Uudised äärmuslaste piirilt tagasi saatmise kohta ilmusid meediasse nädalapäevad enne, kui pronkssõdurile Tõnismäel aed ümber pandi. Aga ka uudised sellest, et mitmetel enda sõnul antifašistidel on õnnestunud edukalt riiki pääseda. Piiridelt saadeti ametliku info järgi tagasi 48 inimest.

Aastatel 2005-2010 piirivalveameti peadirektoriks olnud Roland Peets tunnistas, et see arv on tõene. "Tegelikult sellist väga suurt survet ei olnud, tõenäoliselt oli orienteerutud sellele, et nõndanimetatud kahuriliha leitakse kohapeal ja teatud organisaatorid ainult tulid siia sisse, kes aitasid seda asja üles ehitada."

Ajakirjanikke oli tagasisaadetute hulgas kümmekond ja nende tuvastamine oli tollal märksa lihtsam kui täna.

"Kui inimene tuleb turismiviisaga ja tal on kaks seljakotitäit teletehnikat kaasas, siis on ilmselt selge, et tegemist ei ole turistiga. Või kui tal on kaasas mingi sümboolika, või Vene sõduri vormivarustus, et käia Aljošat valvamas, siis on teada, et tegemist ei ole turistiga. Järelikult oli imelihtne neid piiril kinni pidada ja tagasi saata," meenutas Peets.

Märuliüksused olid aga neil aprillipäevadel Toomas Malva juhtida. Endine vangladirektor ja vanglate eriüksuse juht Malva koos oma kolleeg Valter Pärnaga korraldasid kilpide ja kiivritega politseinike tööd väikebussist.

Kell 6 26. aprilli varahommikul hõivasid märulipolitseinikud Pronkssõduri ümbruse ning panid telgi püstitamiseks aiad alale ümber. See kõik läks rahulikult. Kuniks raamatukogu terassid vaikselt pealtvaatajatega täitusid.

"Neid oli algselt vähem, pealtvaatajaid tuli ka juurde ja nii ta sedasi hargnes, ajaline dimensioon, pluss alkohol, mida kahjuks siin lähedal müüdi, ja ega siis ilm oli hea, ilm oli tegelikult... reede õhtuks läks väga soojaks ja see kõik kokku andis sellised väliürituse mõõtmed," märkis Malva.

"Ega ei olnud valmisolekut ei riigil, ei politseil, ei kellelgi ja õigusruumi ka tegelikult ei olnud. See õigusruum on nüüd kõvasti arenenud pärast seda, mis toimus. Meil on nüüd selged võimalused kasutada erivahendeid, veekahureid ja muid mõjutusvahendeid. Siis nagu oli hetkeks selline peataolek ja käsku ei antud. Öeldi maksimaalselt kaua tuleb vastu pidada," lausus ta.

"Me oleme täna enda taktikat oluliselt muutnud, me ei tekitaks sellist niinimetatud klassikalist sõda ehk kaks rindejoont. Täna on meie ülesandeks võimalikult kiiresti see C-kategooria ära viia ja siis A-kategooria saab nautida päikest ja ilusat ilma," selgitas Malva.

Klassikaliselt, jalgpalli näitel, jagab märulipolitsei oma kliendid kolmeks. A-kategooria ehk siis rahumeelsed jalgpallinautijad, B-kategooria ehk inimesed, kes tulevad jalgpalli vaatama, aga võimaluse tekkimisel norivad ka tüli, ning C-kategooria ehk need, keda jalgpall üldse ei huvita.

"Tegelikult toimus siin suur etendus, mida ühed nautisid, osad tarvitasid palju alkoholi. Ja kui oleks minu juhtida ning täna see toimuks, siis mida vähem pealtvaatajaid, seda vähem ka sellise C-kategooria esinemishimu ehk näitlejad tahavad ju kõik, et nendele plaksutatakse ja kaasa hüütakse," toonitas Malva.

Mujal Eestis jäi olukord suhteliselt rahulikuks, erandiks oli vaid Jõhvi. Sealsed organisaatorid tulid Narvast.

"Narvas ei ole ju põhjust korraldada, Narva on ju no iseenesest Eesti vene linn, seal ei olnud põhjust rahutusi kellegi vastu tekitada ja kui me vaatame Ida-Virumaad, siis Jõhvi on siinne eestluse keskus," sõnas piirivalveameti endine peadirektor Peets.

Toomas Malva rääkis tehtud vigadest täna lahtiste kaartidega. Nii näitas ta rahvusraamatukogu taga asunud kivihunniku suunas, mida nende luure ei märganud ja mis andis vastastele hulgaliselt käepärast "lahingumoona". Rääkis ka varustusest, õigem oleks vist öelda varustusetusest. Kuidas juurde toodud moon oli vananenud ja kõlbmatu ning kuidas nad siis pulberkustuteid kasutasid. Ka sellest, et perimeeter oleks pidanud olema palju suurem, terminist viibimiskeeld, milleks toona polnud õiguslikku ruumi.

Ja näitas muheledes pilti veekahurist.

"See oli vanglates ehitatud ümber vana tuletõrjeauto veekahuriga. Ta oli mõeldud siis vanglas vangla kustutamiseks. See veekahur oma olemuselt ei tohtinud sõita sellel ajal, kui ta vett pritsis, nii et kui meil tekkis siin Endla tänaval see vajadus ja me ta käima panime, siis paar meetrit liigutamist ja oligi katki," ütles Malva.

Ning siis üks lugu, mis oleks halva õnne korral võinud väga kehvasti lõppeda. Nimelt see, kuidas eriüksusele heli- ja valgusmoona juurde viidi.

"Toodi ta siis autodega läbi rahvamassi. Tean seda fakti, et see auto läks alguses valesse kohta ja sealt läbi ei saanud, ehmatas ise ka ära, aga ilmselt rahvamass ei saanud aru, et see oli politseiauto ja siis tuli teist kaudu siia," meenutas Malva.

Kriminalist Annika Lall juhtis aastal 2007 Põhja prefektuuri kriminalistikatalitust ja ühtlasi ka katastroofiohvrite tuvastamise üksust ehk DVI-d.

"Meie saime korralduse 28. aprillil kell 2 päeval olla siin objektil ja töötasime 2 maini," selgitas ta.

Lall koos oma kolleegide ja muinsuskaitseekspertidega olid need inimesed, kellel tuli Tõnismäele maetud välja kaevata ja tuvastamiseks morgi saata.

"28. kuupäeval me alustasime sealt ja me kaevasime suisa hommikul kella neljani ja veel ka järgmisel päeval ja siis selgus, et koht on vist natukene vale kaevamiseks. Kuna meil oli väga mitmest ametkonnast inimesi kaasatud, siis meile tekkisid 1944. aasta matuste pildid, kui toimus see matus ja me hakkasime seda olustikku nende piltidega ühitama ning selgus, et tegelikult oleks pidanud kaevetöid alustama Tõnismäe trollipeatuse piirkonnast," rääkis Lall.

Nii 12 kirstu üles leitigi. "Nad olid küll kokku vajunud, aga säilmed olid ilusti kirstudes ja nad olid meetriste vahedega need 12 kirstu reas."

Küsimusele, kui palju nad üldse teadsid, mis seal telgist väljaspool toimus, vastas Lall järgnevalt: "Eks me ikka teadsime ja kuulsime, telgi õmbluste vahelt sai piilutud. Me olime kursis."

Lall kinnitas, et mingit hirmu neil polnud ja lugu sellest, kuidas mitmed inimesed ei julgenud tööd vastu võtta, ei vasta tõele.