2013. aasta valimiste kohta deklareerisid erakonnad rahastamise järelevalve komisjonile oma kuludeks kokku umbes viis miljonit eurot. Usun, et sel korral deklareerivad nad kulusid üle kuue miljoni, seda enam, et suurkulutajate hulka on nüüd lisandunud EKRE.

Aga on veel mõned väga rikkad valimisliidud ning väikeliidud ja üksikkandidaadid teevad ka enda isiklikke kulutusi. Kusjuures osa raha liigub n-ö mustalt. Kõik kokku ehk ligikaudu kaheksa miljonit eurot. 

Esimese rühma moodustavad neli kartellierakonda ja viies on EKRE, kes neid kampaaniatehnikas kõiges jäljendab. Järgneb Savisaare-Mõisa-Sõõrumaa valimisliit, mis on kui kohalik Tallinna erakond. Need kuus teevad üleriigilist brändikampaaniat.

Hiljuti olid mõned mu erakonnakaaslased Tallinnas väljas tänavatel inimestega rääkimas. Neid üllatas, et nii mõnedki vestluskaaslased ei osanud arvata, et on kohalikud valimised, vaid arvasid, et tulemas on riigikogu valimised. Aga eelmainitute kampaaniat arvestades on see ju loogiline.

Edasi tulevad viie suurema erakonna kohalikud nimekirjad omavalitsusüksustes. Seejärel juba väiksemad vennad: kohalikud valimisliidud ja üksikkandidaadid. Kusjuures Vabaerakond on soovinud, et kulutused valimiskampaaniatele hakkaksid vähenema ja sellega paraneks ka kohalike nimekirjade enesetunne ja staatus.

Üks osa kartellierakondade kampaaniajuhtidest on vist seda meelt, et tele- ja trükireklaamid on hea valimistulemuse saamiseks möödapääsmatud. Vähemalt eestlaste puhul võib aga niisuguste kampaaniatega üle pingutamine anda hoopis vastupidise tulemuse. Oletan, et tüütud telereklaamid ja tuimad plakatid ning ajalehtede esiküljed on tekitanud tülgastustunde paljudes inimestes. Need, kes nende hulgast üldse valima lähevad, valivad mingi kohaliku alternatiivi.

Praegu ei ole meile veel ka selge, milline on vahepeal toimunud valdade liitmise mõju valimistulemustele. Valimistega täidetavate volikogukohtade üldarv on seekord umbes tuhande võrra väiksem. Uutes suurtes valdades on suurtel erakondadel vähemalt esialgu teatud eelised. Haldusreformis otsustasid kõik „suured poisid“ teha igal pool ühe suure valimisringkonna ja panna üles pikad erakonnanimekirjad.

Vabaerakondlasi see masendab. See on just vastupidi sellele, mida meie peame Eesti kohaliku elu jaoks õigeks. Kuid õige varsti näeme, kas tsentraliseeritud parteisüsteemi jõud ja mõju kasvab või hoopis kahaneb.

Vabaerakond on pidevalt olnud nende arengute vastu, mis praegu kõigile silma paistavad. Me oleksime tahtnud, et kohalikud valimised oleksid ka sisuliselt kohalikud valimised. Me oleksime tahtnud, et oleks oluliselt vähem raha eest ostetavat kampaaniat. Ja ka seda, et maksumaksja raha ei kasutataks valimisreklaamide ostmiseks.

Aga paraku ei ole me suutnud kehtestada ühtegi neist piiridest, mida peame hädavajalikuks selleks, et Eesti demokraatia sisu ja kvaliteet paraneks. Meie jutud ei ole küll jäänud vaid hüüdjaks hääleks kõrbes, aga ükski nendest, keda oleme püüdnud saada n-ö paranemise teele, ei ole otsustavat pööret teinud. Keeldude ja normide seadusega kehtestamiseks aga ei ole meil jõudu olnud – meid on ju riigikogu koosseisus vaid kaheksa 101-st.

Kas vabaerakondlased oleksid pidanud üritama teha omaenda ülemaalise brändikampaania, tegema omaenda n-ö antibrändi? Tegema hiidplakatid ja telereklaamid sõnumiga, et ära usu erakondade brändikampaaniate mannavahtu, ära anna häält ühegi erakonna kohalikule nimekirjale?

Ei arva, et me oleksime teinud midagi valesti. Ju ei ole olnud küllalt aega ja tööd oleme teinud veel vähe. Arusaamine, et Eesti demokraatiaga on asjad valesti, ei ole ühiskonnas veel küllalt selge. Töö peab jätkuma ja järgmised „mõõtmised“ seisavad ees aastatel 2019 ja 2021. •