Kuidas teie vaatate tagasi neile päevadele ja kuudele 10 aastat tagasi, 2007. aasta, aprill?

Näinud kõik seda, mis on toimunud Krimmis ja Ida-Ukrainas, tuleb öelda, et me saime hakkama.

Kas te tõmbate otsese joone nende sündmusteni?

Jah, mustrid on väga sarnased olnud, teatavasti neid pingeid selle pronkssõduri ümber kruviti aastaid ja aastaid, need ainult kogunesid ja kogunesid. Ka meie Eesti eriteenistused ütlesid, et kui seda pronkssõdurit kohe ei teisaldata, siis hiljemalt kolme aasta pärast tuleb seda teha nagunii, aga ühiskonna poolt makstav hind saab olema märksa kõrgem. Me otsustasime probleemi lahendada enne, kui ta meil üle pea kasvab.

Kas te võiksite natukene meenutada seda, kuidas need sündmused arenesid? Võib-olla need ei olnudki päevad ja nädalad, vaid aastad, nagu te ütlesite ja kuidas teie seisukoht kujunes ning otsused sündisid?

See probleemide kuhi kerkis ikkagi aastatega, aga 2006. aasta oli mingis mõttes pöördeline aasta. See oli aasta, kus Eesti vabariigi lippu Eesti vabariigi pealinna südames ei tohtinud näidata, see keerati rulli ja viidi politseiautosse ning loomulikult see tekitas pahameelt väga paljudes Eestimaa inimestes. Ja kui me juba enam kui aasta olime pidanud kaitsma seda pronkssõdurit erinevate ründajate eest, ta oli piiratud politseilindiga, politseinikud olid ööpäevases valves seal ja kohale tulid mitte enam ainult koolilapsed vaid juba lasteaialapsed, see propaganda aina tugevnes ja tugevnes, siis oli täiesti selge, et probleem tuleb lahendada. Ja veel kord, me saime selle probleemi lahendamisega hakkama. Me olime selleks valmis, et sündmused ei ole alati kontrollitavad. Sel eesmärgil me tõimegi Tallinnasse väljastpoolt Tallinna täiendavalt 780 politseinikku. Mõnes teises riigis valitsused pole hakkama saanud taoliste situatsioonidega.

Kui nende päevade ja ööde juurde tulla, mida te sellest mäletate, milliseid oma tundeid või hetki või otsuseid?

Eks ma mäletan ikka kõike. Ega selliseid päevi ja öid inimese elus väga palju ei ole. See otsus pronkssõdur teisaldada, see sai langetatud juba 2006. aasta mais, vähemalt minu peas. Sellest ajast algasid väga aktiivsed ettevalmistused. Teatavasti meil oli vaja luua seaduslik baas, et pronkssõdur teisaldada. Selles osas tuli meile appi Paul Varuli advokaadibüroo, kes siis töötas välja sõjahaudade kaitse seaduse eelnõu, mis oli ka alus pronkssõduri teisaldamiseks. Konkreetsed sündmused kulmineerusid ala piiramisega. Sel ööl oli ainult üks Notšnoi Dozori [Öine Vahtkond – toim] auto vaatamas seda platsi. Nad olid päev varem olnud väga ergastunud olekus, kuna Kaarli puiesteel hakati asfalti freesima ja sinna oli mingit tehnikat kohale toodud. Siis Notšnoi Dozor sattus ärevusse ja arvas, et nüüd hakataksegi kohe pronkssõdurit selle asfaldifreesiga kuidagi teisaldama, ma küll ei tea, kuidas see võimalikuks osutunuks. Aga nad kulutasid oma energia ära öö varem kui Tõnismäe taraga ümber piirati. Piiramisele järgneval õhtul sündmused eskaleerusid ja pinged kuhjusid ja see lõppes kahe öise märatsemisega Tallinnas.

Mis ajal teie magama läksite?

