Venemaa täiemahulise sõja algusest Ukraina vastu hakkab täituma viis aastat. Sõda on muutunud nii olemuslikult kui ka metoodikalt. Sellest on saanud linnade sõda, energeetikasõda, terrorisõda… Sõda, mida peetakse droonide ja rakettidega.

Kuna rinne seisab suuresti paigal ja Venemaa võime seal edu saavutada on ammendunud, on Venemaa keskendunud Ukraina elanikkonna terroriseerimisele, taristu hävitamisele ja Ukraina vaimu alistamisele eesmärgiga muuta Ukraina katastroofipiirkonnaks.

Tähenduslik nihe on seegi, et USA president on ulatanud Venemaale oma abikäe. Trump süüdistab Ukrainat sõja põhjustamises, demokraatia puudumises (kuna sõja ajal pole korraldatud valimisi) ja nüüd ka kütusehindade kasvus, kuna Ukraina on hävitanud suure osa Vene kütusetööstusest.

Donald Trumpi ärakasutamist Venemaa poolt on tõlgendatud ka kui Venemaa nõrkust, kuna too on sunnitud Trumpilt abi paluma. Vene sõltumatu majandusanalüütiku Vjatšeslav Širjajevi hinnangul tuleb sõjale kiire lõpp ja Ukraina võidab, juhul kui Ukraina ei allu Trumpi ja Vladimir Putini manipuleerimisele ja põletab maha kogu Venemaa naftatööstuse.

Širjajevi väitel piisab viie naftarafineerimistehase süütamisest nädalas, et Venemaal saaks mootorikütus otsa. Tema sõnul pole puutumata jäänud tehaseid enam kuigi palju. Väga oluliseks peab ta ka Venemaa andmekeskuste hävitamist, see oleks katastroof nii Venemaa finantssüsteemile kui ka kogu majandusele. Kui kõik inimesed tormavad pangateenuste katkemise hirmus korraga raha välja võtma, kui hävivad Yandexi ja Sberpanki andmebaasid, variseb Vene pangandus ja majandus.¹

Selline lõpptulemus ei sobi kokku Vene ärist huvitatud Trumpi ja tema lähikonna plaanidega ning võimalik, et just seetõttu on ta otsustanud Ukraina võidukäiku pidurdada.

Vene ruletimäng Lukoili varadega

Trumpi otsust lubada Venemaal eksportida ligi viis miljonit tonni diislikütust on seoses vahevalimistega 3. novembril tõlgendatud kui Trumpi soovi langetada kütuse hindu ja mõjutada USA valijaid toetama vabariiklasi. Širjajevi arvates on see lihtsalt PR-trikk ja tegelikult ei jõua Vene diislikütus kunagi USA turule, sest USA-l kui ühel maailma suuremal kütusetootjal puudub selle järele igasugune vajadus.

Pigem aimub Trumpi otsuse taga Lukoili rahvusvaheliste varade võõrandamisega seonduv. Kuigi puuduvad viited, et diislikütuse müügilitsentsi väljastamise ja Lukoili varade müügi vahel on otsene seos, aitab Venemaale antud diislikütuse müügiluba tagada, et Lukoili rafineerimistehased ja turustusvõrgustikud ei jää müügiprotsessi ajal seisma ega põhjusta ettevõtte tarneahela katkemist.

On kõneldud ka sellest, et kui Lukoili omandisuhe muutub ja Lukoili sanktsioonid kaovad, avaneb võimalus Vene sanktsioneeritud kütus seeläbi turukõlblikuks muuta ja müüa seda juba uues kuues kui USA kütust. See oleks järgmine samm Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidest möödahiilimise suunas.

Lukoili rahvusvahelise portfelli väärtuseks on hinnatud praegu umbes 22 miljardit dollarit. See on ka sanktsioonidest tingitud sundmüügi hind ja mitte Lukoili rahvusvahelise impeeriumi tegelik väärtus, mille suuruseks on pakutud normaaltingimustes 35–50 miljardit dollarit. Lukoili globaalsete varade üheks peamiseks pretendendiks on tõusnud konsortsium, mida juhib Trumpi valimiskampaania üks suurrahastajaid, miljardär Todd Boehly.

Lukoili varade tehing on olnud oluline teema vaherahukõnelustel kremliga, mida on pidanud Trumpi lähikondsed Steve Witkoff ja Jared Kushner. Lukoili varade ostutehingu üheks osaliseks on seejuures Kataris tegutsev konglomeraat, kes aitab Kushneril ja tema abikaasal Ivanka Trumpil rahastada Lõuna-Albaanias asuvat luksuslikku hotelliprojekti.² Võimalik, et Putin kasutab Lukoili nagu eesli nina ees rippuvat porgandit, mis paneb kabjalise vajalikus suunas kappama.

