ära näiteks Julius Caesarile triumfimärkide omistamise, kuna aeg selle võimaldamise üle otsustada sai kõne tõttu otsa.

Ent juntimist võib kasutada ka selleks, et tõmmata avalikkuse tähelepanu koalitsiooni teerullitaktikale ning halvale eelnõule, mida sel moel läbi suruda püütakse.

Mida aga saavutati kolmapäevase öötööga? Sisuliselt saavutati see, et haldusreformi eelnõu teine lugemine kujuneb umbes päeva võrra pikemaks, aga muud taktikalist edu sellega ei saavutatud. Juhtkomisjon võib peale teise lugemise lõppu ikkagi välja kuulutada kolmanda lugemise ning otsest survet reformi ajakavale see ilmselt ei sea. Ajakava kohaselt peaks seadus jõustuma hiljemalt juulikuus.

Seega oli see ehk katse püüda avalikkuse tähelepanu, tuua välja, millised probleemid hääletusele pandud seaduseelnõus on. Millised tulemused sellel siis olid?

Mulle tundub, et juntimise roll just tähelepanu püüdmise vahendina on praegusel massimeedia domineeritud ajastul muutunud. Lood obstruktsioonist ei jõua inimesteni mitte pika aja pärast ja legendidena, vaid üsna kiiresti ning suhteliselt naturalistlikus kajastuses.

Kui üksikud erandid välja arvata, on ajakirjanike jaoks haldusreformi nõrkustest tähelepanuväärsem hoopis see, et auväärt saadikuid on võimalik padjanäoga kaamera ette saada, saab teha kollaseid lugusid sellest, millise öövarustuse keegi kaasa on võtnud või mitu kilomeetrit on keegi oma kabineti ja istungisaali vahet läbi kõndinud. Ja mõistagi on selline kajastus ka koalitsiooni huvides, kes tahavadki näidata venitajaid kui jonnipunne ja mitte kui asjast sisuliselt huvitatud osapoolt, ning demonstreerivad seega rõõmuga oma magamisasemeid või olude sunnil tööle kaasa võetud lemmikuid.

Sisuliselt reformi võimalikest puudustest huvitatud kodanikuna küsiksin aga, kus on opositsiooni argumendid? Kas ma pean ka öö läbi üleval istuma ja ööistungi ülekannet jälgima, et aimu saada, milles siis ikkagi probleem on? Või piirduma unepuudusest räsitud poliitikute üldsõnaliste repliikidega?

Tõele tuleb muidugi au anda, et ega opositsioonisaadikud päris käed rüpes ka pole istunud – nii EKRE kui Keskerakonna fraktsioon saatsid teele ööistungit käsitleva pressiteate. Lisaks avaldas EKRE erakondlik ajaleht Uued Uudised ka Martin Helme kõne. Kuid selline kommunikatsioon ei täida mitte kriitilise arutelu algatamise eesmärki, vaid mobiliseerib heal juhul oma poolehoidjaid.

Obstruktsioon ehk juntimine on kommunikatiivne akt. Oma kriitika konstruktiivsuse näitamiseks tasuks seega läbi mõelda ka vastav kommunikatsiooniplaan. Miks ei võiks ööistungi eel ilmuda pikemad arvamusartiklid sellest, milles siis seaduseelnõu probleemid on ja mis on positiivne alternatiiv? Võib-olla paneks tabavalt kirjutatud arvamuslugu ka ajakirjanikke rohkem opositsiooni soovitud suunas küsimusi küsima.

Miks ei võiks padjapiltide asemel saada lugeda, miks ei ole venitamistaktika kasuks otsustanud opositsioonierakonnad ikka eelnõuga rahul, olgugi et sellesse tehti nende ettepanekute alusel 13 muudatust? Millised jäeti arvesse võtmata? Lihtsalt tõik, et muudatusettepanekuid olid palju, mõjub sama konstruktiivselt kui 121 muudatusettepanekut teisel lugemisel. Ja pange tähele, need ettepanekud ei või olla need samad, mille juhtkomisjon juba korra tagasi on lükanud.

Kokkuvõttes – kuigi süüdistada võib ju meediat – on sellised üritused ikkagi kivi poliitikute kuvandi kapsaaeda. Neile, kellele meeldib poliitikat palaganiks sarjata, tekkis just üks näitlik põhjendus juurde.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.