Mulle tundub, et ühiskonna arvates ei tea noored poliitikast midagi. Ega tahagi teada. Seetõttu ei pöörata meie arvamustele eriti tähelepanu. Selline sildistamine samas vähendabki motivatsiooni ega julgusta teemasse süüvima. Jah, olgu, olemegi kogenematud. Aga kuskilt peame me ju alustama. 

On ebaproduktiivne korrutada, et uued valijad ei tea asjast midagi. Kui noorte valimisaktiivsus on vähene, laiutavad poliitikud hiljem käsi – me ju ütlesime, et nii juhtub. Nii ei pöörata ka edaspidi meie soovidele tähelepanu. 

Kuigi tihtipeale vaikne, on noortel hääl tegelikult olemas. Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Valimistele minnes on valik suur ja arvesse võetavaid faktoreid palju, kuid see ongi demokraatia võlu. Mul on võimalus valida see kandidaat, kellega just minu arvamused kõige rohkem kattuvad. 

Vii end kurssi. Vaata kampaaniaid. Mõtle. Kas need on realistlikud lubadused? Kas ma hoolin neist? Poliitikud peaksid ju töötama minu jaoks. Kui ma ei tea, kuidas seda enda tarbeks ära kasutada, hakkabki keegi suvaline kuskil kõrgel minu eest otsustama. 

Aeg on hakata enda peaga mõtlema. Ära vali oma vanemate järgi. Iseseisev elu jõuab kätte kiiremini kui arvatagi oskad ja selle jaoks tuleb end ette valmistada. 

Reformierakonna liige Kristen Michal tõdes juba 2014. aastal, et noored on küpsed otsustajad, Tallinna Ülikooli uuringute kohaselt oleme vanemaealistest kriitilisemadki. Kui vanemad valijad teevad asju pigem harjumusest, siis noored on taustauuringutes põhjalikumad ja julgevad rohkem küsida. (ERR, 28. mai 2014) 

„Üks hääl ei muuda ju midagi.“ Muudab küll! Demokraatlik riik on parim variant oma hääle kuuldavale toomiseks. 2009. aasta Euroopa parlamendi valimistel otsustasid lõpliku tulemuse kuus häält. Numbrites peitub jõud.

„Ma ei ole poliitiline inimene“ on teine lause, mida viimasel ajal palju kuulnud olen. Mina ka ei ole. Ausalt. Ma hoiaksin poliitikast hea meelega suure kaarega eemale, kui saaksin.

Kuid ükskõik, mis sind poliitika asemel huvitab – suurima tõenäosusega ei ole üht ilma teiseta. Sõna „poliitika“ jätab suhu vastiku maigu, kuid tegelikult pole see muud kui lihtsalt rida otsuseid, mis meie elu reguleerivad, ja seda kõikides valdkondades. 

Kui 2015. aastal võeti vastu seadus, mis 16–17-aastastele valimisõiguse andis, väitis riigikogu liige Henn Põlluaas, et põhiseadust ei tohiks vastavalt muuta, kuna sellel ei ole ühiskonna arengule positiivset mõju (Postimees, 6. mai 2015). Arvan, et see on täielik jama. See on minu elu ja sinu elu. Meie oleme tulevik ja meie peame selles elama. Meie oleme need inimesed, kellel peab olema õigus selle elu üle otsustada ning selline areng ja võimaluste avardamine on ainult positiivne. 

„Mida suurem osa ühiskonnast on meie elu edendamisse kaasatud, seda parem,“ arvab riigikogu liige Lauri Luik ja ma olen nõus. Uus kord aitab tõsta noorte aktiivsust ühiskonda puudutavates teemades ning õpetab vastutust. (ERR, 14. jaanuar 2016) 

Kui Austrias valimisiga langetati, tõusid paremäärmuslike parteide reitingud. „Noori köidavad jõud, kes julgevad öelda asju välja, kes ei hooli poliitkorrektsusest,“ hoiatas Hugo Treffneri gümnaasiumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Aare Ristikivi mullu suvel. See tähendab, et Eesti haridussüsteem peab tagama kriitiliselt mõtleva noore, kes suudab adekvaatseid otsuseid langetada. (Õpetajate Leht, 17. juuni 2016) 

Valimisse peaks suhtuma kui privileegi, mitte kohustusse. Minu esimesed valimised toimusid minu 18. sünnipäeval ja ma kõndisin valimisjaoskonda suure uhkusega – lõpuks ometi võetakse minu arvamust kuulda! Kui ma oleksin saanud 16-aastaselt valima minna, oleksin ma seda kindlasti teinud. Ja minu poliitilised seisukohad ei ole viimase viie aasta jooksul muutunud. 

Ma ei usu, et sul on täiesti suva või et sul ei ole seisukohti. Võib-olla on sul kõik hästi. Võib-olla sinu jaoks pole viimastest valimistest saati mitte midagi muutunud. Aga sellisel juhul proovi mõista, et sa ei ela siin riigis või vallas üksi. Meie ümber on inimesi, kellel ei pruugi minna nii hästi kui võiks. Hääletamata jätmisega vaigistad lisaks endale ka teiste hääli. 

Tee teste. Uuri meediat. Loe erakondade kodulehti ja vii end kurssi, mille eest nad seisavad. Kuskilt peab ju alustama. See nõuab veidi pühendumist, aga on tegelikult lihtsam, kui näib. Ära raiska oma häält, mine valima! •