Mis Trumpi peas toimub ja miks ta on otsustanud mängida Vene poolel ning koguni riskantset Vene ruletti, kuna see võib Trumpile maksta tema koha ja maine, seda teab lõpuks vaid Trump ise. On pakutud ka muid alternatiive, alates sellest, et KGB on teda kasutanud kui oma mõjuagenti.

Selliseid väiteid on esitanud näiteks endised KGB töötajad Alnur Mussajev (Trumpi väidetav värbaja), Juri Švets ja Sergei Žirnov. On tõenäoline, et USA kongress algatab pärast vahevalimisi ka uurimise, mis peaks välja selgitama Trumpi Vene-sõbralikkuse motiivid ja selle, kas need ikka vastavad USA huvidele.

Väidetavalt lubanud Ukraina presidendi administratsiooni juht Kõrõlo Budanov pärast Miamis ebaõnnestunud läbirääkimisi USA delegatsiooniga Vene kütusetööstuse täielikult maha põletada. Ta prahvatanud selle välja hetkel, kui Ukraina läbirääkijateni jõudis ehmatav teade, et Washington on Venemaa-vastased sanktsioonid osaliselt tühistanud ja esitanud nõudmise, et Ukraina lõpetaks rünnakud Venemaa naftatöötlemistehastele.³

Kuigi Budanov pole oma väljaütlemist kinnitanud, väljendub selles ukrainlaste raev ja pettumus, mille on põhjustanud Trumpi reetlikkus ja kokkumäng Putiniga.

Kuna Venemaa energiarahu ettepanekust kinni ei pidanud, jätkas ka Ukraina rünnakuid Vene kütusetöötlemistehastele ja andmepankadele. Seni on Ukraina kasutanud ennekõike droone, tiibrakette ja nende hübriide, kuid Vene ballistiliste rakettidega pole Ukraina seni suutnud võrdväärselt võistelda. Ukraina meediaruumi järgi on Ukrainas omaenda rakettide ootus suisa peadpööritav.

Nägemuslikud uudispealkirjad Youtube'i jututubades kõnelevad sellest, kuidas Moskva põleb, Putini punkrid on purustatud, Vene diktaator on ahastuses või suisa hinge heitnud, Vene armees valitseb kaos, sõdurid annavad end massiliselt vangi ja kohe-kohe variseb rinne kokku…

Lööv pealkiri tervendab vaimu, hoiab üleval ukrainlaste lootusi, tõmbab ligi vaatajaid ja toob uudistekanaleile reklaamiraha. Kuigi ülepaisutatud pealkirjad ei käi kokku hea ajakirjandustavaga, võib need Venemaa pommirahe all elavale Ukrainale andeks anda.

Raketiootuste lainel on Ukraina kõige tuntuma raketimeistri, Fire Pointi juhi Denõss Štõlermani ümber tekkinud peaaegu et müütiline oreool. Štõlerman on lubanud, et õige pea jõuavad Ukraina ballistilised raketid otse Moskva südamesse.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski on juba kahel korral teada andnud, et Ukraina kasutas Venemaa vastu ballistilist Fire Pointi toodetud raketti FP-7, kuid pole päris selge, missuguseid sihtmärke need tabasid. FP-7 lennukaugus, sõltuvalt konfiguratsioonist, on 200 kuni 300 kilomeetrit, mis tähendab, et Moskvani see ei jõua, kuid seda võidi kasutada näiteks radari- või raketisüsteemide ründamiseks Ukrainaga piirnevates Venemaa oblastites.

Fire Pointi teatel on aga juba sel aastal jõudmas lahingukatsetuseni hoopis suurema lennuulatusega rakett FP-9, mille kavandatud lennukaugus on kuni 855 km, lõhkeaine kogus 800 kg, kiirus kuni 2200 m/s ja maksimaalne lennukõrgus 70 km.

Sellele raketile, millega saab rünnata Moskva juhtimiskeskusi, on pandud suur lootus, et see muudab sõja käiku ja sunnib Venemaa edasisest sõjategevusest loobuma. Ka võimaldavad ülikiired ballistilised raketid hävitada Vene raketikomplekse, arvestades, et hetkest, kui Venemaa raketi välja laseb ja kompleks mujale liigub, kulub vaid kümmekond minutit. Rahvusvahelises koostöös on väljatöötamisel ka Ukraina püüdurrakett Freyja (FP-7X) ballistiliste rakettide allatulistamiseks. Kasutusse peaks see jõudma 2027. aasta keskel.

Kui n-ö raketiteaduses on Ukraina Venemaast üksjagu maha jäänud, siis droonisõja uute tehnoloogiate poolest pole Ukrainale võrdväärset. Mitmes lõikes ületab Ukraina droonide tootmine juba ka Venemaa tootmismahu. Eri allikate andmeil suudab Ukraina valmistada Venemaast rohkem FPV-droone (first-person view) ja taktikalisi luuredroone, kuid jääb mitu korda alla näiteks pikamaa ründedroonide valmistamises.

