Tõepoolest, reklaamplakatid on kui profiilipildid sotsiaalmeedias, mis maalivad oma säravate silmade ja naeratusega meile sooja ja meeldiva ettekujutuse inimesest, kellest tegelikult teame vaid erakonda, nägu, nime, valimisnumbrit ja heal juhul paari-kolme sõna, mis võib-olla loosungil muheleva poliitiku suus kunagi kõlanudki pole. Kui noor igal päeval selle sama kahemeetrise plakatil oleva näo eest mööda kõnnib ja ühel päeval end valimiskabiinist avastab, siis loomulikult kirjutab ta sedelile kodu vastasmaja seinalt meelde jäänud numbri.

Plakat oli ju nii ilus ja pealegi kasutab ema õhtul küünalde süütamisel sama näolapiga karbist pärit tikke. Pastakas elutoa laual oli ka vist sama logoga? Eelnev jutt võib küll muigama panna, kuid tegelik vaatepilt on kergelt öeldes masendav. Kas selline ongi meie uus valijaskond? Noored, kes on veel paljuski vanematest sõltuvad, pannakse järsku vastutama tulevase volikogu koosseisu eest. Kas me oleme selleks valmis? Äsja loetud küsimuse esitamine on praegusel juhul tühi töö. Valima ju peab.  

Kui valimisõigus on viimaks tõsiasjaks muutunud, supleb värske ja kogenematu valija aju järsku küsimusteookeanis. Keda, kuhu ja mille järgi ma üleüldse valin ja mis eesmärgiga? Mis on minu kui valija õigused ja kohustused? Kust ma vajaliku info leian? Järgmine loogiline samm oleks internetist uurimine, kuid üks osa nooremast põlvkonnast suudab oma nutitelefoniga vaid Facebookis chattida ja Candy Crushi mängida ning teine osa, kelle teadmised kaugemale ulatuvad, leiavad internetist tunduvalt huvitavamat lugemist kui valimislubadused.

Enamiku valijate seas populaarne sini-valge netilehekülg on aga täis erinevaid valimisreklaame, mis silmeesise kirjuks muudavad. Kui imekombel välgatab ekraanil ka mõni valimislubadus, ei pruugi noor selle reaalse täitumise võimalusi hinnata osata.

ERRi valimisportaalis Vali Ära Vali avaldatud Ann Marii Närska artiklist „Reform parandab noorte käsitöö oskust ja kesk toob noored volikokku“ leidsin oma mõttele sobiva näite. Kas keskkoolihariduse kõrvale tasuta B-kategooria lubade võimaldamine on reaalne, kui hetkel on statistikaameti andmete kohaselt Eestis 18-20-aastaseid keskharidust omandavaid noori 36 041 ning juhilubade tegemine maksab keskmiselt 700 eurot? Kõlab ju suurepäraselt. Kes meist ei sooviks tasuta autojuhilube? Samas ei ole Eesti riigil kindlasti vaba 25,2 miljonit eurot, mida rõõmsalt tänu liiga ambitsioonikale valimislubadusele tuulde visata.

Kui kõikvõimsa interneti abikäest sai edukalt mööda vaadatud, pöördub noor ilmselt endast kogenenuma poole, kelleks on harilikult lapsevanem või õpetaja. Siinkohal tekib mul küsimus: kas valimisea langetamisel oli sügavam mõte, kui uute kaarditäitjate peamisteks nõuandjateks on kõigele vaatamata vanem valijaskond?

Kui noorele öeldakse pikemalt keerutamata, milline number tuleb kaardile kirjutada, siis ei muuda 16-17-aastaste valijate nimekirja lisamine midagi. Parimal juhul päästab hädavajalik abivägi päeva ja juhatab noore kerge muigega valimisnimekirjade ja lubadusteni. Nii tekib verivärskel hääletajal väiksemgi ettekujutus toimuvast ning loodetavasti tunneb ta ennast lõpliku otsuse langetamisel oluliselt kindlamalt.  

Uus valijaskond tekitab meis kõigis kahtlemata palju ärevust ning mõtteid, kuid tulemuste ennustamine kujutab endast vaid lõputuid oletusi. Tegelik tulemus selgub paari nädala pärast ning alles siis näeme, kas ja kuidas noorte hääl meie riigi tulevikku muudab.

Jutta Loviisa Juht on Saaremaa Ühisgümaansiumi 11. klassi õpilane. Arvamusartikli koostamisel aitas teda juhendaja õpetaja Rita Ilves.