Teisaldamise öösel ma muidugi magama ei läinud. Õhtul olin kodus Tallinnas, loomulikult ma vaatasin televiisorit, olin otseühenduses operatiivinimestega ja sain pidevalt informatsiooni. Mingil hetkel ma otsustasin, et ma pean olema Kalevi vanas kommivabrikus ehk politseimajas. Seal me siis ka otsustasime, et pronkssõdur tuleb viivitamatult teisaldada. Sest kui inimesed oleksid hommikul ärganud ja linn oleks olnud segamini pekstud ja ainus kaitstud koht oleks olnud pronkssõdur Tõnismäel, vaevalt et siis oleks keegi kunagi Eesti vabariigi valitsusi tõsiselt võtta saanud. Kui oled kaotanud initsiatiivi, aga sa tahad võita lahingut või sõda, siis sa pead selle initsiatiivi tagasi võtma. Sellise otsuse me langetasime ja vaadates seda, mis on toimunud mitmel pool mujal, tuleb öelda, et õige otsus oli.

Kas öösel käigu pealt otsustada, et nüüd kohe see monument tuleb ära viia, kas see oli lihtne? Mida te selleks tegema pidite?

Ega me ei kavatsenud seda pronkssõdurit ööpimeduses ära viia, aga põhimõtteliselt olime me ka selleks stsenaariumiks valmistunud, või õigemini me oleks pidanud olema paremini valmistunud selliseks stsenaariumiks. Olime omavahel arutanud isegi ka võimalust, et ühe ööga pronkssõdur teisaldada juba kaitseväe kalmistule. Tehniliselt oleks see täiesti teostatav olnud, aga päris selleks me valmis ei olnud veel.

Leidsite kergesti need töömehed, kes tulid öösel une pealt ja hakkasid tööd tegema?

Kõigepealt tuli kokku kutsuda kriisikomisjon. Peaminister kriisikomisjoni liige ei olnud. Kriisikomisjon oli koos, kuid inimesed olid väsinud, juba teist ööd üleval. Siis me kutsusime ka valitsuse erakorralise istungi hommikuks kokku. Öösel oli telefoniistung, saime nõusoleku pronkssõduri teisaldamiseks pea kõigilt valitsuse liikmetelt. Samas kohe õhtul me ka alustasime tehniliste ettevalmistustega. Uurisime, kust on võimalik saada tehnikat. Selles osas olid kaks kaitseministeeriumi töötajat väga efektiivsed ja abivalmis ja me leidsime nii inimesed kui ka tehnika. Siis me jälgisime videokaamerate vahendusel, kuidas pronkssõdur teisaldati – ei lõigatud tükkideks – ja kui viimane koorem oli paekivi auto peale tõstetud, siis otsustasime ka meie minna Stenbocki majja. Pressikonverentsini oli jäänud tunnikene või pisut rohkem. Koostasime pressiteate, see sündis veel Kalevi kommivabrikus. Inimesed olid üksjagu väsinud, alguses entusiaste, kes oleks tahtnud pressiteadet koostada, väga palju ei olnud. Siis ma võtsin paberi ja pastaka, ei ole harjunud enam paberi ja pastakaga kirjatööd tegema, arvutiga on märksa lihtsam. Lõpuks oli ikkagi viis inimest arvutitega ümber laua, kes seda teksti hoidsid, aga minul on selle pressiteate originaaltekst olemas ja selle viimased laused kõlasid nii, et valitsus öisel istungil otsustas pronkssõduri Tõnismäelt teisaldada ja paigaldada kaitseväe kalmistule ja esimeses osas on otsus täide viidud. Võttis üksjagu aega enne kui keegi helistas Stenbocki majja ja küsis, et mida see lause tähendab, kas see tähendab, et on ära viidud. Siis ma ütlesin, et jah, viidud. Pärast seda raadio mingil ebatavalisel ajal, mitte täistunnil ega pooltunnil, teatas, et pronkssõdur on teisaldatud ja see oli mingisugune pöördehetk emotsionaalselt, väga oluline hetk kogu selles sündmuste jadas.

Epp Ehand ja Andrus Ansip. Autor: ERR

Millal te tundsite et te saite magama minna ja te tundsite, et olukord on kontrolli all?

