Jonatan Vseviovi ootamatu liitumine Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ja tõusmine nende peaministrikandidaadiks pani poliitikaavalikkuse kihama. Tegelikult on see lihtsalt jäämäe tipp sotside laiemast strateegiast meelitamaks enda ridadesse tuntud tegelasi, tõusmaks liberaalsel tiival tasahilju juhtivaks jõuks.

Kas see strateegia toob ka parteile ihaldatud valimisvõidu on veel lahtine, kuid valimistel kolmandaks või lausa teiseks jäämine pole kindlasti enam utoopiline stsenaarium. Kuigi sotside strateegia näib esmapilgul hästi läbi mõeldud, on sealgi nõrku kohti, mis võivad neile lõpuks saatuslikuks saada.

Vseviovi liitumine lõi laineid ka seetõttu, et meedia ei osanud varasemaid sotsidesse minemisi laiemasse konteksti asetada ja näha nende taga sihipärast tööd ning mustrit. Meenutagem, kes on viimase paari kuu jooksul parteiga liitunud: Kadri Simson, Aleksei Jašin, Kristel Voltenberg, Daniel Kõiv.

Kaliibrid on neil isikutel erinevad, kuid suund on selge, SDE pole mingi stagneeruv partei, vaid jõudu koguv tegija. Erinevalt Isamaast ja Keskerakonnast, kes on oma valimiskampaania käivitanud kõlavate fanfaaridega, et läbi umbusaldushääletuste ja konfrontatsioonide Kristen Michali valitsusega oma valijate jaoks pildil olla, toimetavad sotsid kaadri taga, hilju ja sihikindlalt.

SDE juhid saavad suurepäraselt aru, et 2027. aasta valimised on neile paari viimase aastakümne parim võimalus üleüldse. Liberaalne tiib Reformierakonna ja Eesti 200 näol on sügavas kriisis. See tähendab, et arvestatav osa liberaalsemalt ja progressiivsemalt mõtlevaid valijaid, kellele vasakpoolne majanduspoliitika just allergiat ei tekita, on sisuliselt sotside jaoks potentsiaalselt olemas. See pole mingi tähtsusetu valijasegment.

Lisaks sellele kujuneb maksude ja ümberjagamise teema neil valimistel olulisemaks kui kõigil eelnevatel ja just selles valdkonnas on sotsid olnud ajalooliselt tugevad. Kokkuvõtlikult on konjunktuur soodne ning põhilised konkurendid hetkel nõrgad.

Sotsid teavad suurepäraselt, et viimased 20 aastat on valimised Eestis võidetud Vene kaarti kasutades ning eksistentsiaalsetele julgeolekuohtudele rõhudes. Valimispäeva lähenedes nihkub fookus alati märkamatult eemale majandus- ja toimetulekuküsimustest ning tõusetub küsimus: "Kes meist on ikka kõige õigem eestlane; kes on Eesti poolel ja kes on ühes Kremliga?"

Just selle paremerakondade igihalja manöövri vastu üritavadki sotsid end Vseviovit mängu tuues kindlustada. Tüüpiline pilt on seni olnud, et konkurendid toovad vene kaardi mängu ning sotsid, kes toimetulekuteemadele rõhudes sellega kuidagi ei suhestu, jäävad selles uues võitluses otsekui pealtvaatajateks. Halvimal juhul kahtlustatakse neidki varjatud venemeelsuses. Nüüd seda aga enam ei juhtu, kuna Vseviovi Eesti-meelsuses pole kahtlust ning ta positsioneerib sotsid selgelt julgeoleku ja Vene ohu eestkõnelejaks, mitte ei jäta neid paremerakondade taustakooriks.

Kui sotside valimisstrateegiat piltlikustada, siis Vsevioviga kindlustatakse end paremtiivalt tuleva igihalja Vene kaardi manöövri vastu, olles ka ise varmad vajadusel pealetungile minema. Peamine rünnakusuund jäetakse samal ajal vasaktiival avatuks, selleks saab maksu- ja majanduspoliitika ning sotsiaalse õigluse teema.

Selles peitubki paradoksaalselt sotside strateegia suurim nõrkus. Nende poolt võib-olla hääletada plaaniv tsentristlikumate vaadetega ja mitte paduvasakpoolne valija ei soovi ainult kuulda rikastelt võtmisest ja vaestele jagamisest, vaid sellest, kuidas majandus kasvama pannakse ja üldist jõukust kasvatatakse.

Sotside ridades on küll mitmeid majandusteemade eestkõnelejaid, näiteks Kadri Simson ja Riina Sikkut, kuid vajaka on neutraalsematest majandusekspertidest, neist, kes suudaks partei vasakagendale anda laiema ühiskondliku usaldusväärsuse. Nelja aastaga pole sotsid suutnud luua kuvandit, et nad on majandusteemadel paremparteidega enamvähem võrreldavad kaasarääkijad.

Ja nii pole Vseviov partei jaoks enam tugevus, vaid täiendav riskiallikas, sest majandus- ja sotsiaalküsimused pole kunagi olnud tema ala, mistõttu, kui ta hakkab ühtäkki kirglikult kaitsma astmelist tulumaksu, rääkima innovatsioonimajandusest ja lahkama sotsiaalhoolekande kitsaskohti, võib see paljudele tunduda lihtsalt võlts ja pingutatud.

See, kas sotside kaheraudne strateegia ka tegelikult välja veab, ei ole nende valimiste kontekstis mitte vähem olulisem küsimus kui see, kas Isamaa suudab oma toetust hoida või Keskerakond imponeerida ka eestikeelsetele valijatele.

Eesti meedia on ennegi mõne vaikse, kuid sihikindla tõusja radariekraani alt mööda lasknud ja siis imestanud, et kust need hääled küll tulid. Püüaks sotsidega seda viga vältida ja mitte neist mõelda, kui kolmandajärgulisest taustajõust, vaid potentsiaalsest kogu pilti muutvatest tegijatest.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.