Sõjakommunismi režiimil

Droonisõjas on paraku ka Venemaa Ukrainalt kiiresti õppinud ja nagu osutatud, mitmes aspektis Ukrainast ees, olgu või reaktiivmootoriga droonide kasutuselevõtus ja nende suures mahus tootmises, sellal kui Ukrainal kulus üsna palju aega, et hakata tootma püüdurdroone nende peatamiseks.

Sisuliselt jõudis Ukraina selleni alles selle aasta augustis ja praegune tootmismaht lubab juba suurema osa Vene droonidest maha võtta. Samuti valmistab Ukraina praeguse seisuga ka omaenda reaktiivmootoriga ründedroone ja hübriidseid rakett-droone nagu Paljanõtsja, Areion jt.

Venemaa kogemused droonisõjas ja rakettide tootmise võimekus panevad aga Venemaast rääkima kui aina süvenevast ohust Euroopale. Lääne tõrjerakettide varu ballistiliste rakettide peatamiseks on väike ja tootmisvõimsusi suurendatakse liiga aeglaselt. Vene ohu juures tähendab see, et kui Venemaa peaks ründama lääneriike rakettidega, jääks Euroopa praegune õhutõrje hätta. See on ka põhjus, miks Ukrainal on nii raske veenda lääneriike oma varusid või isegi osa nendest Ukrainale loovutama.

Sõjakommunismi režiimil käima lükatud Vene sõjatööstus on nagu kahe teraga mõõk, mis võib tabada Putinit ennast, sest kord käima lükatuna on seda raske peatada. Sõjatööstuse mahu järsk vähenemine tooks kaasa majanduslanguse, tööpuuduse ja muud sotsiaalsed probleemid. Kui siia lisada väga suure hulga sõdurite üheaegse demobiliseerimisega kaasnevad ohud, siis on need peamised põhjused, miks Putini režiim ei saa sõda lõpetada.

Iisraeli ajaloolane ja sõjandusanalüütik Sergei Auslender ei väsi Cato Vanema eeskujul kordamast, et sõda ei lõpe enne, kui Putin sureb ja võim kremlis vahetub, sest sõjast on saanud Putinile olemise viis. Auslender toob võrdluseks Korea sõja, mis lõppes kiiresti pärast Stalini surma, kuna kadus poliitiline jõud või taganttõukaja, mis Põhja-Koread sõdimas hoidis.⁴

Rumaluse ajaaken

Vaadeldes maailma julgeolekut ja selle arengusuundi Venemaa poolt, võib kõnelda ajaaknast, mille on tekitanud Trumpi nürimeelne sõbralikkus Putini vastu ning USA senise poliitika muutused NATO suunal, muu hulgas USA väekontingendi plaanitav vähendamine Euroopas. Vene-Ukraina sõja taustal on selleks ebasobivamat aega raske leida. Ebakindlus NATO-ga seoses mõjub Venemaale suisa üleskutsena, et on õige aeg allianss proovile panna. See ajaaken on avatud vähemasti niikaua, kuni kestab Trumpi ametiaeg ehk veel kaks aastat. Trumpi nimetatakse sageli Putini kasulikuks idioodiks.

Euroopa on otsese Vene invasiooni eest kaitstud niikaua, kuni Ukraina sõdib, sest veel ühe laiaulatusliku sõja alustamiseks pole Venemaal jõudu. Kuid see ei välista asümmeetrilist tegevust ja hübriidrünnakuid. Nii jääb Eruroopal üle vaid loota, et julgeolekuaugu lappimise ajal sõdib Ukraina kogu Trumpi poolt Venemaale kingitud ajaaugu jooksul ja et järgmine USA president tuleb senise julgeolekupoliitika juurde tagasi.

Ukraina sõjauudiste ja päevast päeva jätkuvate õuduste taustal paistab silma sõjandusekspert ja erupolkovnik Serhi Hrabskõi, kelle sõnum on alati optimistlik ja täis usku Ukraina edusse. Tema arvates teevad venelased vea, kui arvavad pommitades, et suudavad Ukraina alistada.

Hrabskõi märgib, et venelaste peamine viga seisneb selles, et nad peavad ukrainlasi maniakaalse visadusega oma vendadeks, mistõttu nad on valinud ukrainlaste mõjutamiseks meetodid, mis teeks haiget neile endile. Nad mõtlevad, et ukrainlased on mingid lõpuni valmis tegemata või nässuläinud venelased. Nad arvavad, et kui kohelda ukrainlasi venelastele haiget tegevate meetoditega, siis nood lähevad ja nõuavad oma võimudelt kapituleerumist, kuid ei saada aru, et see ukrainlaste peal ei toimi ja ukrainlased lihtsalt ei alistu ühelegi sunnile.⁵