Seda ma ei mäleta täpselt, aga ju ma ikka järgmisel õhtul läksin. Järgmiseks õhtuks me olime päris hästi valmistunud juba ja siis enam erilisi ootamatusi ei sündinud, aga ega rahuliku meelega ikka umbes nädala jagu ei saanud magama minna.

Kui te nüüd tagantjärele vaatate nendele sündmustele, siis mis võib-olla muutus pärast seda?

Ilmselt oli küllalt palju neid vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi, kes tänu nendele sündmustele mõistsid, et Eesti on ikka päris iseseisev riik oma valitsuse ja parlamendiga ja ei ole nii, et otsused tulevad Kremlist. Ka Eesti inimesed, kõik, keelest sõltumata, hakkasid oma riiki rohkem hindama. Inimesed hakkasid mõistma seda, et iseseisvus ja vabadus ei ole meile igaveseks ajaks kellegi poolt garanteeritud, vaid vabaduse hoidmiseks tuleb meil kõigil pingutada.

Loomulikult oleksime tahtnud probleemi lahendada ilma pingeteta, aga paraku ei olnud see meie võimuses. Tuleb tunnistada, et me pingutasime päris kõvasti, et seda rahumeelset lahendust leida. Isegi patriarh Aleksius vahendas meid Kremliga, aga lõpuks oli ka tema sunnitud ütlema, et Kreml ei ole huvitatud rahulikust pronkssõduri teisaldamisest, nad ei nõustu sellega kunagi.

See sõnum oli väga selge, et minnakse pingete eskaleerimise teed. Siit ühene järeldus, et mida varem sa selle eskaleeruva probleemi lahendad, seda parem kogu rahvale.

Paljud inimesed said ka haiget selle protsessi käigus. Mitte need, kes märatsesid tänaval, vaid paljud vene inimesed ja paljud eesti inimesed, mõlematpidi oldi haavunud üksteise suhtes. Kas need haavad on nüüd armistunud teie meelest või kuidas see näiteks integratsioonile näiteks?

Parem oleks olnud, kui neid pingeid poleks olnud, aga omamoodi lõi kogu see sündmuste jada pildi klaarimaks. Mäletame, kui massiliselt Eesti inimesed astusid abipolitseinikeks, kui palju inimesi oli valmis oma riiki kõike otsesemal moel kaitsma. Oli negatiivseid külgi ja positiivseid külgi, aga vaadates laiemat pilti, veel kord vaadates seda, mis on juhtunud Krimmis, Ukrainas, võib öelda, et meil läks suhteliselt kergelt.

Üks asi, mis pärast pronksiöid juhtus, oli see, et Eesti digiriigi maine tugevnes. Me hakkasime küberturvalisusele pidevalt tähelepanu juhtima ja tegime sellest oma teema. Kas see on olnud meile edukas ja kas Eesti peaks praegu aastal 2017 samuti kartma küberrünnakuid?

Ega me ise ei trüginud küberturvalisuse eestkõnelejateks maailmas, aga meid asetati sellesse olukorda. Eesti oli kolme nädala jooksul päris tugevate teenusetõkestamise rünnakute all, me saime nende rünnakute tõrjumisega päris hästi hakkama. Me saime hakkama nende rünnakutega eelkõige tänu sellele, et erinevad institutsioonid, aga ka erasektori inimesed ja ametiisikud tegid väga head ja viljakat mitteametlikku koostööd. Tänu koostööle teiste riikide vastavate ametkondadega valdav enamus nendest rünnakutest, mis olid suunatud Eesti vastu, ei suutnud Eesti piiri isegi ületada.

Mõneti võib öelda, et see oli tõepoolest üks äratuskell kogu maailmale. See oli esimene arusaamine, et küberruumi ja küberrünnakuid võib kasutada ka mingisuguste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Loomulikult siis öeldi, et see on mingisugune kodanikuühiskonna protest. Samas leidus keegi Kremlis, kes ütles, et tema korraldas need küberrünnakud, õigupoolest neid oli kaks isikut isegi. Ega keegi ei saa seda ju kindlalt väita, et just need inimesed olid nende rünnakute korraldajad, ma isiklikult ei usugi seda, aga kui inimesed väga tungivalt soovisid, siis me nende soovile ka vastu tulime, me panime nad Euroopa Liitu sisenemise musta nimekirja ja Euroopa Liitu nad enam ei pääsenud pärast neid avaldusi. Kuid märguanne kogu maailmale oli see päris tugev, et võidakse kasutada ka kübervahendeid selleks, et rünnata demokraatlikke institutsioone iseseisvates riikides. Nüüd on see teema jälle kord väga aktuaalseks muutunud pärast USA presidendivalimisi ja ka eelseisvate Prantsusmaa ja Saksamaa valimiste kontekstis. Kümme aastat tagasi Eestis toimunut meenutatakse väga tihti.

Mis Eesti poliitikas muutus. Mäletame seda, et tol ajal ka Reformierakond ja teie muutusite äkki rahvuslikumaks kui rahvuslased ise ja 2007. aasta valimiste üks teema oli ka pronkssõdur. Mingis mõttes te lisasite ka ise hoogu süvenevale konfliktile. Kas see muutis Eesti poliitmaastikku?

Ma siiski ei nõustuks teie väitega, et 2007. aasta valimiste üks peateema oli pronkssõdur.

Mitte peateema, aga üks teemasid.

Reformierakonnal ei olnud see mitte kuidagi valimislubadustega seotud, see ei olnud valimiste teema, seda on püütud nimetada valimiste teemaks pärast pronkssõduri teisaldamist ja järgnenud sündmusi, kuid valimiskampaania osa see kindlasti ei olnud.

Te rääkisite sellest palju ja Reformierakond rääkis sellest palju.

Ei ole ma nõus ma ka selle väitega, et Reformierakond oleks oma suhtumist rahvuslusse muutnud pärast pronksiöid. Kuid ma olen kindel, et väga paljudes inimestes teatud selginemine toimus, ka kirgastumine, arusaamine, kus maailmas me elame, mis ohud meid varitsevad. Väga palju muutus inimeste jaoks selgemaks. Kas see selgus oli oodatud või kardetud, see sõltub juba inimesest, aga nii see juhtus. Eks me ühe õppetunni saime. Me ise seda õppetundi ei küsinud, aga õppetunni me saime ja mina arvan küll, et me õppisime sellest õppetunnist päris kõvasti.

Te ütlesite, et Eestil läks hästi, kas te vahel mõtlete, et oleks võinud minna veel paremini, et äkki oleks saanud nii, et ei olekski sellist pingete eskaleerumist tekkinud või et oleks võinud minna hoopis halvemini?

Ajalugu olekseid ei tunnista. Kui me hakkaksime oletama, siis võiks alustada ikka sellestsamast Lembitust, kellele võiks kuulipilduja anda ja kuidas siis ajalugu oleks võinud pöörduda ja nii edasi. Ma ei taha nende spekulatsioonidega kaasa minna. See on väheviljakas tegevus. Jah, võib nii mõelda, et kui oleks pronkssõdur varem teisaldatud, siis ei oleks need pinged kuhjunud pronkssõduri ümber, kuid kui kellelgi oleks kange soov olnud neid pingeid tekitada, siis oleks leitud mõni muu koht, mille ümber või kus kohas neid pingeid oleks saanud kuhjata. Öelda, et kunagi varem oli tehtud suur viga sellega, et pronkssõdur jäeti õigel aja teisaldamata, on kerge, aga kas see oleks kogu mässu ära hoidnud, seda mina ei võta küll kindlalt väita.

Samas kui me näeme, mis mitmel pool mujal on järgnenud, pean silmas just Ukrainat, et kõigepealt on märatsemised, siis võetakse üle valitsusasutusi, ministeeriume, linnavalitsuse hooneid ja nii edasi ja mis sellele kõigele järgneb, me oleme seda nüüd näinud ja selle teadmisega, mille me oleme saanud aastaid pärast pronkssõduri teisaldamist, selle põhjalt peaksime me hindama ka 2007. aastal Tõnismäel toimunut.